Pole näinud veel kedagi, kes oleks vihma üle niivõrd õnnelik

Meil on see nädal kuulutatud täielikuks tormilaineks. Juba kolmandat päeva järjest sajab hoogudena vihma, tuul keerutab, taevas müristab ning piksenool tervitab pilve tagant.
Tulin ükspäev Santa Polast koju. Vihma hakkas sadama. Seisin keset tühja tänavat, kuulasin oma iPodi, vaatasin vihma poole ning lihtsalt naersin. Lõpuks ometi üks korralik vihmasadu, äike ning torm. Minu juurde tuli üks vanem naisterahvas ning koputas õlale ja ütles: ma pole näinud veel kedagi, kes oleks vihma üle niivõrd õnnelik! Mina ütlesin talle selle peale vastu, et teate, see meenutab mulle täiega minu kodumaad ning ma olen nii kaua juba oodanud korralikku vihmasadu ja vaata kui vähe on vaid õnneks vaja! Naine vastas mulle, et tal on nii hea meel, et kellesgi on tänapäeval järele jäänud veel oskus tähele panna niivõrd väikeseid asju, mis meie ümber toimub! Mina naeratasin, soovisin head päeva ning sammusin vaikselt edasi. Hüppasin veel vahepeal kahe jalaga plärtsti lompi ning tundsin siirast rõõmu nagu väike laps!
Kas ma olen hulluks läinud? Ilmselt mingil määral küll, kuid ausalt öeldes see mind isegi ei huvita. Reedest pidi aga meil ilm tagasi endiseks minema – päike ja 30 kraadi! Loodan, et minu vahetuseks tuleb kena ilmaprognoos, sest kõik ju soovivad vaid päikest, merd ja randa!