Homme on see päev, kus läheb lahti minu noorsoovahetuse projekt. Viimane nädal on olnud täiesti müstiline – ausalt öeldes ei saa ma enam ise ka varsti aru, mida ma veel tegema peaks ja mida mitte!
Kõigepealt majutusprobleemist, millest ma ükspäev vähekene kirjutasin. Õnneks lahenes kõik suurepäraselt ning ülekanne hostelile olevat tehtud! Vähemalt nii mulle täna tööl öeldi, et võin homme sinna julgel sammul sisse astuda ning kõik peaks korras olema.
Ükspäev käisin hostelit Hogar Provincial vaatamas. Ütleme nii, et see saab olema naljakas, kuidas me seal elame. Meil on üks suur niiöelda grupiruum, kus kõik koos erinevates sektsioonides põõnavad. Minul kui korraldajal (peab ju olema mingeid eeliseid raske töö eest ☺ ) on aga privaatruum! Eks me näe, kes hakkab mulle külje alla pugema, et minu dušširuumi kasutada või jumal teab mida veel! Teistel on kõigil karja peale üks suur dušširuum ja vannituba nagu vanasti spordilaagrites!
See-eest on hostel hullult suur ning täielik labürint. Ma üldse ei üllatu, kui keegi peaks seal ära eksima, sest kõik need pisikesed käigud ja asjad tekitasid alguses minuski päris palju segadust. Meie kasutuses kogu nädala vältel on suur söögisaal, kus saame kõik oma tegevused läbi viia ning rikkalikku toitlustust nautida. Esther, kes mind seal vastu võttis, oli väga meeldiv ning vastutulelik! Kordas mulle kümme korda, et kui meil peaks olema mingisuguseid küsimusi, muudatusi või probleeme, siis võime kohe talle helistada ning aitab meid suurema hea meelega! Hostelil on ka suur aed (aed on selle kohta kindlasti liiga tagasihoidlik sõna, kuid ma tõesti ei oska seda kuidagi iseloomustada), kus ilmselgelt meie päikesepüüdjatest põhjamaallased oma vaba aega veedavad. Minugi poolest võime kõik tegevused väljas teha, kui vähegi võimalik!
Teine hostel Santa Lucia on Alicante kesklinnas. Seal viidame oma viimased kolm ööd. Hostelisse omanikuga rääkima minnes oli mul tunne, et mul tuuakse varsti tähed ka taevast alla. Tüübid on nii sõbralikud ja abivalmid, et lausa uskumatu! Rääkisin neile, et mul on probleeme toitlustamisega nendel viimasel kolmel päeval ning seepeale öeldi mulle kohe, et oot-oot, me otsime sulle kohe lahenduse. Mina jäin selle peale muidugi kohkunult vaatama. Järgmisel hetkel olin juba kõrval asuvas restoranis, kus tüübid minu eest omanikku ära sebisid ning meid sinna sööma sokutasid. Täna käisin restoranis uuesti rääkimas ning õhtusöögid teeme kindlasti seal, homme tuleb veel lahendada hommiku- ja õhtusöökide probleem, mille ilmselt võtame Finist (C14 juures asuv väike armas poekene, kus mulle hetkel pakkumist valmistatakse!). Homme lahendan veel ka selle viimase lahtise otsa ära ning siis peaks juba kõik lust ja lillepidu olema.
Viimastel päevadel olen veel usinasti tegelenud materjalide ettevalmistamisega. Läksin ükspäev turismibüroosse, et haarata 30 kaarti kõigile. Selle peale mulle teatati, et nad võivad meile kinkekotid teha koos kaartide ja Alicantet tutvustavate raamatukestega. Mina muidugi lõin selle peale käsi kokku! Homme tuleb minna nüüd vaid materjalidele veel järele. Täna aitas Escarlata mul veel ka Centro 14 poolt materjalid valmis panna – pastakad, kotid, kaustad. Homme pean vaid hostelis kõik valmis komplekteerima ja voila igaüks saab omale väikse kingituse!
Olen viimase kahe päeva jooksul ajakava ka uuesti pea peale pööranud. Pidevalt tuleb uusi mõtteid ning võimalusi. Ükspäev sattusin niisama rääkima ühe oma sõbraga, et mõtlen, mida veel võiks panna meie häppeningile. Seepeale otsis ta mulle kohe kaks mustanahalist räpparit, kes mitte ainult ei tule meile nüüd laulma, vaid annavad ka räpmuusika teemalise workshopi, mille eesmärgiks on häppeningil teha tõeline battle (teate küll, kus ringis võidu lauldakse ning üksteisele sõnadega niiöelda ära panna tahakse!). Homme pean veel nendega asjad paika panema ning valmis. Lisaks leidsin kiftid inimesed, kes võiksid meile tutvustada rulatamise maailma. See oli taas täielik juhuste kokkusattumus, kui me Hispaania grupiga läksime tänavatele videoid tegema. Leidsime kõigepealt ühed noored kutid, kes meile järgmisel reedel hüppamist-kargamist (saltod jms õpetavad) avalikes kohtades müüridelt müüridele õpetavad ja veel ühed rulatajad. Homme pean rulatajatega veel kokku leppima täpselt, millal sinna lähme ja sellega peaks ka ühel pool olema.
Ainuke asi, mis mul natukene närvi mustaks on teinud, on meie häppening. Palusin Escarlatalt, et ta mulle sebiks kõlarid ja mikrid ja muu sellise. Selle peale ütles ta, et liiga keeruline ning et peame ise kuidagi hakkama saama. Eks ma nüüd siis üritan välja mõelda, mida ja kuidas teeme – õigemini minu kallid projektis osalejad mõtlevad seda alates laupäevast ☺ !
Teiseks hüppas alt ära mu sõbranna, kes paar päeva tagasi teatas, et ei saa ikka osaleda. Kuni täna õhtuni oli meil seega üks hispaanlane puudu. Õnneks lahenes seegi – sain ühe sõbranna sõbranna punti! Nüüd ei peagi ma häbi kätte ära surema, kuigi olen kohati kindel, et nii mõnigi osaleja tahab mind vahepeal ära tappa, sest ma luban hispaanlastel minna vahepeal oma asju ajama.
Ja siis veel itaallased. No need on ikka hullemast hullemad! Kuni täna hommikuni polnud mul õrna aimugi, mis kell nad saabuvad ja kas üldse saabuvad. Mu kontaktisikud muudkui ütlesid, et Triin ära muretse, kõik on korras ja peagi saadame sulle kõik vajaliku info. Ja mis siis minu postkastis täna mind ootas? Info, et need kaks itaallast, kes käisid siin eelkohtumisel, need tegelikult ei tule ja kokku pandud on uus grupp. Ma nüüd ootan kohe huviga, kas nad on ära teinud ka need ülesanded, mis pidi tehtama enne siia tulekut! Teiseks tulevad nad enamus kõik erinevatel aegadel, mistõttu ma lihtsalt julmalt ütlesin osadele, et vaadaku ise, kuidas nad linna saavad, meie ootame neid seal ja seal! Õnneks ei öeldud mulle selle peale midagi, kuna nad saavad ka ise väga hästi aru, et keerasid asja natukene persse! Te oleks pidanud nägema seda tänast ette ja taha vabandamist! Ja siis muidugi asja tipp on see, et 2 kutti lahkuvad pühapäeval ehk üks päev varem! Ausalt öeldes on see täielik ebaviisakuse tipp minuga see mitte enne läbi rääkida ja ma tegin selle Anthonyle (organisatsiooni esindaja) kenasti selgeks ning oh seda ette ja taha vabandamist siis. Aga mis sa nende totulotudega ikka peale hakkad – hingan parem sügavalt sisse ja välja ning ei lase nendest end häirida!
Viimane asi, mis mind veel häirib on C14 korralagedus. Küsisin juba nädal tagasi, et kas kaabel, millega ühendada läpakas ja teler on olemas, mille peale muidugi suure suuga vastati, et jajaa, on küll. Muidugi kui ma täna läksin läpakat ja videokaamerat ära tooma, tuli välja, et keegi pole sellest kaablist isegi mitte midagi kuulnud! Selle peale mõtlesin, et tore-tore, kas te ise ka saate aru, mida teil on ja mida pole?! Selles suhtes ma ikka ei salli seda võõras kohas töötamist, kus mul pole aimu, mis meil on ja mis pole. Oleks ma seda projekti oma organisatsiooni alt teinud, oleks kõik märksa lihtsam!
Täna käisime veel ka hispaania grupiga tänavatel videoid tegemas, mis oli täielik koomika. Mina olin selleks hetkeks ilmselgelt ületöötanud ja vaikselt hulluks minemas. Kuna aga noored pidid tegema videod, siis olin mina niiöelda taustamängija ja tegin lihtsalt pulli Hugoga! Kui me lõpuks kella kaheksaks oma videodega valmis saime, siis läksin ma tagasi tööle ning minu tööpäev keskuses lõppes kell 21, kuna ma ei saanud enam siis printida. Pean homme sealt uuesti läbi minema, et viimased asjad printida-paljundada. Koju läksin ma nagu koormaeesel – ühes käes läpakas, teises kaamera, kolmandas hunnik materjale vahetuseks. Ausalt öeldes ma praegu ei kujutagi ette, kuidas ma nende kõigega homme hostelisse jõuan! Sest ilmselgelt meil siin hispaanlased (siinkohal mõtlen oma kolleege) töövälisel ajal lillegi ei liiguta!
Muuseas mul on tunne, et eestlastest usinad töömesilased on hakanud üle pingutama oma ettevalmistustega. Seda järeldan ma selles, kui Triinu hakkas mulle kirjutama meile küsimusega, kui suured võivad olla piltide mõõtmed, mida nad saavad kasutada oma Inglismaa presentatsioonis ja kas meil ikka seda või teist kasutamiseks on. Sellel hetkel mõtlesin ma et oh sa issand küll, mu hispaania grupp pole veel midagi teinud ja nemad küsivad mult piltide suurusi? Ka teised eestlased (tervitused Reneele) on hullult pabistama hakanud oma workshoppide ja asjadega, mis on omamoodi naljakas ning teretulnud. Vähemalt võtavad asja tõsiselt. Ilmselt nii kaua kuni lennuk maandub...
Veel oli ülikift hakata saama e-kirju stiilis “Ma ei jõua ära oodata, millal lennuk maandub...” ja “2 päeva, 2 päeva ainult Triin”. Arvan, et lähen homme lolliks seal lennujaamas, kui Liisit, Triinut, vennat, Reneed, Kristenit, Gretelit, Andrit ja Julli ootan! Ausalt öeldes on mul aga pea nii sassis praegu – ma olen omale teinud pika nimekirja, mida kõike pean homme tegema, et ühtegi asja ära ei unustaks.
Homme pean ma hommikul veel mõned asjad noorsoovahetuseks ära tegema ja siis hakkab pihta inimeste vastuvõtmine. Olen enamvähem kõik ära orgunninud ja süsteem peaks töötama.
Kell 14 saabub esimesena Dan. Lähen talle rongijaama vastu, siis minu poole ja siis saab ta valida, kas chillib minuga kaasa ja aitab mul viimased asjaajamised ära teha või jääb minu poole. Seejärel tulevad kella 17 paiku 2 itaallast, kellel palusin võtta lennujaamabuss Plaza de los Luceroseni ning kust me nad siis üles korjame. Seejärel saame kokku 18.15 hispaanlastega bussijaamas ja võtame bussi hostelisse. Viskame asjad sinna ära, sööme kõhu täis. Kes tahab jääb hostelisse, kes tahab tuleb tagasi linna. Dagmar ja Mikk saabuvad ca pool kümme linna. Palusin neilgi kui tublidel eestlastel ja maailmaränduritel võtta buss lennujaamast Plaza de los Luceroseni, kust ma nad siis vastu võtan ja hispaanlastega tagasi hostelisse saadan. Ise lähen seejärel lennujaama, et lõbustada neid seksikaid itaallasi, kes kohale hakkavad tilkuma ning seejärel ootame juba kõik koos eestlasi ja ülejäänud Inglismaa eestlasi. Mul on ööseks vastu tellitud buss, et mugavalt hostelisse saada (bussid lihtsalt sel kellaajal enam ei sõida!).
Ja ülejäänud – leedukad ja üks inglise kutt saabuvad laupäeva hommikul. Kuna olen ise sel ajal juba sissejuhatava osaga hõivatud, siis saadan hispaanlased vastu ning toovad nad ära hostelisse. Ja siis peaks olema viimaks kõik kohal ning lust ja lillepidu võib pihta hakata!
Mina võtan seda projekti avatud meelega. Kui midagi peaks juhtuma plaanitud tegevustega, siis on inimestel lihtsalt rohkem vaba aega! Loodan, et ka teised sellega rahul on! Ainuke asi, mis mulle muret teeb on see, et meile lubati järgmiseks nädalaks tormi ☺ Eks näis. Mind see ei heiduta, kuid neid päikesepüüdjaid ilmselgelt küll...
Muuseas, mul on kohe-kohe läbi juba seitse kuud välismaal elamisest ning vaid kaks veel jäänud. Septembrikuu on niivõrd kiiresti mööda läinud, et pole arugi saanud. Vaatasin just ükspäev kalendrist, et isegi sügis on märkamata kätte jõudnud...
Kõigepealt majutusprobleemist, millest ma ükspäev vähekene kirjutasin. Õnneks lahenes kõik suurepäraselt ning ülekanne hostelile olevat tehtud! Vähemalt nii mulle täna tööl öeldi, et võin homme sinna julgel sammul sisse astuda ning kõik peaks korras olema.
Ükspäev käisin hostelit Hogar Provincial vaatamas. Ütleme nii, et see saab olema naljakas, kuidas me seal elame. Meil on üks suur niiöelda grupiruum, kus kõik koos erinevates sektsioonides põõnavad. Minul kui korraldajal (peab ju olema mingeid eeliseid raske töö eest ☺ ) on aga privaatruum! Eks me näe, kes hakkab mulle külje alla pugema, et minu dušširuumi kasutada või jumal teab mida veel! Teistel on kõigil karja peale üks suur dušširuum ja vannituba nagu vanasti spordilaagrites!
See-eest on hostel hullult suur ning täielik labürint. Ma üldse ei üllatu, kui keegi peaks seal ära eksima, sest kõik need pisikesed käigud ja asjad tekitasid alguses minuski päris palju segadust. Meie kasutuses kogu nädala vältel on suur söögisaal, kus saame kõik oma tegevused läbi viia ning rikkalikku toitlustust nautida. Esther, kes mind seal vastu võttis, oli väga meeldiv ning vastutulelik! Kordas mulle kümme korda, et kui meil peaks olema mingisuguseid küsimusi, muudatusi või probleeme, siis võime kohe talle helistada ning aitab meid suurema hea meelega! Hostelil on ka suur aed (aed on selle kohta kindlasti liiga tagasihoidlik sõna, kuid ma tõesti ei oska seda kuidagi iseloomustada), kus ilmselgelt meie päikesepüüdjatest põhjamaallased oma vaba aega veedavad. Minugi poolest võime kõik tegevused väljas teha, kui vähegi võimalik!
Teine hostel Santa Lucia on Alicante kesklinnas. Seal viidame oma viimased kolm ööd. Hostelisse omanikuga rääkima minnes oli mul tunne, et mul tuuakse varsti tähed ka taevast alla. Tüübid on nii sõbralikud ja abivalmid, et lausa uskumatu! Rääkisin neile, et mul on probleeme toitlustamisega nendel viimasel kolmel päeval ning seepeale öeldi mulle kohe, et oot-oot, me otsime sulle kohe lahenduse. Mina jäin selle peale muidugi kohkunult vaatama. Järgmisel hetkel olin juba kõrval asuvas restoranis, kus tüübid minu eest omanikku ära sebisid ning meid sinna sööma sokutasid. Täna käisin restoranis uuesti rääkimas ning õhtusöögid teeme kindlasti seal, homme tuleb veel lahendada hommiku- ja õhtusöökide probleem, mille ilmselt võtame Finist (C14 juures asuv väike armas poekene, kus mulle hetkel pakkumist valmistatakse!). Homme lahendan veel ka selle viimase lahtise otsa ära ning siis peaks juba kõik lust ja lillepidu olema.
Viimastel päevadel olen veel usinasti tegelenud materjalide ettevalmistamisega. Läksin ükspäev turismibüroosse, et haarata 30 kaarti kõigile. Selle peale mulle teatati, et nad võivad meile kinkekotid teha koos kaartide ja Alicantet tutvustavate raamatukestega. Mina muidugi lõin selle peale käsi kokku! Homme tuleb minna nüüd vaid materjalidele veel järele. Täna aitas Escarlata mul veel ka Centro 14 poolt materjalid valmis panna – pastakad, kotid, kaustad. Homme pean vaid hostelis kõik valmis komplekteerima ja voila igaüks saab omale väikse kingituse!
Olen viimase kahe päeva jooksul ajakava ka uuesti pea peale pööranud. Pidevalt tuleb uusi mõtteid ning võimalusi. Ükspäev sattusin niisama rääkima ühe oma sõbraga, et mõtlen, mida veel võiks panna meie häppeningile. Seepeale otsis ta mulle kohe kaks mustanahalist räpparit, kes mitte ainult ei tule meile nüüd laulma, vaid annavad ka räpmuusika teemalise workshopi, mille eesmärgiks on häppeningil teha tõeline battle (teate küll, kus ringis võidu lauldakse ning üksteisele sõnadega niiöelda ära panna tahakse!). Homme pean veel nendega asjad paika panema ning valmis. Lisaks leidsin kiftid inimesed, kes võiksid meile tutvustada rulatamise maailma. See oli taas täielik juhuste kokkusattumus, kui me Hispaania grupiga läksime tänavatele videoid tegema. Leidsime kõigepealt ühed noored kutid, kes meile järgmisel reedel hüppamist-kargamist (saltod jms õpetavad) avalikes kohtades müüridelt müüridele õpetavad ja veel ühed rulatajad. Homme pean rulatajatega veel kokku leppima täpselt, millal sinna lähme ja sellega peaks ka ühel pool olema.
Ainuke asi, mis mul natukene närvi mustaks on teinud, on meie häppening. Palusin Escarlatalt, et ta mulle sebiks kõlarid ja mikrid ja muu sellise. Selle peale ütles ta, et liiga keeruline ning et peame ise kuidagi hakkama saama. Eks ma nüüd siis üritan välja mõelda, mida ja kuidas teeme – õigemini minu kallid projektis osalejad mõtlevad seda alates laupäevast ☺ !
Teiseks hüppas alt ära mu sõbranna, kes paar päeva tagasi teatas, et ei saa ikka osaleda. Kuni täna õhtuni oli meil seega üks hispaanlane puudu. Õnneks lahenes seegi – sain ühe sõbranna sõbranna punti! Nüüd ei peagi ma häbi kätte ära surema, kuigi olen kohati kindel, et nii mõnigi osaleja tahab mind vahepeal ära tappa, sest ma luban hispaanlastel minna vahepeal oma asju ajama.
Ja siis veel itaallased. No need on ikka hullemast hullemad! Kuni täna hommikuni polnud mul õrna aimugi, mis kell nad saabuvad ja kas üldse saabuvad. Mu kontaktisikud muudkui ütlesid, et Triin ära muretse, kõik on korras ja peagi saadame sulle kõik vajaliku info. Ja mis siis minu postkastis täna mind ootas? Info, et need kaks itaallast, kes käisid siin eelkohtumisel, need tegelikult ei tule ja kokku pandud on uus grupp. Ma nüüd ootan kohe huviga, kas nad on ära teinud ka need ülesanded, mis pidi tehtama enne siia tulekut! Teiseks tulevad nad enamus kõik erinevatel aegadel, mistõttu ma lihtsalt julmalt ütlesin osadele, et vaadaku ise, kuidas nad linna saavad, meie ootame neid seal ja seal! Õnneks ei öeldud mulle selle peale midagi, kuna nad saavad ka ise väga hästi aru, et keerasid asja natukene persse! Te oleks pidanud nägema seda tänast ette ja taha vabandamist! Ja siis muidugi asja tipp on see, et 2 kutti lahkuvad pühapäeval ehk üks päev varem! Ausalt öeldes on see täielik ebaviisakuse tipp minuga see mitte enne läbi rääkida ja ma tegin selle Anthonyle (organisatsiooni esindaja) kenasti selgeks ning oh seda ette ja taha vabandamist siis. Aga mis sa nende totulotudega ikka peale hakkad – hingan parem sügavalt sisse ja välja ning ei lase nendest end häirida!
Viimane asi, mis mind veel häirib on C14 korralagedus. Küsisin juba nädal tagasi, et kas kaabel, millega ühendada läpakas ja teler on olemas, mille peale muidugi suure suuga vastati, et jajaa, on küll. Muidugi kui ma täna läksin läpakat ja videokaamerat ära tooma, tuli välja, et keegi pole sellest kaablist isegi mitte midagi kuulnud! Selle peale mõtlesin, et tore-tore, kas te ise ka saate aru, mida teil on ja mida pole?! Selles suhtes ma ikka ei salli seda võõras kohas töötamist, kus mul pole aimu, mis meil on ja mis pole. Oleks ma seda projekti oma organisatsiooni alt teinud, oleks kõik märksa lihtsam!
Täna käisime veel ka hispaania grupiga tänavatel videoid tegemas, mis oli täielik koomika. Mina olin selleks hetkeks ilmselgelt ületöötanud ja vaikselt hulluks minemas. Kuna aga noored pidid tegema videod, siis olin mina niiöelda taustamängija ja tegin lihtsalt pulli Hugoga! Kui me lõpuks kella kaheksaks oma videodega valmis saime, siis läksin ma tagasi tööle ning minu tööpäev keskuses lõppes kell 21, kuna ma ei saanud enam siis printida. Pean homme sealt uuesti läbi minema, et viimased asjad printida-paljundada. Koju läksin ma nagu koormaeesel – ühes käes läpakas, teises kaamera, kolmandas hunnik materjale vahetuseks. Ausalt öeldes ma praegu ei kujutagi ette, kuidas ma nende kõigega homme hostelisse jõuan! Sest ilmselgelt meil siin hispaanlased (siinkohal mõtlen oma kolleege) töövälisel ajal lillegi ei liiguta!
Muuseas mul on tunne, et eestlastest usinad töömesilased on hakanud üle pingutama oma ettevalmistustega. Seda järeldan ma selles, kui Triinu hakkas mulle kirjutama meile küsimusega, kui suured võivad olla piltide mõõtmed, mida nad saavad kasutada oma Inglismaa presentatsioonis ja kas meil ikka seda või teist kasutamiseks on. Sellel hetkel mõtlesin ma et oh sa issand küll, mu hispaania grupp pole veel midagi teinud ja nemad küsivad mult piltide suurusi? Ka teised eestlased (tervitused Reneele) on hullult pabistama hakanud oma workshoppide ja asjadega, mis on omamoodi naljakas ning teretulnud. Vähemalt võtavad asja tõsiselt. Ilmselt nii kaua kuni lennuk maandub...
Veel oli ülikift hakata saama e-kirju stiilis “Ma ei jõua ära oodata, millal lennuk maandub...” ja “2 päeva, 2 päeva ainult Triin”. Arvan, et lähen homme lolliks seal lennujaamas, kui Liisit, Triinut, vennat, Reneed, Kristenit, Gretelit, Andrit ja Julli ootan! Ausalt öeldes on mul aga pea nii sassis praegu – ma olen omale teinud pika nimekirja, mida kõike pean homme tegema, et ühtegi asja ära ei unustaks.
Homme pean ma hommikul veel mõned asjad noorsoovahetuseks ära tegema ja siis hakkab pihta inimeste vastuvõtmine. Olen enamvähem kõik ära orgunninud ja süsteem peaks töötama.
Kell 14 saabub esimesena Dan. Lähen talle rongijaama vastu, siis minu poole ja siis saab ta valida, kas chillib minuga kaasa ja aitab mul viimased asjaajamised ära teha või jääb minu poole. Seejärel tulevad kella 17 paiku 2 itaallast, kellel palusin võtta lennujaamabuss Plaza de los Luceroseni ning kust me nad siis üles korjame. Seejärel saame kokku 18.15 hispaanlastega bussijaamas ja võtame bussi hostelisse. Viskame asjad sinna ära, sööme kõhu täis. Kes tahab jääb hostelisse, kes tahab tuleb tagasi linna. Dagmar ja Mikk saabuvad ca pool kümme linna. Palusin neilgi kui tublidel eestlastel ja maailmaränduritel võtta buss lennujaamast Plaza de los Luceroseni, kust ma nad siis vastu võtan ja hispaanlastega tagasi hostelisse saadan. Ise lähen seejärel lennujaama, et lõbustada neid seksikaid itaallasi, kes kohale hakkavad tilkuma ning seejärel ootame juba kõik koos eestlasi ja ülejäänud Inglismaa eestlasi. Mul on ööseks vastu tellitud buss, et mugavalt hostelisse saada (bussid lihtsalt sel kellaajal enam ei sõida!).
Ja ülejäänud – leedukad ja üks inglise kutt saabuvad laupäeva hommikul. Kuna olen ise sel ajal juba sissejuhatava osaga hõivatud, siis saadan hispaanlased vastu ning toovad nad ära hostelisse. Ja siis peaks olema viimaks kõik kohal ning lust ja lillepidu võib pihta hakata!
Mina võtan seda projekti avatud meelega. Kui midagi peaks juhtuma plaanitud tegevustega, siis on inimestel lihtsalt rohkem vaba aega! Loodan, et ka teised sellega rahul on! Ainuke asi, mis mulle muret teeb on see, et meile lubati järgmiseks nädalaks tormi ☺ Eks näis. Mind see ei heiduta, kuid neid päikesepüüdjaid ilmselgelt küll...
Muuseas, mul on kohe-kohe läbi juba seitse kuud välismaal elamisest ning vaid kaks veel jäänud. Septembrikuu on niivõrd kiiresti mööda läinud, et pole arugi saanud. Vaatasin just ükspäev kalendrist, et isegi sügis on märkamata kätte jõudnud...
No comments:
Post a Comment