Ma nüüd kirjutan vahelduseks hispaanlaste töökultuurist. Ma väga loodan, et see on erand ning ainult ühe inimese puuduliku mõtlemise tagajärg. Sest kui kogu Hispaania peaks niiviisi töötama, siis ma lihtsalt ei mõistaks, kuidas see riik üldse toimida saab.
Nimelt siis minu noorsoovahetus ja taas meie suurepärased arved. Tegime diili Escarlataga juba tükk aega tagasi, et enne, kui miskit läheb raamatupidamisse, vaatab tema kõik arved üle. Olgu tal siis süda rahul, eksole! Ja kõik oli juba tiptop. Kõikide arvete ja paberitega oli asi vask. Marinale raamatupidamisse edastatud ning ülekanded protsessis. Kuid siis eile lõi miskit Escarlatale pähe.
Ja oh seda kisa siis, mis sellele järgnes. Nimelt on tal ikka vaja allkirju siia ja sinna arvele. Ma siis üritasin seletada, et tead, igale poole ei panda enam tänapäeva maailmas allkirju. Ja siis tema ikka ei, ei, meil on vaja templit või allkirja. No tule taevas appi! Mis kurat ta siis ei võinud kohe öelda, et ei kõlba arve, kui ta need esimest korda üle vaatas? Kui raske siis oleks olnud seda või teist parandust nõuda? Nüüd olen mina juba öelnud kõigile, et kõik on tiptop, kuid hakka küsima mingeid parandusi või asju! Oeh! Ma lihtsalt ei moista vahel, kas on raske asju ette teha, kui tagantjärele muudkui kõike parandada?!
Siit veel üks näide. Ma olen nüüd ühele poole saanud oma selle lõpparuandega. Vähemalt minu osa on tehtud. Ma nüüd ootan veel mõningaid pilte ja videosid, allkirju ja muud tühjatähja. Hakkasin lõpparuannet kirjutama praktiliselt juba kuu aega tagasi. Enda targa mõistusega muidugi hispaania keeles. Ja mis te siis arvate, mis küsimusega Escarlata minu juurde ükspäev tuli? Et jumal hoidku, jumal hoidku, kas ma ikka kirjutan seda aruannet hispaania keeles, eks? Sain teda maha rahustada ja öelda, et ikka-ikka. Kuid mis siis oleks saanud, kui ma oleks seda teinud inglise keeles näiteks? Mul on kalduvus arvata, et tal on tõsiselt puudu juhtimisoskustest. Minu jaoks on loogiline, et kui mina soovin, et keegi midagi teeks, siis ma näitan või seletan talle lahti need kohad, mis võivad probleeme/küsimusi tekitada.
Vahepeal ma hakkasin juba tõsiselt kahtlema, et äkki tõesti on asi minus, et äkki ma ei saa aru asjadest või äkki ma lihtsalt ei oska. Kuid peale eilset sain siiki kinnitust, et asi pole ainult minus, vaid minu tuutoris, kes lihtsalt ei oska mulle asju seletada ning ega ta ilmselt ise ka paljudest asjadest aru ei saa. Aga nüüd siis asjast.
Eile tähistasime me kolleegidega tööl meie keskuse aastapäeva. Kella 12-st kutsuti meid kõiki üles korrusele aperitivole. Seal snäkkide vahel sattusin rääkima Montsega, kes oli just alles puhkuselt naasnud ning lausa pakatas energiast. Montse on üks neist, kes mulle siin tõsiselt meeldib. Ta siis hakkas uurima, et kuidas mulle siin meeldib ja et kas Escarlataga on kõik hästi. Siin vist keegi väga ei saa temaga läbi, kuna üks kõige tihedamini küsitud küsimusi on see, kuidas ma ikka temaga läbi saan. Igatahes ma siis ütlesin ausalt ja avameelselt, et üldjoontes on hästi, kuid kogu see jama nende arvete juures on natukene meie suhteid kriitiliseks muutnud ning ma lihtsalt ei mõista miks ei või asju ennetada. Montse selle peale teatas rõõmsalt, et ma selle pärast üldse oma pead ei vaevaks. Temaga, kes ta on siin töötanud aastaid, juhtub seda kogu aeg! See lihtsalt on üks nendest bürokraatia värkidest, mille kohapealt tuleb lihtsalt süda kivikõvaks teha. Ta selgitas mulle (tõi isegi välja seadused, kui ma tahtvat seda asja veidi rohkem uurida!), et kui talle tuleb mingi arve, siis tema kriteeriumite järele võib see ju vastata, vaatab üle ja ütleb, et okei, väga hea. Pärast aga raamatupidamine hakkab nokkima totakate asjade üle. Kasvõi mingi ühe sendi pärast. Montse ütles, et tal on miljon korda olnud juthumeid, kus ta läheb raamatupidamisse ja ütleb, et ta ise võib anda selle 1 sendi oma taskust kui vaid arvet ei peaks muutma hakkama, kuid need siin muudkui lasevad arveid ümber teha. Montse ütles, et see on lihtsalt üks nendest asjadest ning sellega harjumine võtab aega. Samamoodi nagu ülekannete pikkusega. Ta lisas veel, et tal on minust kahju, et olen pidanud selle pornograafiaga siinolles kokku puutuma.
Seega ma olen ikka veendunud, et hullumaja kandidaadil on isiklikud probleemid. Miks suudavad kõik mulle rahumeeli asju seletada, nendest rääkida nagu normaalsed inimesed? Ja miks siis ei suuda üks inimene võtta asju inimlikult ilma tekitamata sulle hommikul paha tuju voi süümepiinu, et sa oled loll vabatahtlik?
Ja samas ma näen nüüd kõrvalt, kui hästi sujub mul koostöö Portugali organisatsiooniga. Nad on ise seal palju avatumad, vastuvõtlikumad ning paindlikumad, mis teeb nendega töötamise lausa lustiks ja lillepeoks. Ma juba ootan huviga neid esimesi probleeme, mis tekkida võivad.
Nimelt siis minu noorsoovahetus ja taas meie suurepärased arved. Tegime diili Escarlataga juba tükk aega tagasi, et enne, kui miskit läheb raamatupidamisse, vaatab tema kõik arved üle. Olgu tal siis süda rahul, eksole! Ja kõik oli juba tiptop. Kõikide arvete ja paberitega oli asi vask. Marinale raamatupidamisse edastatud ning ülekanded protsessis. Kuid siis eile lõi miskit Escarlatale pähe.
Ja oh seda kisa siis, mis sellele järgnes. Nimelt on tal ikka vaja allkirju siia ja sinna arvele. Ma siis üritasin seletada, et tead, igale poole ei panda enam tänapäeva maailmas allkirju. Ja siis tema ikka ei, ei, meil on vaja templit või allkirja. No tule taevas appi! Mis kurat ta siis ei võinud kohe öelda, et ei kõlba arve, kui ta need esimest korda üle vaatas? Kui raske siis oleks olnud seda või teist parandust nõuda? Nüüd olen mina juba öelnud kõigile, et kõik on tiptop, kuid hakka küsima mingeid parandusi või asju! Oeh! Ma lihtsalt ei moista vahel, kas on raske asju ette teha, kui tagantjärele muudkui kõike parandada?!
Siit veel üks näide. Ma olen nüüd ühele poole saanud oma selle lõpparuandega. Vähemalt minu osa on tehtud. Ma nüüd ootan veel mõningaid pilte ja videosid, allkirju ja muud tühjatähja. Hakkasin lõpparuannet kirjutama praktiliselt juba kuu aega tagasi. Enda targa mõistusega muidugi hispaania keeles. Ja mis te siis arvate, mis küsimusega Escarlata minu juurde ükspäev tuli? Et jumal hoidku, jumal hoidku, kas ma ikka kirjutan seda aruannet hispaania keeles, eks? Sain teda maha rahustada ja öelda, et ikka-ikka. Kuid mis siis oleks saanud, kui ma oleks seda teinud inglise keeles näiteks? Mul on kalduvus arvata, et tal on tõsiselt puudu juhtimisoskustest. Minu jaoks on loogiline, et kui mina soovin, et keegi midagi teeks, siis ma näitan või seletan talle lahti need kohad, mis võivad probleeme/küsimusi tekitada.
Vahepeal ma hakkasin juba tõsiselt kahtlema, et äkki tõesti on asi minus, et äkki ma ei saa aru asjadest või äkki ma lihtsalt ei oska. Kuid peale eilset sain siiki kinnitust, et asi pole ainult minus, vaid minu tuutoris, kes lihtsalt ei oska mulle asju seletada ning ega ta ilmselt ise ka paljudest asjadest aru ei saa. Aga nüüd siis asjast.
Eile tähistasime me kolleegidega tööl meie keskuse aastapäeva. Kella 12-st kutsuti meid kõiki üles korrusele aperitivole. Seal snäkkide vahel sattusin rääkima Montsega, kes oli just alles puhkuselt naasnud ning lausa pakatas energiast. Montse on üks neist, kes mulle siin tõsiselt meeldib. Ta siis hakkas uurima, et kuidas mulle siin meeldib ja et kas Escarlataga on kõik hästi. Siin vist keegi väga ei saa temaga läbi, kuna üks kõige tihedamini küsitud küsimusi on see, kuidas ma ikka temaga läbi saan. Igatahes ma siis ütlesin ausalt ja avameelselt, et üldjoontes on hästi, kuid kogu see jama nende arvete juures on natukene meie suhteid kriitiliseks muutnud ning ma lihtsalt ei mõista miks ei või asju ennetada. Montse selle peale teatas rõõmsalt, et ma selle pärast üldse oma pead ei vaevaks. Temaga, kes ta on siin töötanud aastaid, juhtub seda kogu aeg! See lihtsalt on üks nendest bürokraatia värkidest, mille kohapealt tuleb lihtsalt süda kivikõvaks teha. Ta selgitas mulle (tõi isegi välja seadused, kui ma tahtvat seda asja veidi rohkem uurida!), et kui talle tuleb mingi arve, siis tema kriteeriumite järele võib see ju vastata, vaatab üle ja ütleb, et okei, väga hea. Pärast aga raamatupidamine hakkab nokkima totakate asjade üle. Kasvõi mingi ühe sendi pärast. Montse ütles, et tal on miljon korda olnud juthumeid, kus ta läheb raamatupidamisse ja ütleb, et ta ise võib anda selle 1 sendi oma taskust kui vaid arvet ei peaks muutma hakkama, kuid need siin muudkui lasevad arveid ümber teha. Montse ütles, et see on lihtsalt üks nendest asjadest ning sellega harjumine võtab aega. Samamoodi nagu ülekannete pikkusega. Ta lisas veel, et tal on minust kahju, et olen pidanud selle pornograafiaga siinolles kokku puutuma.
Seega ma olen ikka veendunud, et hullumaja kandidaadil on isiklikud probleemid. Miks suudavad kõik mulle rahumeeli asju seletada, nendest rääkida nagu normaalsed inimesed? Ja miks siis ei suuda üks inimene võtta asju inimlikult ilma tekitamata sulle hommikul paha tuju voi süümepiinu, et sa oled loll vabatahtlik?
Ja samas ma näen nüüd kõrvalt, kui hästi sujub mul koostöö Portugali organisatsiooniga. Nad on ise seal palju avatumad, vastuvõtlikumad ning paindlikumad, mis teeb nendega töötamise lausa lustiks ja lillepeoks. Ma juba ootan huviga neid esimesi probleeme, mis tekkida võivad.
No comments:
Post a Comment