Kirjutasin ükspäev Äripäevale lugu uuest Endla teatris välja tulevast etendusest “Tiramisu”, mis räägib loo seitsmest karjäärinaisest, nende hirmudest ning probleemidest. Vesteldes etenduse lavastaja Enn Keerdiga tuli välja, et 70% karjäärinaistest pidavat olema õnnetud ning rahulolematud (ühe uuringu põhjal, mida ta oli just äsja lugenud). Alguses ma väga ei pööranud sellele tähelepanu. Siiski tundus see huvitav info ning panin selle omale Skype’i kommentaariks.
Ja siis hakkasid siit ja sealt lendama küsimused, et huvitav miks see nii on ning kas sina, Triin, kuulud ka nende hulka. Siis hakkasin natukene selle üle rohkem mõtlema ning juurdlema.
Mul on hea meel tunnistada, et praegusel hetkel mina selle 70% hulka veel ei kuulu. Siinkohal rõhutaksin sõna veel, sest ilmselgelt, kui ma samas tempos jätkan, siis 5 või 10 aasta jooksul võin ka mina vabalt sellesse gruppi kuuluda. Pöidlad pihku, et seda ei juhtu ning et hoolimata minu ambitsioonikusele kuulun ikka selle 30% hulka...
Sellest hoolimata hakkasin mõtlema, et mis siis võib olla põhjuseks, miks karjärinaised õnnetud ning rahulolematud on. Kas tõesti vastab see siis tõele, et naise koht pole kontoris ning juhipositisioonil? Ideaalis peaksid olema karjäärinaised, kes on enesekindlad ning kelle tagala on kindlustatud, kes näevad välja kui Barbie nukud ning keda kõik peaksid hoopiski kadestama, olema õnnelikud. Nad on suutnud oma elu elada nii nagu soovivad, viivad ellu oma unistusi ning ideesid. Või on see siis tõesti vaid pettemäng? Kas naiste karjääri tegemine on tänapäeva ühiskonna surve ning tegelikult sooviksid nad olla koduperenaised nagu vanasti?
Ausalt öeldes ma väga kahtlen selles koduperenaiseks olemise soovis. Jah, lastega võib ju natukene kodus olla, kuid siis peaks ikkagi ka niiöelda oma elu leidma. Mina küll ei kujutaks ette, et saan lapsed ning ülejäänud elu veedan kodus. Ma läheks sõna otseses mõttes hulluks. Mul on nii suur tegutsemisvajadus, et mul on raske ühes kohaski pikalt püsida ning oma ideedele ei jõua ma isegi vahel järele, rääkimata siis veel teistest.
Siis aga järksu tabas mind valgustushetk, kus ma sain täpselt aru, miks need 70% naistest on õnnetud ning rahulolematud. Sellel on lihtne põhjus: mehed kardavad ambitsioonikaid ning iseseisvaid naisi, mistõttu on neil naistel raske leida enda kõrvale kedagi, kes tooks nende ellu õnne! Nii lihtne see ongi! Naine on paratamatult sõltub romantikast ning tunnetest. Ja kui naine on pikemat aega üksi, siis pratamatult muutub ta nukraks ning rahulolematuks ja küsib endalt pidevalt küsimust, et kas seda ma siis tahtsingi oma karjääri ning iseseisvusega?
Sain see nädal esimest korda omal nahal tunda, kuidas minu ambitsioonikus ning võimukus võib saada mulle takistuseks. Tänu sellele tuli ka see valgustushetk, mida eelmises lõigus kirjeldasin. Ma poleks ealeski uskunud, et minu edasipüüdlikkus oleks halb asi. Olen alati hinnanud naisi, kellel on niiöelda oma elu, oma sissetulek, kes on meestest sõltumatud, kellel on oma arvamus ning kindlad väärtused, kes pole mõjutatavad ning kes eelkõige pole diivanikaunistused. Ja siis viie minutiga toodi mind naks naks maa peale...
Mulle öeldi esimest korda tõsiselt, et minu ambitsioonikus ning iseseisvus ajab vastassugupoolele (nimesid ma kahjuks ei nimeta) hirmu nahka ning sellest tulenevalt ta ei tea, kas kooselu minuga oleks võimalik või ei. Kas ma siis tõesti peaksin olema tüüpiline diivanikaunistus või nukuke, kellega mängida, kui tuju tuleb? Kellel peaks puuduma oma arvamus ning unistused? Kes peaks lihtsalt meestega kaasa lohisema, et neile jumala eest mitte hirmu naha vahele ajada?
Ma ausalt öeldes ei mõista siinkohal. Lihtsalt ei mõista ja punkt. Mis selles halba on, kui naisel on enda ideed ja soovid? Kas mehed kardavad, et ei suuda sammu pidada? Minul ausalt öeldes vahet pole, kes kui palju teenib. Minu jaoks on oluline, et mina saaksin oma unistusi ellu viia ning minu teine pool mind sellel teel igati toetaks, sest minu jaoks on igati loogiline innustada kedagi oma unistuste ellu viimisel. Mitte nagu kunagi, kui ma koju tulin, siis mu ideed kohe ilma ära kuulamatagi maha materdati ning utoopilisetks peeti. Ja ükskõik, kui palju ma ka ei ürita, siis olen ma ikkagi naine, kellel on vaja enda kõrvale seda niiöelda jõuallikat edasi liikumiseks.
Mulle siinkohal väga meeldis, kuidas Enn Keerd ütles, et naised on ühiskonna alustala, kes toovad harmoonia nii kogu ühiskonda kui ka meest ellu. Naised olevat meestele jõuallikaks ning mehed naistele. Sellest hoolimata leidis Keerd, et kui naised on keskendunud vaid karjäärile, siis ei mineta mitte vaid nemad osa oma ülinaiselikkusest, vaid ka kogu ühiskond ning see niiöelda harmoonia läheb tasakaalust välja.
Kuigi see kõik pani mind natukene mõtlema enda olemuse üle ning minu niiöelda tulevikusoovide üle, siis leian ma ikkagi, et see on meeste probleem, kui nad ei suuda ambitsioonikate naistega kohaneda. Las nad siis võtavad omale need diivanikaunistused koju, kellel on eluks ilusalong ning Cucci Mucci ja olgu siiralt õnnelikud! Minust ei saa mitte kunagi sellist Barbielikku mõttetut tibi, keda terve maailm täis on, mitte kunagi! Kui ma hakkan selleks kunagi muutuma, siis avage mu silmad, palun! Mind võib küll mingil määral kodustada, kuid ma ei taha mitte kunagi, et keegi paneks mulle sildi: diivanikaunistus...Ma pigem kuulun selle 70% hulka, kui et minust saab tüüpiline arvamuste ja ajudeta olevus, kes ühiskonnale mitte mingisugust lisaväärtust!
Ja siis hakkasid siit ja sealt lendama küsimused, et huvitav miks see nii on ning kas sina, Triin, kuulud ka nende hulka. Siis hakkasin natukene selle üle rohkem mõtlema ning juurdlema.
Mul on hea meel tunnistada, et praegusel hetkel mina selle 70% hulka veel ei kuulu. Siinkohal rõhutaksin sõna veel, sest ilmselgelt, kui ma samas tempos jätkan, siis 5 või 10 aasta jooksul võin ka mina vabalt sellesse gruppi kuuluda. Pöidlad pihku, et seda ei juhtu ning et hoolimata minu ambitsioonikusele kuulun ikka selle 30% hulka...
Sellest hoolimata hakkasin mõtlema, et mis siis võib olla põhjuseks, miks karjärinaised õnnetud ning rahulolematud on. Kas tõesti vastab see siis tõele, et naise koht pole kontoris ning juhipositisioonil? Ideaalis peaksid olema karjäärinaised, kes on enesekindlad ning kelle tagala on kindlustatud, kes näevad välja kui Barbie nukud ning keda kõik peaksid hoopiski kadestama, olema õnnelikud. Nad on suutnud oma elu elada nii nagu soovivad, viivad ellu oma unistusi ning ideesid. Või on see siis tõesti vaid pettemäng? Kas naiste karjääri tegemine on tänapäeva ühiskonna surve ning tegelikult sooviksid nad olla koduperenaised nagu vanasti?
Ausalt öeldes ma väga kahtlen selles koduperenaiseks olemise soovis. Jah, lastega võib ju natukene kodus olla, kuid siis peaks ikkagi ka niiöelda oma elu leidma. Mina küll ei kujutaks ette, et saan lapsed ning ülejäänud elu veedan kodus. Ma läheks sõna otseses mõttes hulluks. Mul on nii suur tegutsemisvajadus, et mul on raske ühes kohaski pikalt püsida ning oma ideedele ei jõua ma isegi vahel järele, rääkimata siis veel teistest.
Siis aga järksu tabas mind valgustushetk, kus ma sain täpselt aru, miks need 70% naistest on õnnetud ning rahulolematud. Sellel on lihtne põhjus: mehed kardavad ambitsioonikaid ning iseseisvaid naisi, mistõttu on neil naistel raske leida enda kõrvale kedagi, kes tooks nende ellu õnne! Nii lihtne see ongi! Naine on paratamatult sõltub romantikast ning tunnetest. Ja kui naine on pikemat aega üksi, siis pratamatult muutub ta nukraks ning rahulolematuks ja küsib endalt pidevalt küsimust, et kas seda ma siis tahtsingi oma karjääri ning iseseisvusega?
Sain see nädal esimest korda omal nahal tunda, kuidas minu ambitsioonikus ning võimukus võib saada mulle takistuseks. Tänu sellele tuli ka see valgustushetk, mida eelmises lõigus kirjeldasin. Ma poleks ealeski uskunud, et minu edasipüüdlikkus oleks halb asi. Olen alati hinnanud naisi, kellel on niiöelda oma elu, oma sissetulek, kes on meestest sõltumatud, kellel on oma arvamus ning kindlad väärtused, kes pole mõjutatavad ning kes eelkõige pole diivanikaunistused. Ja siis viie minutiga toodi mind naks naks maa peale...
Mulle öeldi esimest korda tõsiselt, et minu ambitsioonikus ning iseseisvus ajab vastassugupoolele (nimesid ma kahjuks ei nimeta) hirmu nahka ning sellest tulenevalt ta ei tea, kas kooselu minuga oleks võimalik või ei. Kas ma siis tõesti peaksin olema tüüpiline diivanikaunistus või nukuke, kellega mängida, kui tuju tuleb? Kellel peaks puuduma oma arvamus ning unistused? Kes peaks lihtsalt meestega kaasa lohisema, et neile jumala eest mitte hirmu naha vahele ajada?
Ma ausalt öeldes ei mõista siinkohal. Lihtsalt ei mõista ja punkt. Mis selles halba on, kui naisel on enda ideed ja soovid? Kas mehed kardavad, et ei suuda sammu pidada? Minul ausalt öeldes vahet pole, kes kui palju teenib. Minu jaoks on oluline, et mina saaksin oma unistusi ellu viia ning minu teine pool mind sellel teel igati toetaks, sest minu jaoks on igati loogiline innustada kedagi oma unistuste ellu viimisel. Mitte nagu kunagi, kui ma koju tulin, siis mu ideed kohe ilma ära kuulamatagi maha materdati ning utoopilisetks peeti. Ja ükskõik, kui palju ma ka ei ürita, siis olen ma ikkagi naine, kellel on vaja enda kõrvale seda niiöelda jõuallikat edasi liikumiseks.
Mulle siinkohal väga meeldis, kuidas Enn Keerd ütles, et naised on ühiskonna alustala, kes toovad harmoonia nii kogu ühiskonda kui ka meest ellu. Naised olevat meestele jõuallikaks ning mehed naistele. Sellest hoolimata leidis Keerd, et kui naised on keskendunud vaid karjäärile, siis ei mineta mitte vaid nemad osa oma ülinaiselikkusest, vaid ka kogu ühiskond ning see niiöelda harmoonia läheb tasakaalust välja.
Kuigi see kõik pani mind natukene mõtlema enda olemuse üle ning minu niiöelda tulevikusoovide üle, siis leian ma ikkagi, et see on meeste probleem, kui nad ei suuda ambitsioonikate naistega kohaneda. Las nad siis võtavad omale need diivanikaunistused koju, kellel on eluks ilusalong ning Cucci Mucci ja olgu siiralt õnnelikud! Minust ei saa mitte kunagi sellist Barbielikku mõttetut tibi, keda terve maailm täis on, mitte kunagi! Kui ma hakkan selleks kunagi muutuma, siis avage mu silmad, palun! Mind võib küll mingil määral kodustada, kuid ma ei taha mitte kunagi, et keegi paneks mulle sildi: diivanikaunistus...Ma pigem kuulun selle 70% hulka, kui et minust saab tüüpiline arvamuste ja ajudeta olevus, kes ühiskonnale mitte mingisugust lisaväärtust!
No comments:
Post a Comment