Kolmapäev, 2. detsember. Kell 04.30 heliseb äratuskell. Otse loomulikult paneb Triin selle sama kiiresti kinni kui heliseb. 15 minutit hiljem heliseb teise telefoni äratuskell, mis läheb veel kiiremini kinni kui eelmine. Mis on selle kõige tulemuseks? Fakt, et Triin magab sisse nagu ikka. Täitsa normaalne. Õnneks olin oma äratuskella heaga varasemaks pannud. Seega kella poole viie asemel sain kargu alla alles 5.15. Ja oh seda nalja siis, kui minul oli veel pool kohvrit lahti ja pakkimata, kui taksomees kohal ja alt kella helistab. Muidugi olin telefonile vastamas kiiremini kui keravälk, et mitte Kasiat üles äratada. Ütlesin siis viisakalt onule, et oota tsuti, ma kohe tulen. Minu "kohe" on aga otse loomulikult 15 minuti pärast. Vahel ma tõesti mõtlen, kas minu hiljaks jäämine on tingitud Hispaanias elamisest või minu iseloomust, et mul kunagi pole kusagile kiire? Taksosõidu ajal muudkui tuletasin meelde, kas ma kunagi olen õigel ajal lennujaama minekuks valmis olnud. Ilmselt mitte :) Igatahes kui ma alla jõudsin, siis taksojuht oli juba parajas paanikas. Küsis muudkui, et kas ma hiljaks ei jää. Mina mõnusal tvastu, et ära üldse muretse. Ma alati varun rahuga aega. Pole meil kiiret kusagile, sõida-sõida.
Ja siis, kui ma lennujaama jõudsin, siis olin järsku justkui omas elemendis. Mulle meeldivad lennujaamad. Ja ma isegi siinkohal ei valeta ega ürita mingit näitemängu läbi suruda. Mulle sõna otseses mõttes meeldivad nad. Mida suuremad, seda parem. Mida rohkem rahvast ja liiklust, seda parem. Ilmselt mõtlete nüüd seepeale, et vaatkus opakas, mitte kellelegi ju ei meeldi lennujaamad. Ilmselt on segi läinud. Aga põhjus minu lennujaamade fetisile on lihtne.
Pean ennast emotsioonide inimeseks. Mul on sõna otseses mõttes vaja elus emotsioone. Ma ei salli tülpinud ja emotsioonituid inimesi. Süda läheb lausa pahaks. Ja mis te arvate, kus on kõige suuremas koguses erinevaid emotsioone? Õige vastus, lennujaamas. Olen ilmselt isalt saanud kaasa selle inimeste jälgimise omaduse. Kuid mulle meeldib vaadata lennujaamas inimesi ja mõelda, mida nemad mõtlevad. Kes on õnnelikud, et pääsevad koju ja näevad lähedasi, kes on erutatud, kuna ootamas uus seiklus, kes on kurb, kuna peab lahkuma armastatud kohast, kes on segaduses, kuna hüppab tundmatus kohas vette, kes on pinges, kuna ees on tähtsaimast tähtsam ärikohtumine. Kõik see sigimine ja sagimine ning emotsioonide rohkus teeb lennujaamad minu jaoks seksikaks. Ilmselt on selles süüdi ka see, et olen rändaja hingega ning ilmselgelt pole veel elus leidnud niiöelda enda kohta. Aga ma tegelen selle kallal iga päev.
Igatahes lennujaamas oli mul naeratus näol. Isegi 2,5 tundi und ei takistanud mind ennast mõnusalt tundmast. Kõigepealt Madriidi. Lend läks jube kiirelt, muudkui lugesin ajakirja ja juba maandusingi. Panin sisse telefoni, kohe kõned ootamas. Ja muuseas isegi normaalsesse terminali maandusin. Nii palju jõuluasju siin ja seal. Sellest hoolimata oli jõulutundest asi ikka kaugemast kaugel. Pool tundi vahet ning uuesti lennuki peale. Kaks tundi magamise üritamist ning muusika kuulamist. Põnts maandusime. Kohal ma olingi. Pariis vajas avastamist.
Ja siis, kui ma lennujaama jõudsin, siis olin järsku justkui omas elemendis. Mulle meeldivad lennujaamad. Ja ma isegi siinkohal ei valeta ega ürita mingit näitemängu läbi suruda. Mulle sõna otseses mõttes meeldivad nad. Mida suuremad, seda parem. Mida rohkem rahvast ja liiklust, seda parem. Ilmselt mõtlete nüüd seepeale, et vaatkus opakas, mitte kellelegi ju ei meeldi lennujaamad. Ilmselt on segi läinud. Aga põhjus minu lennujaamade fetisile on lihtne.
Pean ennast emotsioonide inimeseks. Mul on sõna otseses mõttes vaja elus emotsioone. Ma ei salli tülpinud ja emotsioonituid inimesi. Süda läheb lausa pahaks. Ja mis te arvate, kus on kõige suuremas koguses erinevaid emotsioone? Õige vastus, lennujaamas. Olen ilmselt isalt saanud kaasa selle inimeste jälgimise omaduse. Kuid mulle meeldib vaadata lennujaamas inimesi ja mõelda, mida nemad mõtlevad. Kes on õnnelikud, et pääsevad koju ja näevad lähedasi, kes on erutatud, kuna ootamas uus seiklus, kes on kurb, kuna peab lahkuma armastatud kohast, kes on segaduses, kuna hüppab tundmatus kohas vette, kes on pinges, kuna ees on tähtsaimast tähtsam ärikohtumine. Kõik see sigimine ja sagimine ning emotsioonide rohkus teeb lennujaamad minu jaoks seksikaks. Ilmselt on selles süüdi ka see, et olen rändaja hingega ning ilmselgelt pole veel elus leidnud niiöelda enda kohta. Aga ma tegelen selle kallal iga päev.
Igatahes lennujaamas oli mul naeratus näol. Isegi 2,5 tundi und ei takistanud mind ennast mõnusalt tundmast. Kõigepealt Madriidi. Lend läks jube kiirelt, muudkui lugesin ajakirja ja juba maandusingi. Panin sisse telefoni, kohe kõned ootamas. Ja muuseas isegi normaalsesse terminali maandusin. Nii palju jõuluasju siin ja seal. Sellest hoolimata oli jõulutundest asi ikka kaugemast kaugel. Pool tundi vahet ning uuesti lennuki peale. Kaks tundi magamise üritamist ning muusika kuulamist. Põnts maandusime. Kohal ma olingi. Pariis vajas avastamist.
No comments:
Post a Comment