Reedest on mul uus korterikaaslane Kasia. Kuigi ta on rahvuselt poolakas, siis väga poolaka mõõtu välja ei anna. Kasia on samuti 22-aastane, õpib hetkel Erasmusena Alicante ülikoolis kunstiajalugu. Viimased 3 aastat on ta elanud Iirimaal ning Inglismaal. Kunagi läks Iirimaale õppima ning armus kõrvuni kohalikku kutti, jättis pooleli oma õpingud Poolas ning kolis kärmelt Iirimaale, kus hakkas kunstiajalugu õppima. Ausalt öeldes on vahelduseks kellegagi inglise keeles rääkida päris naljakas. Ma küll ärgitan teda pidevalt hispaania keeles rääkima, vaikselt võtab juba hoogu, kuid suuremad jutud räägib ta ikka ära inglise keeles. Mina ikka ajan oma hispaania keelt vastu, et ta natukenegi õpiks. On ju enamus tema sõbrad siin erasmused, mis tähendab, et hispaania keelega puutub ta kokku vaid koolis.
Reedel kui oma inglise keele tunnist koju jõudsin, siis jututasime maast ja ilmast kella kaheni öösel. Ma küll kümme korda tahtsin talle öelda, et mul on kergelt öeldes uni silmas, kuid ta oli niivõrd õnnelik oma korteri vahetuse üle, et mõtlesin mitte ta õnne rikkuda.
Laupäeval tegi ta mulle tänutäheks jõhkra õhtusöögi - fajitad! Nämm! Natukene mehhiko muusikat ning kuigi ma mõtlesin, et see nädalavahetus läheb pigem puhkamise tähe all, siis lõppkokkuvõttes oli asi sellest taas kaugel. Läksime pärast veel randa ning korraks välja. See korraks tähendab seda, et mina kadusin ära koju kell 12, tema jõudis kell 5 hommikul ning pühapäeval kella 16 paiku, kui mina oma sammud õue seadsin, siis polnud Kasia veel elumärke näidanud. Õhtul teatas ta mulle, et sellist pohmakat pole tal juba ammu olnud....oh neid erasmuseid!
Muidu tundub temaga olevat lõbus. Vaatamata sellele, et me kaua koos elada ei saa. Neljapäeval läheb ta Londonisse oma kutile külla ning tuleb tagasi alles järgmisel kolmapäeval. Ja siis millalgi pidi ta veel Londonisse minema (mu mälu ütleb praegu novembri lõpp, kuid võib vabalt ka petta!). Oh seda pikamaa suhte elu...
Reedel kui oma inglise keele tunnist koju jõudsin, siis jututasime maast ja ilmast kella kaheni öösel. Ma küll kümme korda tahtsin talle öelda, et mul on kergelt öeldes uni silmas, kuid ta oli niivõrd õnnelik oma korteri vahetuse üle, et mõtlesin mitte ta õnne rikkuda.
Laupäeval tegi ta mulle tänutäheks jõhkra õhtusöögi - fajitad! Nämm! Natukene mehhiko muusikat ning kuigi ma mõtlesin, et see nädalavahetus läheb pigem puhkamise tähe all, siis lõppkokkuvõttes oli asi sellest taas kaugel. Läksime pärast veel randa ning korraks välja. See korraks tähendab seda, et mina kadusin ära koju kell 12, tema jõudis kell 5 hommikul ning pühapäeval kella 16 paiku, kui mina oma sammud õue seadsin, siis polnud Kasia veel elumärke näidanud. Õhtul teatas ta mulle, et sellist pohmakat pole tal juba ammu olnud....oh neid erasmuseid!
Muidu tundub temaga olevat lõbus. Vaatamata sellele, et me kaua koos elada ei saa. Neljapäeval läheb ta Londonisse oma kutile külla ning tuleb tagasi alles järgmisel kolmapäeval. Ja siis millalgi pidi ta veel Londonisse minema (mu mälu ütleb praegu novembri lõpp, kuid võib vabalt ka petta!). Oh seda pikamaa suhte elu...
No comments:
Post a Comment