Mul on siinolles läinud natukene graafik sassi. Unegraafik nimelt.
Eestis olles olin ma täielik õhtuinimene. Hommikul mind ikka keegi kell 7 naljalt ülesse ei saanud ja enamus kohtumisi ning toimetamisi ei pannud ma kunagi enne kelle 10-11. Mulle ei meeldinud hommikud, need olid nii unised ja igavad. Mulle meeldisid õhtud, pimedus ning sellega kaasnev vaikus majas. Kõige parem aeg töötamiseks. Ja oi kuidas mulle meeldis magada ja nädalavahetustel kaua põõnata...
Ja nüüd on nii, et minust on saamas hommikuinimene. See ajab ausalt hirmu nahka. Olen viimastel tööpäevadel iseenesest kell pool seitse hommikul üles ärganud. Ilma äratuskellata. Ja magama lähen ma nii kella kaheteist ühe vahel. Seega magan ma ca kuus tundi päevas, mis minu jaoks on ülivähe. Ja siis hommikust saadik olen nagu väike energiapomm. See on väga veider.
Ja nädalavahetusel ärkasin iseenesest üles kell kaheksa hommikul, kui olin voodisse saanud kella kolme paiku. Mismõttes?
Kuigi tuleb tunnistada, et mulle on siinsed hommikud meeldima hakanud. Päike paistab, saab tööle jalutada ning mõnusat sooja õhku sisse ahmida. Eks näis, kas minust nüüd saabki hommikuinimene või on see kõik ainult mingi vahepealne faas.
Üliäge ju. Kihvt, kuigi arvan et see on suuresti kinni ka päikesest aga see on superilus. Mine ikka mere äärde hommikul ja viska pudeliga kiri Eesti poole teele eks.
ReplyDeleteMul on sama lugu kahjuks:) Nädalavahetusel vähemalt kl 8 plaksti silmad lahti. Väga ärritav.
ReplyDeleteAga sina jätka samas vaimus! Lugesin su postitused läbi ja tundub, et sul läheb ikka väga libedalt seal.
Eks ole näha, vb tulen sulle külla kunagi.
Serka
Ma tean. See on nii veider.
ReplyDeleteMa olen nüüd nati üllatunud, et sa mu blogi loed, Serka! Ja siiani läheb päris libedalt...tõesti. olen igati rahul.
Triin