Ja seiklused seoses minu kahtlase korterinaabri Luciaga jätkuvad....
Meil on Maria Josega välja kujunenud juba omamoodi võistlus - kes näeb Luciat tihemini. Alati kui üksteist näeme õhtuti ning päevamuljed ära räägitud, siis küsime üksteiselt, kas sa oled teda täna näinud. See on omamoodi koomiliseks juba muutunud.
Eile valgustas Maria Jose mind seoses kahtlase Luciaga. Nimelt sain teada, et ta on 30-aastane. Mina pidasin teda endasuguseks, sinna 20ndate algusesse. Sest no vanema mõõtu ta küll välja ei anna. Samuti sain ma teada, et ta õpib, mitte ei tööta. Juuksuriks. Ja juba mitu aastat, kuid kooli lõpetamise plaani ei olevat veel nii pea.
Lisaks, ta pole mitte kunagi elus töötanud, vaid kogu tema lõbu maksab kinni ema. Näiteks olevat tema ema seda tuba üürinud (kus ta praegu elab meil) kaks aastat niiviisi, et Lucia ise elas hoopiski oma ema juures, kuid ema ikkagi maksis. Ja öelge nüüd, et pole imelik.
Peale. See tüdruk ei käi pesemas. Vähemalt ma pole veel seni näinud teda dusi alla minemas. Samuti pole ma teda kohanud elutoas. Kui ta miskit teeb, siis vaid enda toa ja WC vahel. Ja süüa ta ka ei oskavat teha. Ainult salatit.
Lisaks kui normaalne korterikaaslane tuleb õhtul koju, siis läheb ikka ütleb teisele tere ja ajab paar sõna juttu. Lobisemise mõttes või nii. Aga see plika ei räägi ühtegi sõna. Ei minu, ei Maria Josega. Ei tere, head aega ega midagi. Aga siis Maria Jose rääkis, et ükspäev oli ta tulnud kell kolm öösel koju ja teinud prauhti Maria Jose toa ukse lahti ning karjunud Maria Josele, et ta nüüd tuli ja läheb magama. No mismõttes :)
Ja nüüd ta peaks varsti välja kolima. Vähemalt tema enda sõnul. Kuigi küsisime ükspäev korteri omanikult, et kas ta teab sellest midagi, kuid ütles, et absoluutselt pole kuulnud ka mitte. Maria Jose pidi nüüd hakkama uurima, mis seis sellega siiski on.
Seniks kõik, aga to be continued....
No comments:
Post a Comment