Viimasel ajal on mul olnud palju neid hetki, kus ma lihtsalt ei mõista teiste inimeste mõtte- või käitumisviise.
Näiteks saatis mulle minu projekti Läti grupijuht nädalavahetusel kirja, kus teatas lätlaste lennugraafiku ning kuidas nad lähevad tagasi 3. oktoobril. Projekt on ametlikult 5. oktoobrini. Põhjenduseks toodi selle peale, et inimesed käivad koolis ja peavad tagasi olema esmaspäeval. Kui ma seda kirja lugesin, siis ma kohe ei teadnudki, kas nutta või naerda selle peale! Kirjutasin viisakalt vastu, et väga tore, kuid kas te pole ikka aru saanud, et kogu selle nädala point on 4. oktoobril ehk pühapäeval ning sellel osalemine on kohustuslik! Seepeale sain peagi vastuse, et mul on ju veel kari inimesi, kes seda teha saavad ning et keegi ei tunne neist puudust! Tule taevas appi! Kas siis mina teen seda projekti enda jaoks või nende noorte jaoks, kes siia tulevad? Olin selleks hetkeks juba püha viha täis ning kirjutasin vastu tigeda kirja, et ma võin aktsepteerida seda, et te tulete siia laupäeva hommikul (jah, need totulotud jõuavad kohale laupäeva hommikul ning ma pean nüüd orgunnima kedagi neile vastu, kuna ma ise olen sellel ajal hõivatud sissejuhatava osaga projektist!), kuid te ei tohi lahkuda enne kui pühapäeva ehk 4. oktoobri hilisõhtut! Muidugi oli siis jutt kohe juba teine ning viimaks sain täna nende lõpliku lennuplaani koos esmaspäeval lahkumisega. Küll aga ei mõista ma, kuidas saavad inimesed lihtsalt mõelda, et tulevad ja lähevad millal süda iganes heaks arvab?
Teine seik oli mul täna hommikul, kus ma lihtsalt mõtlesin, et ma ei salli enam hispaanlasi ning nende kõikvõimalikke süsteeme. Meil oli hosteliga (sellega, kellega tavaliselt KOV koos töötab) kenasti kokku lepitud, et maksame ülekandega, kõik paberid juba joones ja jumal teab mida veel, kuid reede õhtul olid nad saatnud meili, et peame maksma enne, kui kohale jõuame! Ehk siis alates tänasest on 4 päeva aega, et teha ülekanne. Siinse KOV maksesüsteemiga on see peaaegu et võimatu – keskmiselt võtab ühe makse tegemine vähemalt kaks nädalat aega kui mitte rohkem! Ja nüüd siis nad soovivad, et me maksaks kohe ja praegu! Escarlata üritas seda jama täna lahendada ning praegu seisuga ma pole üldse kursis, mis seis sellega on. Kui läheb halvasti, siis on mul reedel siin 30 inimest, kellega ma midagi peale hakata ei oska! See on üks nendest kohtadest, kus ma sooviksin seda projekti teha mõne Eesti organisatsiooni alt, kus makse saab teha paari hiireklõpsuga!
Ja nii ma siis olin seal arvuti ees ja mõtlesin, et ma lihtsalt ei mõista ja ei oska ka midagi sellega ette võtta! Olin parajalt pahuras tujus. Õnneks õnnestus mul hostelit vaatama minnes mingisse mudalopmi maanduda nii, et ma olin poolest säärest üleni mudane. Muidugi, et ma hakkasin selle peale laginal naerma ja mõtlesin endamisi, et minuga ikka juhtub igast asju ja just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad! Peale oma mudaste jalgadega kesklinna tagasi jõudmist oli mul tuju juba märksa parem.
Kirsi tordile lisasid veel selle teise hosteli kaks kutti, kes on niivõrd toredad ja lahked, et kuku või pikali. Rääkisin neile, et mul on probleeme hommiku- ja õhtusöökidega. Selle peale ütles omanik kohe, et ole mureta, kohe lähen räägin oma sõbraga (mingi kohvik-restoran on kohe selle hosteli kõrval). Läksime siis sinna ning nad nüüd üritavad mulle lahendust leida! Vaatame homme edasi, mis saama hakkab....
Näiteks saatis mulle minu projekti Läti grupijuht nädalavahetusel kirja, kus teatas lätlaste lennugraafiku ning kuidas nad lähevad tagasi 3. oktoobril. Projekt on ametlikult 5. oktoobrini. Põhjenduseks toodi selle peale, et inimesed käivad koolis ja peavad tagasi olema esmaspäeval. Kui ma seda kirja lugesin, siis ma kohe ei teadnudki, kas nutta või naerda selle peale! Kirjutasin viisakalt vastu, et väga tore, kuid kas te pole ikka aru saanud, et kogu selle nädala point on 4. oktoobril ehk pühapäeval ning sellel osalemine on kohustuslik! Seepeale sain peagi vastuse, et mul on ju veel kari inimesi, kes seda teha saavad ning et keegi ei tunne neist puudust! Tule taevas appi! Kas siis mina teen seda projekti enda jaoks või nende noorte jaoks, kes siia tulevad? Olin selleks hetkeks juba püha viha täis ning kirjutasin vastu tigeda kirja, et ma võin aktsepteerida seda, et te tulete siia laupäeva hommikul (jah, need totulotud jõuavad kohale laupäeva hommikul ning ma pean nüüd orgunnima kedagi neile vastu, kuna ma ise olen sellel ajal hõivatud sissejuhatava osaga projektist!), kuid te ei tohi lahkuda enne kui pühapäeva ehk 4. oktoobri hilisõhtut! Muidugi oli siis jutt kohe juba teine ning viimaks sain täna nende lõpliku lennuplaani koos esmaspäeval lahkumisega. Küll aga ei mõista ma, kuidas saavad inimesed lihtsalt mõelda, et tulevad ja lähevad millal süda iganes heaks arvab?
Teine seik oli mul täna hommikul, kus ma lihtsalt mõtlesin, et ma ei salli enam hispaanlasi ning nende kõikvõimalikke süsteeme. Meil oli hosteliga (sellega, kellega tavaliselt KOV koos töötab) kenasti kokku lepitud, et maksame ülekandega, kõik paberid juba joones ja jumal teab mida veel, kuid reede õhtul olid nad saatnud meili, et peame maksma enne, kui kohale jõuame! Ehk siis alates tänasest on 4 päeva aega, et teha ülekanne. Siinse KOV maksesüsteemiga on see peaaegu et võimatu – keskmiselt võtab ühe makse tegemine vähemalt kaks nädalat aega kui mitte rohkem! Ja nüüd siis nad soovivad, et me maksaks kohe ja praegu! Escarlata üritas seda jama täna lahendada ning praegu seisuga ma pole üldse kursis, mis seis sellega on. Kui läheb halvasti, siis on mul reedel siin 30 inimest, kellega ma midagi peale hakata ei oska! See on üks nendest kohtadest, kus ma sooviksin seda projekti teha mõne Eesti organisatsiooni alt, kus makse saab teha paari hiireklõpsuga!
Ja nii ma siis olin seal arvuti ees ja mõtlesin, et ma lihtsalt ei mõista ja ei oska ka midagi sellega ette võtta! Olin parajalt pahuras tujus. Õnneks õnnestus mul hostelit vaatama minnes mingisse mudalopmi maanduda nii, et ma olin poolest säärest üleni mudane. Muidugi, et ma hakkasin selle peale laginal naerma ja mõtlesin endamisi, et minuga ikka juhtub igast asju ja just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad! Peale oma mudaste jalgadega kesklinna tagasi jõudmist oli mul tuju juba märksa parem.
Kirsi tordile lisasid veel selle teise hosteli kaks kutti, kes on niivõrd toredad ja lahked, et kuku või pikali. Rääkisin neile, et mul on probleeme hommiku- ja õhtusöökidega. Selle peale ütles omanik kohe, et ole mureta, kohe lähen räägin oma sõbraga (mingi kohvik-restoran on kohe selle hosteli kõrval). Läksime siis sinna ning nad nüüd üritavad mulle lahendust leida! Vaatame homme edasi, mis saama hakkab....
No comments:
Post a Comment