Hingake nüüd rahulikult! Pole mul mingit seagrippi tegelikult. Kes mind vähegi tunneb, siis teate, et me kutsume kõiki väiksemaidki asju siin seagripiks, ilmselt lootes, et saame rohkem tähelepanu, ning et ma panin selle pealkirja ainult sellepärast, et oleks seksikam ja intrigeerivam!
Aga nüüd siis minu seagripist. Reedel oli mul juba päeval jube külm tööl. Ma ütlen, see sisse-välja kütte lülitamine pole üldse hea idee. Ei saa aru, kes selle välja mõtles. Meie keskuse kütmine näeb välja stiilis konditsioneer: paneme aga konditsioneeri puhuma ja muudkui kütame! Meie küte tähendab seda, et suvel puhuv külm õhk vahetatakse talvel puhuva sooja vastu. Vot kui lihtne! Milleks jageleda mingite radiaatorite ja kaadervärkidega. No igatahes siis õhtul inglise keele tunnis oli mul kinnisidee pidevalt, et liiga külm on ning et peaks kütte sisse lülitama. Muidugi kõik teised võitlesid selle vastu. Kõigepealt naerdi mind välja muidugi tundi jõudes, kus ma olin oma kapuutsi, kinnaste, salli ja jopega nagu kubujuss. Aga ei, tund sai läbi ja kõik tundus tiptop.
Reedel õhtul korraldati mulle niiöelda ärasaatmispidu osade tüüpide poolt, keda pean rohkem oma tuttavateks kui sõpradeks. Minu jaoks on need kaks ikka väga selge joonega nüüd eristatud. Kambas olid surfaritest Christian, Daniel ja Guillermo, Josef, Micaela, Aurora ning nende sõpru trobikond peale. Ega ma sellest “peost” väga huvitatud polnud, sest mulle ei meeldi mingid ärasaatmised ning kus justkui pidevalt tuletatakse meelde, et sa lähed minema. Pole vaja selliseid asju! Võibolla on see minu kiiks. Mind on juba selle kohapealt imelikuks peetud. Aga noh, lubasin neile, et kui me niisama välja lähme, siis ma võin sellest suurest Triini ära saatmise trallist osa võtta. Jooksin siis koju peale tundi riideid vahetama ning tagasi, et teistega kokku saada. Muuseas siinkohal tituleerin end täielikuks idioodiks, kuna unustasin oma kaamera koju! Kuidas saab üks inimene nii loll olla, mitte ei mõista.
Õhtust endast. Saime kokku Shakespeareis, mis on mingi uus koht. Kõik jõhkralt valmis, siutsuvad siin ja seal. Muidugi minu teadaande peale, et ma alkoholi praegu juua ei saa, pidid kõik imestusest pikali kukkuma. Ma pole kolm nädalat juba tilkagi alkoholi pruukinud, isegi mitte tee sisse Vana Tallinnat poetanud. Ja vahel vaatan kapi peal seisvat veinipudelit ikka suure himuga, kuid ei, ma ei saa juua teatud põhjustel. Ja nüüd vanaemad hingake rahulikult, minu teatud põhjus pole kuidagi seotud sellega, et ma oleks hakanud siin rohkem alkoholi tarbima. Minu alkoholi tarbimine on siiani jäänud samadesse või väiksematesse kogustesse kui enne siia tulemist. Minu Eestis alkoholi tarbimine oli lihtsalt piiratud. Ärge nüüd küsige miks, sest ma ei saa nimesid nimetada. Kes seda kära pärast kuulda jaksab. Igatahes nii siis oligi – minu 100% kaine ärasaatmine. Midagi märkimisväärset ei juhtunud, ei autokatustel tantsimist, pinkide katki hüppamist ega inimeste vette loopimist. Ilmselt on see tingitud ka meie ilmast, külm on! Käisime lihtsalt El Barrios baarist baari ja lõpetasime traditsiooniliselt Mulligansis tantsimisega. Ma isegi jõudsin väga viisakal ajal koju, kell kolm. Mõtlesin magama minnes ikka, et mulle kohe üldse need ärasaatmised ei meeldi.
Hommikul läks uni ära juba kell kaheksa. Peksin end usinasti mõttega, et Triin, mis kurat sul viga on, et sa ei maga! Laupäev ju ikkagi. Pealegi teadsin, et lähen Triinu ja Veljo juurde ning jumal teab, millal tagasi koju jõuan. Kuid ei, mida pole, seda pole. Ajasin kargu alla ja läksin turule.
Turult tagasi tulles tundus, et korter on külmutuskapp, kuigi jätsin kütte sisse ära minnes. Mõtlesin, et olen nüüd puhta hulluks läinud. Hakkasin sööma, kuid isu ka nagu polnud. Läksin varastasin Kasia toast kraadi. Ja mida minu silmad pidid paar minutit hiljem nägema? Palavik 38,1 kraadi. Seagripp! Appi-appi! Ok, teadsin, kohe, et seagripp see pole, kuna olin juba huviga oodanud enda immuunsussüsteemi vastupidamise lõppemist. Miks? Sellepärast, et Centro 14-s möllab katk! No hästi, lihtsalt mingi vastik viirus, mis niidab inimesi järjest maha ning mis on kindlaks tehtud, et pole seagripp. Meie korruselt on järjest varsti juba kõik haiged olnud. Alguses Alberto nädalakese, siis Marissa neli päeva, siis Jose võttis ükspäev vaba päeva, Lola puhkes ükspäev lihtsalt oksendama (me muidugi norisime, et rase, kuid näedsa pole) ja nüüd siis mina. Ning muidugi otsustas see viirus mind jalust maha niita minu viimasel nädalavahetusel Alicantes. Oh seda rõõmu! Ajasin omale kuuma teed ja gripirohtu sisse. Lootsin ikka veel, et saan minna Triinule ja Veljole külla. Ma ootasin seda pool nädalat. Ja millega see kõik lõppes? Sellega, et tund aega hiljem oli minu kraadiklaasi näit tõusnud 38,5 kraadile ning ma mõtlesin, et nüüd ma suren. Oleks siis veel paha olnud, kuna käisin pidus või midagi, et pohmakas või nii. Kuid ei, lihtsalt lambist! Panin seejärel Triinule sõnumi, et sorri, sorri, kuid ma ei saa tulla. Viskasin kütte maksimumi peale, panin sokid jalga, kampsuni selga ja tõmbasin teki üle pea. Järgmine hetk, kui ma teadvusele tulin, oli kell 17 õhtul. Viis tundi oli mööda läinud nagu niuhti. Ja mina veel plaanisin see nädalavahetus olla asjalik.
Ajasin omale kargu ikka kella viie ajal alla, kuigi väga suurt tahtmist voodist üles tõusta ei olnud. Oleks tahtnud pigem kedagi kamandada vett tooma, kuid mis sa teed kui üksi elad. Kasia oli Londonis ja see uus tsikk teadmata kadunud. Ajasin end üles ainult seetõttu, et pidin ära lõpetama ühe taotluse avalduse. Ja no ma pole ilmselgelt midagi nii nõmedat veel kirja pannud, kui see, mis ma sinna panin. Täielik tühjus! Pidin välja tooma mõningaid asju oma minevikust ja uskuge või mitte, kuid enne Hispaaniasse tulemise pealt oleks justkui kohati tühjus. Mitte kuidagi ei suutnud meenutada asju. Oleks tahtnud pead vastu seina peksta. Lõpuks saatsin lihtsalt kõik ära ja mõtlesin, et saab mis saab.
Pühapäeval ajasin omale kargu alla esialgu ainult selleks, et kraadiklaasi tuua. Kuigi seis oli rõõmsam, ainult 37,5, siis midagi roosilist ikka polnud. Ma olin nii uimane nagu karu peale talveunest ärkamist. Vedasin end teleka ette ja vaatasin tülpinud näoga kõiki filme ja saateid, mis vähegi vaadata andis. Kuradi seagripp! Ma õudselt tahaks teile midagi seksikat rääkida seoses pühapäevase päevaga, kuid mitte ei saa. Täielik nullseis.
Täna hommikul olen ma elu ja tervise juures. Kuigi oma peavalust pole ma ikka veel lahti saanud (mu pea valutab vahelduvate ettapidega alates neljapäevast), on kark all. Hommikul näitas kraadiklaas 37,1 kraadi. Pole paha! Seagripp, ükskord ma võidan su nagunii...
Aga nüüd siis minu seagripist. Reedel oli mul juba päeval jube külm tööl. Ma ütlen, see sisse-välja kütte lülitamine pole üldse hea idee. Ei saa aru, kes selle välja mõtles. Meie keskuse kütmine näeb välja stiilis konditsioneer: paneme aga konditsioneeri puhuma ja muudkui kütame! Meie küte tähendab seda, et suvel puhuv külm õhk vahetatakse talvel puhuva sooja vastu. Vot kui lihtne! Milleks jageleda mingite radiaatorite ja kaadervärkidega. No igatahes siis õhtul inglise keele tunnis oli mul kinnisidee pidevalt, et liiga külm on ning et peaks kütte sisse lülitama. Muidugi kõik teised võitlesid selle vastu. Kõigepealt naerdi mind välja muidugi tundi jõudes, kus ma olin oma kapuutsi, kinnaste, salli ja jopega nagu kubujuss. Aga ei, tund sai läbi ja kõik tundus tiptop.
Reedel õhtul korraldati mulle niiöelda ärasaatmispidu osade tüüpide poolt, keda pean rohkem oma tuttavateks kui sõpradeks. Minu jaoks on need kaks ikka väga selge joonega nüüd eristatud. Kambas olid surfaritest Christian, Daniel ja Guillermo, Josef, Micaela, Aurora ning nende sõpru trobikond peale. Ega ma sellest “peost” väga huvitatud polnud, sest mulle ei meeldi mingid ärasaatmised ning kus justkui pidevalt tuletatakse meelde, et sa lähed minema. Pole vaja selliseid asju! Võibolla on see minu kiiks. Mind on juba selle kohapealt imelikuks peetud. Aga noh, lubasin neile, et kui me niisama välja lähme, siis ma võin sellest suurest Triini ära saatmise trallist osa võtta. Jooksin siis koju peale tundi riideid vahetama ning tagasi, et teistega kokku saada. Muuseas siinkohal tituleerin end täielikuks idioodiks, kuna unustasin oma kaamera koju! Kuidas saab üks inimene nii loll olla, mitte ei mõista.
Õhtust endast. Saime kokku Shakespeareis, mis on mingi uus koht. Kõik jõhkralt valmis, siutsuvad siin ja seal. Muidugi minu teadaande peale, et ma alkoholi praegu juua ei saa, pidid kõik imestusest pikali kukkuma. Ma pole kolm nädalat juba tilkagi alkoholi pruukinud, isegi mitte tee sisse Vana Tallinnat poetanud. Ja vahel vaatan kapi peal seisvat veinipudelit ikka suure himuga, kuid ei, ma ei saa juua teatud põhjustel. Ja nüüd vanaemad hingake rahulikult, minu teatud põhjus pole kuidagi seotud sellega, et ma oleks hakanud siin rohkem alkoholi tarbima. Minu alkoholi tarbimine on siiani jäänud samadesse või väiksematesse kogustesse kui enne siia tulemist. Minu Eestis alkoholi tarbimine oli lihtsalt piiratud. Ärge nüüd küsige miks, sest ma ei saa nimesid nimetada. Kes seda kära pärast kuulda jaksab. Igatahes nii siis oligi – minu 100% kaine ärasaatmine. Midagi märkimisväärset ei juhtunud, ei autokatustel tantsimist, pinkide katki hüppamist ega inimeste vette loopimist. Ilmselt on see tingitud ka meie ilmast, külm on! Käisime lihtsalt El Barrios baarist baari ja lõpetasime traditsiooniliselt Mulligansis tantsimisega. Ma isegi jõudsin väga viisakal ajal koju, kell kolm. Mõtlesin magama minnes ikka, et mulle kohe üldse need ärasaatmised ei meeldi.
Hommikul läks uni ära juba kell kaheksa. Peksin end usinasti mõttega, et Triin, mis kurat sul viga on, et sa ei maga! Laupäev ju ikkagi. Pealegi teadsin, et lähen Triinu ja Veljo juurde ning jumal teab, millal tagasi koju jõuan. Kuid ei, mida pole, seda pole. Ajasin kargu alla ja läksin turule.
Turult tagasi tulles tundus, et korter on külmutuskapp, kuigi jätsin kütte sisse ära minnes. Mõtlesin, et olen nüüd puhta hulluks läinud. Hakkasin sööma, kuid isu ka nagu polnud. Läksin varastasin Kasia toast kraadi. Ja mida minu silmad pidid paar minutit hiljem nägema? Palavik 38,1 kraadi. Seagripp! Appi-appi! Ok, teadsin, kohe, et seagripp see pole, kuna olin juba huviga oodanud enda immuunsussüsteemi vastupidamise lõppemist. Miks? Sellepärast, et Centro 14-s möllab katk! No hästi, lihtsalt mingi vastik viirus, mis niidab inimesi järjest maha ning mis on kindlaks tehtud, et pole seagripp. Meie korruselt on järjest varsti juba kõik haiged olnud. Alguses Alberto nädalakese, siis Marissa neli päeva, siis Jose võttis ükspäev vaba päeva, Lola puhkes ükspäev lihtsalt oksendama (me muidugi norisime, et rase, kuid näedsa pole) ja nüüd siis mina. Ning muidugi otsustas see viirus mind jalust maha niita minu viimasel nädalavahetusel Alicantes. Oh seda rõõmu! Ajasin omale kuuma teed ja gripirohtu sisse. Lootsin ikka veel, et saan minna Triinule ja Veljole külla. Ma ootasin seda pool nädalat. Ja millega see kõik lõppes? Sellega, et tund aega hiljem oli minu kraadiklaasi näit tõusnud 38,5 kraadile ning ma mõtlesin, et nüüd ma suren. Oleks siis veel paha olnud, kuna käisin pidus või midagi, et pohmakas või nii. Kuid ei, lihtsalt lambist! Panin seejärel Triinule sõnumi, et sorri, sorri, kuid ma ei saa tulla. Viskasin kütte maksimumi peale, panin sokid jalga, kampsuni selga ja tõmbasin teki üle pea. Järgmine hetk, kui ma teadvusele tulin, oli kell 17 õhtul. Viis tundi oli mööda läinud nagu niuhti. Ja mina veel plaanisin see nädalavahetus olla asjalik.
Ajasin omale kargu ikka kella viie ajal alla, kuigi väga suurt tahtmist voodist üles tõusta ei olnud. Oleks tahtnud pigem kedagi kamandada vett tooma, kuid mis sa teed kui üksi elad. Kasia oli Londonis ja see uus tsikk teadmata kadunud. Ajasin end üles ainult seetõttu, et pidin ära lõpetama ühe taotluse avalduse. Ja no ma pole ilmselgelt midagi nii nõmedat veel kirja pannud, kui see, mis ma sinna panin. Täielik tühjus! Pidin välja tooma mõningaid asju oma minevikust ja uskuge või mitte, kuid enne Hispaaniasse tulemise pealt oleks justkui kohati tühjus. Mitte kuidagi ei suutnud meenutada asju. Oleks tahtnud pead vastu seina peksta. Lõpuks saatsin lihtsalt kõik ära ja mõtlesin, et saab mis saab.
Pühapäeval ajasin omale kargu alla esialgu ainult selleks, et kraadiklaasi tuua. Kuigi seis oli rõõmsam, ainult 37,5, siis midagi roosilist ikka polnud. Ma olin nii uimane nagu karu peale talveunest ärkamist. Vedasin end teleka ette ja vaatasin tülpinud näoga kõiki filme ja saateid, mis vähegi vaadata andis. Kuradi seagripp! Ma õudselt tahaks teile midagi seksikat rääkida seoses pühapäevase päevaga, kuid mitte ei saa. Täielik nullseis.
Täna hommikul olen ma elu ja tervise juures. Kuigi oma peavalust pole ma ikka veel lahti saanud (mu pea valutab vahelduvate ettapidega alates neljapäevast), on kark all. Hommikul näitas kraadiklaas 37,1 kraadi. Pole paha! Seagripp, ükskord ma võidan su nagunii...
No comments:
Post a Comment