7.-11. september veetsin Valencia lähedal Alboraches vabatahtlike koolitusel. Vabatahtliku teenistuse sisse kuulub neli koolitust: enne minekut, saabumisel, projekti keskpaigas ning lõpus. Meie keskmisele koolitusele oli kokku tulnud ligi 50 vabatahtlikku, kes hetkel kõik Hispaania eri paigus oma teenistust tegemas.
Kui ma rongiga sinna sõitsin, siis esialgu ei soovinud ma üldse rongist maha astuda. Ainuke asi, mis sundis mind edasi liikuma oli teadmine, et minuga samal koolitusel on Suan, Irene ja Dan. Millegipärast oli mul juba ette ära tunne, et see koolitus tuleb igav. Ega ma palju ei eksinudki.
Kui me Suani, Irene ja Daniga rongijaamas kõik kokku saime, oli rõõm suur! Suani polnud ma näinud juba alates aprillist, Irenet juunist ning Dani juba praktiliselt kolm päeva! Tegime Daniga hullult rongijaamas nalja, et näed, kus ma pole ammu sind näinud! Ega teised ju esialgu ei teadnud sellest midagi, et Dan oli paar päeva tagasi Alicantes olnud. Bussisõit hostelisse kulges igati rõõmsameelselt – vaatasime vahetuse pilte ning ajasime Daniga niisama juttu!
Hetkel kui buss aga hosteli ees peatus, muutusid Dani ja minu näod hoopiski tõsisemaks. Meil oli tunne nagu oleksime sattunud tõesti keset tühjust, kus on lihtsalt püsti pandud üks hostel ja paar maja. Peale official sissejuhatust läksime küla peale tiirule ning juba kella kümnest alates oli täielik vaikus – me ei kohanud isegi mitte ühte elavat hinge rääkimata siis veel mõnest poest või kohvikust! Tegime ca poole tunniga linnale tiiru peale ning mõtlesime, et tore-tore, meil pole isegi mitte midagi peale ametlikku treeningut teha!
Järgmisel hommikul jagati meid kolme gruppi – kollased, rohelised ja punased. Meil polnud õrna aimugi, mille järgi nad meid grupeerisid, kuid keegi lasi lahti kõlaka, et keeleoskuse järgi. Igatahes olin mina punases grupis.
Koolitusest. Kuigi koolitus oli iseenesest hästi korraldatud ja organiseeritud, siis jäi ta kohati ikkagi liiga igavaks. Mingit pointi nagu otseselt polnud. Seda oleks isegi raske koolituseks nimetada, pigem on tegemist nädalaga, kus kohalik agentuur saab tagasisidet organisatsioonide ja projektide kohta, et siis lahendada kõikvõimalikke probleeme ja küsimusi. Lisaks sisustasid koolitust mitmed tegevused, mida olime juba Santiago de Compostela koolitusel teinud ning seetõttu tekkis mul ikka ja jälle toolil istudes tukkumise tunne ning mõtted lendasid mujale...
Kui ma rongiga sinna sõitsin, siis esialgu ei soovinud ma üldse rongist maha astuda. Ainuke asi, mis sundis mind edasi liikuma oli teadmine, et minuga samal koolitusel on Suan, Irene ja Dan. Millegipärast oli mul juba ette ära tunne, et see koolitus tuleb igav. Ega ma palju ei eksinudki.
Kui me Suani, Irene ja Daniga rongijaamas kõik kokku saime, oli rõõm suur! Suani polnud ma näinud juba alates aprillist, Irenet juunist ning Dani juba praktiliselt kolm päeva! Tegime Daniga hullult rongijaamas nalja, et näed, kus ma pole ammu sind näinud! Ega teised ju esialgu ei teadnud sellest midagi, et Dan oli paar päeva tagasi Alicantes olnud. Bussisõit hostelisse kulges igati rõõmsameelselt – vaatasime vahetuse pilte ning ajasime Daniga niisama juttu!
Hetkel kui buss aga hosteli ees peatus, muutusid Dani ja minu näod hoopiski tõsisemaks. Meil oli tunne nagu oleksime sattunud tõesti keset tühjust, kus on lihtsalt püsti pandud üks hostel ja paar maja. Peale official sissejuhatust läksime küla peale tiirule ning juba kella kümnest alates oli täielik vaikus – me ei kohanud isegi mitte ühte elavat hinge rääkimata siis veel mõnest poest või kohvikust! Tegime ca poole tunniga linnale tiiru peale ning mõtlesime, et tore-tore, meil pole isegi mitte midagi peale ametlikku treeningut teha!
Järgmisel hommikul jagati meid kolme gruppi – kollased, rohelised ja punased. Meil polnud õrna aimugi, mille järgi nad meid grupeerisid, kuid keegi lasi lahti kõlaka, et keeleoskuse järgi. Igatahes olin mina punases grupis.
Koolitusest. Kuigi koolitus oli iseenesest hästi korraldatud ja organiseeritud, siis jäi ta kohati ikkagi liiga igavaks. Mingit pointi nagu otseselt polnud. Seda oleks isegi raske koolituseks nimetada, pigem on tegemist nädalaga, kus kohalik agentuur saab tagasisidet organisatsioonide ja projektide kohta, et siis lahendada kõikvõimalikke probleeme ja küsimusi. Lisaks sisustasid koolitust mitmed tegevused, mida olime juba Santiago de Compostela koolitusel teinud ning seetõttu tekkis mul ikka ja jälle toolil istudes tukkumise tunne ning mõtted lendasid mujale...
Suaniga
Enamus vabast ajast, mis meil oli, veetsime me a) magades või b) Dani, Irene ja Suaniga lõbusalt aega veetes. Kuna ma olin pidevalt Daniga koos, siis arvati jõhkralt, et oleme paar. Muidugi, et me itsitasime selle peale täiega, sest Danil on tegelikult naine, kellega ta järgmine aasta abielluda kavatseb! Ja oh seda õudust, mis siis lahti läks, kui üks türklane sai teada, et me oleme tegelikult väga-väga head sõbrad ning mitte midagi muud. Ütleme nii, et mulle juba ollakse valmis Türki lennupiletit ostma ning kergelt on mul tekkimas tunne, et mind ahistatakse. See türk oli juba Danile ka öelnud, et tal on minust kinnisidee ja oh seda kaameraga ümber minu jooksmist! Ausalt öeldes oli mul kohati tunne justkui oleksin loomakene loomaaias, keda muudkui pildistatakse! Ma muidugi hullult blokkisin seda tüüpi ning tegin pidevalt tähtsat nägu, et mul on kiire! Ahaa, sain oma noorsoovahetuse alati ettekäändeks tuua.Sellest tüübist on saanud minu täielik ahistaja, kes tahab mulle juba ka lennupiletit osta Türki!
Regioonide ohtu
Üks asi veel, mis mind koolituse juures häiris – Alboraches oli nii külm! Ma pidin juba bussis omale pusa selga ajama hakkama ning kui oma nina uksest välja pistsin, siis tuli täielik Eesti tunne peale! Ajasin omale kõik kõige paksemad riided selga. Kuna ma läksin sinna suure hurraaga, et oleme ikkagi Valencia juures ja seal peaks soe olema ning minu pakkimine hommikul käis ca 15 minutiga, siis polnud mul kaasas ei ühtegi paari pikemaid pükse ega seelikuid! Ja kui ma siis olin ennast mõnusasti sisse pakkinud, siis kõik ülejäänud muudkui naersid minu üle, kuidas mul ikka külm saab olla, et ma ju põhjamaalt ja puha! Läksin siis kraadiklaasi otsima, et pole ju võimalik, et minul on külm ja teistel igati normaalne. Ja mis ma siis lõpuks nägin? Väljas oli 25 kraadi! Seepeale mõtlesin, et püha müristus, kui 25 kraadi juba minu jaoks külm, siis mis ma veel Tallinnasse jõudes tegema hakkan?! Külmus andis tunda ka öösel magades, kus ma esimesel ööl pidin kringliks külmuma ning teisel läksin magama juba kahe tekiga. Mõtlesime vahepeal juba, et poeme mitmekesi ühte voodisse, et soojem oleks. Õnneks oli neid Lõuna-Hispaania soojusega harjunud vabatahtlikke veelgi! Enamus olid aga põhjast, kes kurtsid pidevalt kui palav on :)
Koolituse ning nädala tipphetk saabus kolmapäeva õhtupoolikul, kui me kõik asutasime end Valencia poole. Nimelt oli meil õhtu vaba ning meid viidi Valenciaga tutvuma. Mulle hullult meeldis see linn, kuigi kohati tundus ikka liiga suur! Ikkagi ju suuruselt kolmas linn Hispaanias. Mõtlesime kohe neljakesi, et eraldume grupist võimalikult kiiresti ning veedame parem mõnusasti isekeskus aega!Valencia kahtlemata kõige ilusam koht on teadus-ja kunstimuuseum ning akvaarium. Arvan, et pole kedagi, kes oleks käinud Valencias ilma seda külastamata. Meie pidasime seal vaikselt piknikku (meile pakiti õhtusöök kaasa) ning nautisime päikese loojangut! Edasi suundusime randa, kuhu kaardilt vaadates tundus vaid väike jalutuskäik (vihkan kaarte, kus pole mõõtkava peal!), kuid mis tegelikkuses kukkus välja pooletunniseks kõmpimiseks. See-eest, kui me viimaks kohale jõudsime, olime me rahul ning õnnelikud! Viskasime end öisele rannale pikali ning tundsime elust mõnu! See oli jälle üks neid hetki, kus me mõtlesime, kui väga on meil vedanud, et meile on antud see võimalus!
Trip Valenciasse
Danist on saanud siinolles yks minu parimaid sopru. Järgmine aasta saan ka ta pulma!
Ida-Euroopa stiilinäide
Valencia kunsti ja teadusmuuseum, akvaarium, kino, etc.
Ohtusöök vaatega Valencia koige ilusamale ehitisele
I have my moments
Siis kui me arvasime, et randa on lühike maa - no palun pange mootkava kaardile vähemalt!
Suani ja Irenega rannas
Activities - joonista, loika, kleebi, näitle ja pläkuta!
Hey, my name is Joe!
Meie rühm - ärge ainult koikide nimesid küsige, sest ma ei tea neid!
Teolt tabatud, kui ma emaga rääkides igavaid tegevusi vältisin
Üks asi, mis mulle koolituse juures kõige rohkem meeldis oli see osa, kus kõik rääkisid oma projektidest ning probleemidest, mis projektidega oli ette tulnud! Mina ladusin siis ka kõik lauale, mis vähegi võimalik. Selle peale saatsid treenerid-koolitajad mind rääkima Hispaania rahvusbüroo Valencia esindajaga ning praeguse seisuga ei lubata Centro 14-l uusi vabatahtlikke võtta enne, kui nad ei lahenda praegu õhus olevaid probleeme! Otse loomulikult ei taha ma neile midagi paha, kuid järgnevate vabatahtlike heaolu mõttes, tuleb neil mingi uus lahendus välja mõelda!
Farewell evening
Let's`play a game
Koolituse tegid mõnusaks veel ka teised vabatahtlikud, kellega sai kohutavalt nalja ning kes kõik olid parajad veidrikud. Ütleme nii, et see seltskond, kes vabatahtlikena kokku tuleb on ikka paras boheemlaste kamp! Lisaks andsid asjale vürtsi juurde ka koolitajad. Meie grupi koolitaja kirjutas mulle lõpuks tagasisidesse, et kas kõik eestlased on sellised nagu mina?! Ta kirjeldas mind kui ideede masinat ning inimest, kes pidevalt muudkui naerab ning itsitab, kuid kes vajadusel suudab paari minutiga ära teha mitme inimese töö! Lisaks kohtusin ka Javier Pesoga, kes on Kadi Bruusi ning Ita-Riina Pedaniku hea sõber ning kes on Eestisse täielikult armunud! Päris huvitav oli kuulata, kuidas tema Eestit näeb, sealseid inimesi ja kultuuri!
Kui meil reede hommik kätte jõudis, ei suutnud me enam ära oodata tagasi koju jõudmist! Hispaaniale omaselt ei läinud miski nii lihtsalt, kui arvata võiks! Kuna meid üles korjama pidanud buss jäi sujuvalt 45 mintsa hiljaks, siis jäid enamus maha oma bussidest ja rongidest. Nii ka meie. Escarlata pidi meile uued piletid ostma ning pidime Valencias veetma 2 tundi enne järgmise rongi väljumist. Escarlata läks oma teed (loe: šoppama) ning mina ja Elches elav Kochka läksime kohvi jooma ning jutustama!
Ja kui ma lõpuks kella kolme paiku tagasi Alicantesse jõudsin oli mul siiralt hea meel lõpuks taas kodus olla...
Let's`play a gameKoolituse tegid mõnusaks veel ka teised vabatahtlikud, kellega sai kohutavalt nalja ning kes kõik olid parajad veidrikud. Ütleme nii, et see seltskond, kes vabatahtlikena kokku tuleb on ikka paras boheemlaste kamp! Lisaks andsid asjale vürtsi juurde ka koolitajad. Meie grupi koolitaja kirjutas mulle lõpuks tagasisidesse, et kas kõik eestlased on sellised nagu mina?! Ta kirjeldas mind kui ideede masinat ning inimest, kes pidevalt muudkui naerab ning itsitab, kuid kes vajadusel suudab paari minutiga ära teha mitme inimese töö! Lisaks kohtusin ka Javier Pesoga, kes on Kadi Bruusi ning Ita-Riina Pedaniku hea sõber ning kes on Eestisse täielikult armunud! Päris huvitav oli kuulata, kuidas tema Eestit näeb, sealseid inimesi ja kultuuri!Koik - vabatahtlikud, koolitajad, tuutorid ja muud asjapulgad!
Kui meil reede hommik kätte jõudis, ei suutnud me enam ära oodata tagasi koju jõudmist! Hispaaniale omaselt ei läinud miski nii lihtsalt, kui arvata võiks! Kuna meid üles korjama pidanud buss jäi sujuvalt 45 mintsa hiljaks, siis jäid enamus maha oma bussidest ja rongidest. Nii ka meie. Escarlata pidi meile uued piletid ostma ning pidime Valencias veetma 2 tundi enne järgmise rongi väljumist. Escarlata läks oma teed (loe: šoppama) ning mina ja Elches elav Kochka läksime kohvi jooma ning jutustama!Ja kui ma lõpuks kella kolme paiku tagasi Alicantesse jõudsin oli mul siiralt hea meel lõpuks taas kodus olla...
No comments:
Post a Comment