Ma ei mõista enam. Lihtsalt ei mõista. Ma olen põhjamaa inimene, hakkama saanud isegi miinus 30 kraadiga, kuid praegu on mul viimastel päevadel käed täitsa jääs, jalgadest ärme üldse räägi! Ja meil pole isegi mitte miinuskraade, kraadiklaasi vaadates justkui nagu Eesti suvi – 23 kraadi päeval + päike vaikselt juukseid soojendamas, õhtul väheke jahedam 15 kraadi. Aga mul on külm! Mul on tunne, et ma olen hulluks läinud.
Kuigi mul pole kunagi väga hästi veri ringi käinud, siis ma ikkagi loodan vaikselt, et see kõik on minu kontori süü. Nimelt pole meil veel kütet sisse lülitatud ning kogu meie team esimesel korrusel on kui külmkapis. Arvuti taga vaikselt klõbistades näpud lausa jääs ja sõrmused tahavad sõrmest ära kukkuda. No ma usun, et kui teie siia tuleks, siis oleks teil siin palav ja higipull otsa ees, kuid tuletan meelde, et meie ikkagi oleme harjunud järjestikuse viiekuulise 35 kraadi perioodiga ning praegune temperatuur on juba täitsa talvine.
Siiski äkki on asi minus. Äkki olen tõesti loodud troopikasse. Mina siis ükspäev lähen koju, seljas saapad, teksad ja kõige paksem kampsun (ma ei ole napakas, see on 23 kraadiga jummala sobiv!). Ja siis tuleb vastu Kasia, minu roomy, kellel seljas lühike seelik ja ilma varrukatega suvepluus. Küsib siis minu käest, et ega mul külm ole. Mina vastu, et täitsa normaalne nagu siin päikse käes praegu. Selle peale vaatas Kasia mind natukene imelikult ja läksime edasi. Õhtul kodus ütles, et ta ei mÕista mind. Olen riigist, kus on ju külm ja kuidas mul ikka siin külm on. No mina ei tea. Kui ma teaks, siis oleks super!
Muuseas vaadake, jälle märk eestlaslikkusest. Ma vingun ilma üle, kuigi tegelt pole ju midagi vinguda. Päike paistab, ilm on soe, joodik jookseb ümber viina poe...
Kuigi mul pole kunagi väga hästi veri ringi käinud, siis ma ikkagi loodan vaikselt, et see kõik on minu kontori süü. Nimelt pole meil veel kütet sisse lülitatud ning kogu meie team esimesel korrusel on kui külmkapis. Arvuti taga vaikselt klõbistades näpud lausa jääs ja sõrmused tahavad sõrmest ära kukkuda. No ma usun, et kui teie siia tuleks, siis oleks teil siin palav ja higipull otsa ees, kuid tuletan meelde, et meie ikkagi oleme harjunud järjestikuse viiekuulise 35 kraadi perioodiga ning praegune temperatuur on juba täitsa talvine.
Siiski äkki on asi minus. Äkki olen tõesti loodud troopikasse. Mina siis ükspäev lähen koju, seljas saapad, teksad ja kõige paksem kampsun (ma ei ole napakas, see on 23 kraadiga jummala sobiv!). Ja siis tuleb vastu Kasia, minu roomy, kellel seljas lühike seelik ja ilma varrukatega suvepluus. Küsib siis minu käest, et ega mul külm ole. Mina vastu, et täitsa normaalne nagu siin päikse käes praegu. Selle peale vaatas Kasia mind natukene imelikult ja läksime edasi. Õhtul kodus ütles, et ta ei mÕista mind. Olen riigist, kus on ju külm ja kuidas mul ikka siin külm on. No mina ei tea. Kui ma teaks, siis oleks super!
Muuseas vaadake, jälle märk eestlaslikkusest. Ma vingun ilma üle, kuigi tegelt pole ju midagi vinguda. Päike paistab, ilm on soe, joodik jookseb ümber viina poe...
No comments:
Post a Comment