Tänase seisuga on kenasti meie rahvusvahelise noorsoovahetuse projekt esitatud. Neljapäeva õhtul panin kirja kõik viimased asjad taotlusesse. Tundus juba justkui kõik sujuks. Olime vahepeal veel ära vahetanud Hispaania partneri. Otsustasin, et võtan partneriks ikka Alicante grupi eesotsas kaksikute ja Hugoga. Asi selles, et palusin meie Cordoba partneril, et ta saadaks ära kõik vajaliku info, kuid neljapäevase seisuga oli minu mailbox täitsa tühi ning Angelast ei kippu ega kõppu. Seega otsustasin, et parem võtan Chari grupijuhiks ning teeme uue partnerlepingu. Allkirjastasime ning faksisin Reneele. Sellega asi ühel pool. Meie Prantsusmaa partner Adahe pidi saatma veel oma grupi info ning nendepoolse allkirjastatud partnerlepingu õhtul, et siis reede hommikul viimased asjad taotlusesse lisada ning asjad teele panna. Kõik oli tiptop, läksin magama südamerahuga, kuna kõik TUNDUS okei.
Muidugi, et reede hommikul läks lahti hullumajaks. Renee helistas ning tuli välja, et faksist ei kippu ega kõppu. Mina siis hakkasin uuesti faksima. Mu kolleegid aitasid veel faksimisel, kuid faks kohale ei jõudnud. Renee oli juba tsuti paanikas ☺ Siis aga tuli välja, et see faksi masin, millega mul kästi asju saata, et sellega ei saa siiski välismaale faksi saata ning ma pean minema neljandale korrusele, kus on olemas faks millega saab faksida. Kas sa kujutad ette, et nad ei teadnud minu korrusel, et nende faksimasinaga ei saa faksida? Ma ikka naersin südamest selle peale! Kuidas nad küll seal elavad?
Läksin siis rõõmsalt neljandale korrusele. Kõik uksed kinni ning keegi ei tea, millal tuleb see inimene, kellel on võti faksimasinaga ruumile. Tere talv! Läksin siis tagasi alla ning küsisin, et ega pole teist masinat, kust ma saaks faksida? Seda inimest, kes meil skännimismasinat haldab ka polnud, seega ei tulnud sellest ka midagi välja! Istusin siis kannatlikult. Avastasin vahepeal veel taotlust üle vaadates, et üks osa oli täiesti puudu. Mina polnud seda varem tähele pannud ega ka Renee. Küsisin siis Reneelt norides, et kuule, kas sa ei pane tähele, et miskit meil puudu? Tema selle peale, et ta pole kunagi ühtegi lõplikku projektitaotlust näinud ning isegi mitte ei tea, kust otsida, kas miskit puudus või ei! Mina jälle lagistasin selle peale naerda ning mõtlesin MEHED! Kirjutasin siis puuduoleva osa juurde ning ootasin pingsalt seda faksimeest. Muidugi, et vaheeal polnud ka meie Prantsusmaa kutilt mitte ühtegi meili tulnud – seega ei kippu ega kõppu ei sellest nimekirjast ega skännitud Part III-st (partnerite leping). Saatsin kiiruga Adahele sõnumi, et sooviks ruttu-ruttu seda nimekirja või vähemalt siis organisatsiooni nime ja asju, et saaks taotluse Reneele ära saata. Ta pidi minema taotlusele veel allkirju korjama!
Muidugi, et Adahest ei kippu ega kõppu. Siis hakkasin helistama, keegi ei võta vastu. Mõtlesin, et tore-tore! Hakkasin juba vaikselt oma Portugali sõbra Markoga rääkima, et mul on äkki vaja uut partnerit, kui ma õhtuks seda paberit ja nimekirja ei saa. Marko lubas selle partneri välja otsida, kui vaja laupäevaks ning ütles, et ma ei muretseks. Vahepeal tuli kohale faksimees, jooksin ruttu paberitega üles ning hakkasin faksi saatma. Aega võttis, aga asja sai! Faks kenasti saadetud Hispaania osalemissooviga, Renee sai selle kätte. Huh, üks asi kaelast ära! Jätkasin Adahele helistamist. Ei midagi, absoluutselt mitte midagi! See oli see hetk, kus ma hakkasin vaikselt närvi minema ning iga 5 minuti tagant oma telefoni vaatama. Ja siis, kui ma otsustasin oma arvutile juhtme taha panna (olin kaasa võtnud oma arvuti, kuna töö arvuti on stagnaajast ning vahepeal jumpsib nende Euroopa Noored taotluste avaldustega), avastasin, et minu juhe oli jäänud koju! Oh seda rõõmu, mis mind sel hetkel valdas! Kell oli selleks ajaks umbes pool kaksteist. Ütlesin tööl, et lähen kohvi jooma ning jooksin koju. Tagasi õnnelikult juhtmega tööle jõudes oli mul paras higipull otsa ees. Läksin ruttu oma mailboxi kallale suure lootusega, et Adahe on selleks ajaks ellu ärganud! Kuid üllatus-üllatus – ikka veel ei kippu ega kõppu! Võtsin lahti Facebooki, saatsin Adahele sõnumi, et ärka üles, mul on vaja sind! Vahepeal juba uurisin Karmolt, et kas tema midagi Adahest teab – ka tema ei teadnud midagi. Lõpuks sain ma Adahe niiöelda kätte – see tähendab, et ma sain kätte mingi Fabiani, kes toru vastu võttis. Otse loomulikult tuli siis välja, et Karmol oli Adahe vale number, mis kuulus mingile prantsuse kutile nimega Fabian. Ma vabandasin ette ja taha, et vale number ning viskasin toru hargile. Pärast kutt saatis mulle veel sõnumi, et kui ma peaksin Pariisi tulema, siis võtku aga julgesti ühendust ja võime kokku saada. Mina mõtlesin selle peale, et absoluutselt! juba jooksen! Nagunii on tüüp tegelikult mingi sarimõrvar!
Kell muudkui tiksus ja tiksus ning mina hakkasin minema veel rohkem pöördesse. Kirusin ennast juba maapõhja, et mingite sõprade kaudu asju ajan. Kuid siis siis kella kahe ajal ärkas Adahe ellu! Oh seda rõõmu sel hetkel, kui mu postkasti saabus kiri läbi Facebooki. Läksin ruttu Facebooki suures lootuses, et Adahe on online. Saatsin talle sõnumi vastu ning varsti ta juba ilmuski! Muidugi oli tema suureks üllatuseks see, et meil tema lepingut ikka veel valmis ei ole. Ütlesin, et palun saatku nüüd skännitult. Ütles, et ei saa. Lõpuks aga sain tema Part III ning see oli täis vigu. Ma ekstra küsisin veel tema käest, et kas ta on neid asju varem teinud? Ütles, et ikka jah. Ma siis rahunesin nii kaks nädalat tagasi maha ja mõtlesin, et tore! mees teab, mis mees teeb. Reaalsus oli aga see, et ei teadnud ta ikka midagi. Palusin tal siis kiiruga vead ära parandada ning ütlesin, et saatku uuesti. Kui ma lõpuks selle paberi korrektsena kätte sain, tõmbasin vist selle päeva jooksul esimest korda rahulikult hinge! Seejärel palusin tal saata osalejate nimekirja – õnneks polnud sellega probleemi ning varsti oli juba nimekiri mu postkastis! Jippii! Nüüd jäi veel kõik viimased asjad kirja panna, kõik üle vaadata ning juhistega Reneele saata. Kella poole nelja ajal lahkusin töölt, kõik oli korras! Minu poolne töö oli tehtud, nüüd algas Renee osa projekti esitamisel.
Kella viie paiku hakkas telefon helisema Renee kõnega, et kas ta tõesti peab sellest kõigest kaks eksemplari välja printima. Mina, et ikka-ikka, milles probleem? Tuli välja, et meie taotlus oli kokkuvõttes veninud 49 leheküljeliseks. Ups! Ma ausalt öeldes üldse ei pööranud sellele tähelepanu! Kuid viimaks said kõik asjad prinditud ning Reneel jäi veel vaid allkirjad võtta ning postiga teele panna. Selleks ajaks oli kell juba liiga palju, et ise kohale viia ning kuna esitamise tähtpäev on 1. november, kus ilmselgelt on kõik kontorid kinni, tuli see projekt esitada posti teel!
Täna hommikul hakkas Renee taas helistama ning küsima, et millistele lehtedele ikka on vaja allkirju võtta. Mina vastu, et vaid sellele, kus sinu ja vastutava isiku nimi on ja thats it! Eestlaslik õpetus ütleb, et allkiri tuleb kõikidele lepingu lehtedele visata, sest muidu veel keegi muudab midagi ning katsu sa siis tõestada, et sa sellele alla ei kirjutanud! Mina selle peale, et rahu-rahu, sellele 50le lehele pole vaja kõikjale allkirja, vaid sinna, kus vaja. Kui projekt saab toetuse ning läheb lepingu sõlmimiseks, siis visake oma allkirju sinna, kus iganes soovite! Sellega ka ühel pool, allkirjad olemas. Nüüd veel postkontorisse. Ja siis sain ma teate, et kenasti kõik teele pandud. Mina saatsin veel taotluse elektrooniliselt ära ning projekt esitatud! Nüüd võib puhata, mängida ja lustida ning oodata seda kohtuotsust, mis meie projekti kohta tehakse....Pöidlad pihku!
Muidugi, et reede hommikul läks lahti hullumajaks. Renee helistas ning tuli välja, et faksist ei kippu ega kõppu. Mina siis hakkasin uuesti faksima. Mu kolleegid aitasid veel faksimisel, kuid faks kohale ei jõudnud. Renee oli juba tsuti paanikas ☺ Siis aga tuli välja, et see faksi masin, millega mul kästi asju saata, et sellega ei saa siiski välismaale faksi saata ning ma pean minema neljandale korrusele, kus on olemas faks millega saab faksida. Kas sa kujutad ette, et nad ei teadnud minu korrusel, et nende faksimasinaga ei saa faksida? Ma ikka naersin südamest selle peale! Kuidas nad küll seal elavad?
Läksin siis rõõmsalt neljandale korrusele. Kõik uksed kinni ning keegi ei tea, millal tuleb see inimene, kellel on võti faksimasinaga ruumile. Tere talv! Läksin siis tagasi alla ning küsisin, et ega pole teist masinat, kust ma saaks faksida? Seda inimest, kes meil skännimismasinat haldab ka polnud, seega ei tulnud sellest ka midagi välja! Istusin siis kannatlikult. Avastasin vahepeal veel taotlust üle vaadates, et üks osa oli täiesti puudu. Mina polnud seda varem tähele pannud ega ka Renee. Küsisin siis Reneelt norides, et kuule, kas sa ei pane tähele, et miskit meil puudu? Tema selle peale, et ta pole kunagi ühtegi lõplikku projektitaotlust näinud ning isegi mitte ei tea, kust otsida, kas miskit puudus või ei! Mina jälle lagistasin selle peale naerda ning mõtlesin MEHED! Kirjutasin siis puuduoleva osa juurde ning ootasin pingsalt seda faksimeest. Muidugi, et vaheeal polnud ka meie Prantsusmaa kutilt mitte ühtegi meili tulnud – seega ei kippu ega kõppu ei sellest nimekirjast ega skännitud Part III-st (partnerite leping). Saatsin kiiruga Adahele sõnumi, et sooviks ruttu-ruttu seda nimekirja või vähemalt siis organisatsiooni nime ja asju, et saaks taotluse Reneele ära saata. Ta pidi minema taotlusele veel allkirju korjama!
Muidugi, et Adahest ei kippu ega kõppu. Siis hakkasin helistama, keegi ei võta vastu. Mõtlesin, et tore-tore! Hakkasin juba vaikselt oma Portugali sõbra Markoga rääkima, et mul on äkki vaja uut partnerit, kui ma õhtuks seda paberit ja nimekirja ei saa. Marko lubas selle partneri välja otsida, kui vaja laupäevaks ning ütles, et ma ei muretseks. Vahepeal tuli kohale faksimees, jooksin ruttu paberitega üles ning hakkasin faksi saatma. Aega võttis, aga asja sai! Faks kenasti saadetud Hispaania osalemissooviga, Renee sai selle kätte. Huh, üks asi kaelast ära! Jätkasin Adahele helistamist. Ei midagi, absoluutselt mitte midagi! See oli see hetk, kus ma hakkasin vaikselt närvi minema ning iga 5 minuti tagant oma telefoni vaatama. Ja siis, kui ma otsustasin oma arvutile juhtme taha panna (olin kaasa võtnud oma arvuti, kuna töö arvuti on stagnaajast ning vahepeal jumpsib nende Euroopa Noored taotluste avaldustega), avastasin, et minu juhe oli jäänud koju! Oh seda rõõmu, mis mind sel hetkel valdas! Kell oli selleks ajaks umbes pool kaksteist. Ütlesin tööl, et lähen kohvi jooma ning jooksin koju. Tagasi õnnelikult juhtmega tööle jõudes oli mul paras higipull otsa ees. Läksin ruttu oma mailboxi kallale suure lootusega, et Adahe on selleks ajaks ellu ärganud! Kuid üllatus-üllatus – ikka veel ei kippu ega kõppu! Võtsin lahti Facebooki, saatsin Adahele sõnumi, et ärka üles, mul on vaja sind! Vahepeal juba uurisin Karmolt, et kas tema midagi Adahest teab – ka tema ei teadnud midagi. Lõpuks sain ma Adahe niiöelda kätte – see tähendab, et ma sain kätte mingi Fabiani, kes toru vastu võttis. Otse loomulikult tuli siis välja, et Karmol oli Adahe vale number, mis kuulus mingile prantsuse kutile nimega Fabian. Ma vabandasin ette ja taha, et vale number ning viskasin toru hargile. Pärast kutt saatis mulle veel sõnumi, et kui ma peaksin Pariisi tulema, siis võtku aga julgesti ühendust ja võime kokku saada. Mina mõtlesin selle peale, et absoluutselt! juba jooksen! Nagunii on tüüp tegelikult mingi sarimõrvar!
Kell muudkui tiksus ja tiksus ning mina hakkasin minema veel rohkem pöördesse. Kirusin ennast juba maapõhja, et mingite sõprade kaudu asju ajan. Kuid siis siis kella kahe ajal ärkas Adahe ellu! Oh seda rõõmu sel hetkel, kui mu postkasti saabus kiri läbi Facebooki. Läksin ruttu Facebooki suures lootuses, et Adahe on online. Saatsin talle sõnumi vastu ning varsti ta juba ilmuski! Muidugi oli tema suureks üllatuseks see, et meil tema lepingut ikka veel valmis ei ole. Ütlesin, et palun saatku nüüd skännitult. Ütles, et ei saa. Lõpuks aga sain tema Part III ning see oli täis vigu. Ma ekstra küsisin veel tema käest, et kas ta on neid asju varem teinud? Ütles, et ikka jah. Ma siis rahunesin nii kaks nädalat tagasi maha ja mõtlesin, et tore! mees teab, mis mees teeb. Reaalsus oli aga see, et ei teadnud ta ikka midagi. Palusin tal siis kiiruga vead ära parandada ning ütlesin, et saatku uuesti. Kui ma lõpuks selle paberi korrektsena kätte sain, tõmbasin vist selle päeva jooksul esimest korda rahulikult hinge! Seejärel palusin tal saata osalejate nimekirja – õnneks polnud sellega probleemi ning varsti oli juba nimekiri mu postkastis! Jippii! Nüüd jäi veel kõik viimased asjad kirja panna, kõik üle vaadata ning juhistega Reneele saata. Kella poole nelja ajal lahkusin töölt, kõik oli korras! Minu poolne töö oli tehtud, nüüd algas Renee osa projekti esitamisel.
Kella viie paiku hakkas telefon helisema Renee kõnega, et kas ta tõesti peab sellest kõigest kaks eksemplari välja printima. Mina, et ikka-ikka, milles probleem? Tuli välja, et meie taotlus oli kokkuvõttes veninud 49 leheküljeliseks. Ups! Ma ausalt öeldes üldse ei pööranud sellele tähelepanu! Kuid viimaks said kõik asjad prinditud ning Reneel jäi veel vaid allkirjad võtta ning postiga teele panna. Selleks ajaks oli kell juba liiga palju, et ise kohale viia ning kuna esitamise tähtpäev on 1. november, kus ilmselgelt on kõik kontorid kinni, tuli see projekt esitada posti teel!
Täna hommikul hakkas Renee taas helistama ning küsima, et millistele lehtedele ikka on vaja allkirju võtta. Mina vastu, et vaid sellele, kus sinu ja vastutava isiku nimi on ja thats it! Eestlaslik õpetus ütleb, et allkiri tuleb kõikidele lepingu lehtedele visata, sest muidu veel keegi muudab midagi ning katsu sa siis tõestada, et sa sellele alla ei kirjutanud! Mina selle peale, et rahu-rahu, sellele 50le lehele pole vaja kõikjale allkirja, vaid sinna, kus vaja. Kui projekt saab toetuse ning läheb lepingu sõlmimiseks, siis visake oma allkirju sinna, kus iganes soovite! Sellega ka ühel pool, allkirjad olemas. Nüüd veel postkontorisse. Ja siis sain ma teate, et kenasti kõik teele pandud. Mina saatsin veel taotluse elektrooniliselt ära ning projekt esitatud! Nüüd võib puhata, mängida ja lustida ning oodata seda kohtuotsust, mis meie projekti kohta tehakse....Pöidlad pihku!
No comments:
Post a Comment