Mul on tekkinud täielik allergia itaallaste vastu. Ma lihtsalt ei või millised spagetid nad on! Minu allergiat põhjustavad erinevad itaallased, seega olen veendunud, et asi pole lihtsalt selles, et ma olen kokku sattunud mingi ühe veidrikuga, kes vaikselt minu arusaamist itaallastest kujundab.
Kõigepealt Antonio. Antonio on YEU üks juhatuse liikmetest ning kõige IT-ga seonduva eest vastutav. Mul oleks pidanud olema temaga reedel koosolek Skypeis. Mis te arvate, mis sellest sai? Sellest sai see, et Triin istus üksinda Skypeis ning Antoniost ei kippu ega kõppu. Kas pole mitte tore? Saadan siis mina talle meili (mul puudub siiani tema telefoninumber ning kuna Marko oli Lissabonis meetingul, siis ei õnnestunud mul seda ka saada), et mismõttes, kus sa oled? Ei midagi. Olin kuri, väga kuri. Mingi üks jobu takistab minu tööd. Laupäeva õhtul ma muidugi sain temalt meili, et sorry, sorry, ta ootas Marko kinnituskirja. Mina selle peale, et miks? Sul oli meeting minuga kokku lepitud ning kuna Marko oli Lissabonis, siis ta ütles, et teeksime kahekesi meetingu. Antonio selle peale ette ja taha vabandama. Mina olin lihtsalt kuri, täielik bitch! Ja nüüd siis mul täna temaga uus katse. See tähendab, et kell 18 on Skypeis uus katse. Vaatame, mis sellest saab. Marko juba ütles, et ta varsti sõidab Itaaliasse neile aru pähe panema, sest neljast juhatuse liikmest on 2 itaallased ning nende pärast pidid väga paljud asjad lihtsalt seisma. Mul on üldse täna tore päev – 3 tundi Skype koosolekuid pealelõunal. Oh seda rõõmu!
Teiseks minu allergia hispaanlaste vastu on tekitatud tänu ühele organisatsioonile. Ma pean neile iga päev kirjutama – palun saadke mulle asjad, kui soovite raha saada! Eelmise nädala lõpus juba kirjutasin neile ähvardusega, et teate, kui kogu värki minu käes pole detsembriks, siis te raha ei saa. Nad iga päev kirjutavad mulle vastu, et kohe-kohe peaks saabuma, juba kõik posti pandud ja pläku pläku. No kuidas saab olla kõik posti pandud, kui kahe nädala jooksul pole mulle midagi kohale jõudnud? Spagetid ma ütlen. Aga mul on juba suhteliselt ükskõik ka.
Kolmandaks minu reedeses inglise keele tunnis oli mingi itaallane. Ma lihtsalt ei või, kuidas nad räägivad. Fa fa Napoli ütlen ma selle peale! Esiteks nad vaatavad sulle otsa näoga nagu ei mõista midagi, siis kui küsid, kas sa said aru, siis ütlevad, et otse loomulikult, milles üldse probleem. Ja siis paari sekundi pärast tuleb ikka välja, et ei saanud mitte millestki aru. Hakka muudkui otsast peale. Lisaks sellele seletas mees itaalia keeles ikka päris kõvasti, mille peale meie ülejäänud vaatasime totaka näoga. Ütlesime, et me küll räägime hispaania ja inglise keelt, kuid itaalia keelest me veel kahjuks aru ei saa ning kui ta meiega rääkida soovib, siis valigu üks meie keeltest või parem olgu kuss. Tunni lõpuks oli mul temast jummala juhe ning ausalt öeldes oli mul hea meel, et see mu viimane inglise keele tund oli, muidu annaks ma ilmselt otsad, kui peaksin temaga veel võitlema.
Kõigepealt Antonio. Antonio on YEU üks juhatuse liikmetest ning kõige IT-ga seonduva eest vastutav. Mul oleks pidanud olema temaga reedel koosolek Skypeis. Mis te arvate, mis sellest sai? Sellest sai see, et Triin istus üksinda Skypeis ning Antoniost ei kippu ega kõppu. Kas pole mitte tore? Saadan siis mina talle meili (mul puudub siiani tema telefoninumber ning kuna Marko oli Lissabonis meetingul, siis ei õnnestunud mul seda ka saada), et mismõttes, kus sa oled? Ei midagi. Olin kuri, väga kuri. Mingi üks jobu takistab minu tööd. Laupäeva õhtul ma muidugi sain temalt meili, et sorry, sorry, ta ootas Marko kinnituskirja. Mina selle peale, et miks? Sul oli meeting minuga kokku lepitud ning kuna Marko oli Lissabonis, siis ta ütles, et teeksime kahekesi meetingu. Antonio selle peale ette ja taha vabandama. Mina olin lihtsalt kuri, täielik bitch! Ja nüüd siis mul täna temaga uus katse. See tähendab, et kell 18 on Skypeis uus katse. Vaatame, mis sellest saab. Marko juba ütles, et ta varsti sõidab Itaaliasse neile aru pähe panema, sest neljast juhatuse liikmest on 2 itaallased ning nende pärast pidid väga paljud asjad lihtsalt seisma. Mul on üldse täna tore päev – 3 tundi Skype koosolekuid pealelõunal. Oh seda rõõmu!
Teiseks minu allergia hispaanlaste vastu on tekitatud tänu ühele organisatsioonile. Ma pean neile iga päev kirjutama – palun saadke mulle asjad, kui soovite raha saada! Eelmise nädala lõpus juba kirjutasin neile ähvardusega, et teate, kui kogu värki minu käes pole detsembriks, siis te raha ei saa. Nad iga päev kirjutavad mulle vastu, et kohe-kohe peaks saabuma, juba kõik posti pandud ja pläku pläku. No kuidas saab olla kõik posti pandud, kui kahe nädala jooksul pole mulle midagi kohale jõudnud? Spagetid ma ütlen. Aga mul on juba suhteliselt ükskõik ka.
Kolmandaks minu reedeses inglise keele tunnis oli mingi itaallane. Ma lihtsalt ei või, kuidas nad räägivad. Fa fa Napoli ütlen ma selle peale! Esiteks nad vaatavad sulle otsa näoga nagu ei mõista midagi, siis kui küsid, kas sa said aru, siis ütlevad, et otse loomulikult, milles üldse probleem. Ja siis paari sekundi pärast tuleb ikka välja, et ei saanud mitte millestki aru. Hakka muudkui otsast peale. Lisaks sellele seletas mees itaalia keeles ikka päris kõvasti, mille peale meie ülejäänud vaatasime totaka näoga. Ütlesime, et me küll räägime hispaania ja inglise keelt, kuid itaalia keelest me veel kahjuks aru ei saa ning kui ta meiega rääkida soovib, siis valigu üks meie keeltest või parem olgu kuss. Tunni lõpuks oli mul temast jummala juhe ning ausalt öeldes oli mul hea meel, et see mu viimane inglise keele tund oli, muidu annaks ma ilmselt otsad, kui peaksin temaga veel võitlema.
No comments:
Post a Comment