Mind ajab ikka aeg-ajalt muigele see, kuidas hispaanlased siin oma asju ajavad. Kohati on tunne justkui nad oleksid kusagilt teiselt planeedilt.
Nimelt hakaksime täna Escarlataga otsima mulle lennupileteid, et lennata koolitusele Santiago de Compostelasse. Leidsime ühed, mis ajaliselt ideaalselt sobisid - ca 250 euri. Saatsime koolitust korraldavale organisatsioonile (Hispaania rahvuslik büroo) kirja, et sellised hinnad ja ajad. Point on selles, et kõikidele kuludele tuleb saada kinnitus.
Ja siis läks tund, läks kaks. Saime vastuse ja hakkasime mõlemad naerma. Nad ei luba mul lennukiga tulla, kuna kallis olevat. Pean võtma rongi või bussi. See on üle mõistuse. Alicante on ühes otsas, Santiago de Compostela teises otsas.
Ega muud väga üle jäänud, kui hakata rongipileteid otsima. Leidsime. Ainuke mure, et vagunis peab istuma ca 12 tundi. 12 tundi!!! Mida perset?! Ja aina paremaks läks. Tagasi sellel päeval, millal ma peaks tulema, rongi ei tule!!! Ehk siis buss? Ja see sõit kestab 16 tundi!!!
Escarlatale see mõte kohe üldse ei meeldinud, et ma bussiga pean tagasi tulema. Nüüd me siin siis vaidleme selle korraldajaga, et ma saaks sinna üheks päevaks kauemaks jääda, et nad mind majutaks ja toidaks seal ning et ma saaks siis ikka rongiga koju tagasi. Eks näis, mis nad meile selle peale vastavad.
Hispaanlased, ma ütlen!
No comments:
Post a Comment