Kas seda ma siis tahtsingi?

Mäletate eelmisel nädalal kirjutasin tagasi Eesti tulekust ning tulevikuplaanidest, mida mul selleks hetkeks ei olnud ning millest mõtlemine mulle lihtsalt hirmu nahka ajas. Nüüd paari viimase päevaga on see asi natukene muutunud.
Reede hommikul tegi mu sõber Marko mulle ettepaneku, et ma võiksin minna Portugali kaheks kuuks tööle. Portugalis, Faros on YEU peakontor, kuhu nad mind nüüd tööle ootavad.
Kui ma sellest kõigest kuulsin, siis mind valdasid segased tunded. See kõik käis justkui liiga kiiresti. Hommikul teatavad nad mulle, et selline võimalus. Siis vestleme paarkümmend minutit tingimustest ning seejärel teatatakse, et minu vastust oleks vaja päeva lõpuks. Ja samal ajal olid mul veel närvid püsti minu noorsoovahetuse kirjutamisega. Mul oli tunne, et mu pea lõhkeb!
Alguses tahtsid nad mind Portugali juba otse Hispaaniast. Teatasin siis neile, et kõik võib olla, kuid see ei tule isegi mitte kõne alla. Ma pean minema Eesti, mul perel igast asju juba plaanitud ning keegi pole mind juba üheksa kuud selleks ajaks näinud. Ma pean! Seejärl hakkas pihta jutt, et hästi, jäta siis oma suusareis ära. Mina teatasin taas, et ei tule kõne allagi! Kuid vaatamata minu niiöelda tingimuste esitamisele, nad ikka veel tahtsid mind ning olid mulle igatepidi valmis vastu tulema. Seega sai paika, et lähen 25. detsember sinna ning tulen tagasi 19. veebruar. Ütlesin siis Markole, et ma väga-väga tahan tulla, kuid ma ausalt pean võtma omale natukene mõtlemisaega. Seepeale Marko teatas, et kui ma need kaks kuud ära olen, siis on mul suur võimalus nendega koostööd jätkata ning juba pikaajalise lepinguga. Tore, visake see ka veel mulle ette!
Ma mõtlesin sellele pakkumisele vahetpidamata, hoidsin peast kinni, ohkisin ja ähkisin. Ma tõesti ei teadnud, kas ma peaksin seda tegema. Kaldusin rohkem jaa poole, kuid olid mõned takistused, mis panid mind asja üle juurdlema ning mõtlema. Katsusin veel kodus teki üle pea tõmmata, et oma otsust natukenegi edasi lükata, kuid ka see ei õnnestunud. Mõte: Portugal või Eesti? piinas mind.
Õhtupoolikul otsustasin, et tuleb võtta mõned kõned ning leida asjale lahendus. Mind on miski hakanud Eesti juures peibutama. Võtsin kõne, rääkisin maast ja ilmast, ohkisin ja ähkisin ning üritasin lahendust leida. Öeldi, et otse loomulikult mine, oma unistusi ning soove tuleb ellu viia ning kui ma vähegi näen, et see mulle kasulik, siis miks mitte. Pealegi on see nii lühike aeg, mis tundub üheksa ära oldud kuu kõrval täitsa poisike. Ja siis otsustasin helistada emale.
Mulle alati meeldib, et kui sa alustad kõne sõnadega mul on probleem, siis kohe ema mõtleb, et midagi on halvasti. Ta ilmselt ei pane seda ise tähele, kuidas ta toon muutub. Igatahes rääkisin emale kõik ära nii nagu on ning noh, kes mu ema teab, siis teab ka, mis mu ema selle peale ütles – muidugi mine! Ja siis tuli see raskem osa, mida ma ei oodanud. Isa. Ma ei tea miks, kuid isale on nendest minu ära minekutest olnud alati raskem rääkida. Sai ka isale uudis teatavaks tehtud ning isa vastas mulle stiilis: et mitte keegi ei saa sind siin kinni hoida, kui sulle välismaal nii väga meeldib, kuid tule ikka nägu näitama!
Ja nii siis oligi. Kõik ütlevad, et peaks minema ning ka ise arvan seda. Põhjusi selleks on mitu. Kuna nad mind väga tahavad, siis sellist võimalust mööda lasta oleks narr. Suur võimalus, et tulevikus saan nendega koostööd jätkata, kus ei sõltu enam, kus ma elan. Olgu selles siis Eesti, Portugal, Hispaania või Fidzi saar. Pealegi tagasi Eesti tulla ning hakata tööd otsima või mõtlema, mida siis nüüd edasi, pole praeguses majanduslikus olukorras ka just kõige suurem lust.
Saatsin reede õhtul YEUsse kirja sisuga, et olen nõus tulema, kuid kui minu projekt saab Eestis toetuse, siis pean tagasi Eestis olema 8. veebruaril. Kui ei, siis esialgne kokku lepitud 19. veebruar sobib ideaalselt.
Esmaspäeva hommikul tööle minnes võtsid sõbrad minuga ühendust ning ütlesin, et neile see sobib. Ja nüüd siis nii ongi – minek Portugali!
Esialgsete plaanide kohaselt lähen 25. detsembril (kui lennukid lendavad) ning tagasituleku kuupäev lahtine. Nad küll väga tahavad mind sinna veel natukeseks enne niiöelda eelkohtumisele, kuid see selgub paari päeva jooksul. Nimelt on seal aastavahetuse ajal toimuval noorsoovahetusel preliminary meeting, kus peaks tegelikult osalema üks Rumeenia esindaja, kuid nad nüüd üritavad projekti rahastanud national agency’s ära vahetada seda rumeenia tüüpi minu vastu. Eks näis, mis sellest saab.
Ja siis eile, kui ma olin saatnud emale kirja, et nüüd ongi minek Portugali, helistas ta ning küsis – kas seda sa siis tahtsidki? Ma ei oskagi kohe muud vastata, kui et jusiis. See kõik tundub liiga utoopiline ning keeruline praegu, et ma ei teagi, mis tunded ning mõtted mind hetkel valdavad. See kõik juhtus kuidagi liiga kiiresti...