Laupäeval käisin taaskord Santa Polas ideega lõpetada ära oma surfikursus. Olin kokku leppinud, et lähen kella kaheks ning siis olen seal paar tunnikest. Kukkus välja aga hoopis teistmoodi.
Kella ühe paiku olin kenasti Santa Polas. Tuult nii, mis hirmus ning rand surfareid täis. Kes koolitusel, kes niisama harjutamas-sõitmas! Rand oli rahvast täis! Ilm oli super – ei olnud liiga palav, vaid tuul jahutas mõnusalt ning vesi oli erakordselt soe! Ja see tuleb minu kui täieliku külmavarese suust!!! Sammusin julgelt Parrese keskusesse. Mulle toob see alati naeratuse näole. Sealne keskkond ning meeleolu on alati niivõrd muhe!
Mul oli plaanis Santa Polasse minna vaid paariks tunniks, kuna olin leppinud Johannaga kokku, et teeme õhtul midagi! Tal on veel ainult nädal siin jäänud! Kõik kukkus aga välja hoopis teistmoodi.
Mulle kohe ei olnud lohet anda ning seega ütlesid kaks juhendajat – Daniel (selle keskuse omanik) ja Julio – et kui mul pole midagi selle vastu, siis võiksin natukene oodata ning nendega hoopis lõunale minna! No mõeldud, tehtud! Ajasime usinasti juttu, uurisid minu eluolu kohta, mina muudkui vastu! Nad olid omadega päris läbi – neil oli eelneval õhtul olnud “väike” juhendajate pidu – ning seetõttu olid nad jube naljakas meeleolus ning meil kulges mõnus tunnike lõunatades.
Daniel on selle keskuse omanik. Julio on juhendaja. Tegelikult ta on pärit Granadast ning on inglise keele ja kehalise kasvatuse õpetaja koolis, kuid suvel elab ja töötab Santa Polas ning naudib surfari mõnusat elukutset. Kas pole mitte muhe elustiil? Kui läheb soojaks, sõida muudkui mere äärde ning tee seda, mida armastad. Kui läheb taas külmemaks, siis mine muudkui tagasi koju, tee tööd, käi talvel suusatamas ja siis uuel aastal uuesti. Julio ütles ka, et jube mõnus on õpetajana – sul on nii palju puhkust, et saad vabalt teha aastas paar surfireisi. Makstakse ju õpetajatele siin maal head palka!
Igatahes oli minul koos juhendajaga alles jäänud kaks tundi. Peagi aga ütles Daniel, et kui ma neid natukene aitan, siis aitavad ja juhendavad ka nemad mind kauem. Ja lõpuks siis oligi nii, et minu kahest tunnist sai vaikselt viis. Kui ma lõpetades kuttidelt kella küsisin, siis mõtlesin alguses, et kindlasti teevad nalja – kell oli juba 8! Aeg lendas jälle niivõrd kiiresti, et ei saanud arugi! Jutustasin veel natukene tüüpidega ning panin tulema. Johanna ootas mind juba ning mul oli veel miljon asja vaja teha. Kuigi oleks hea meelega jäänud Santa Polasse ning tüüpidega midagi põnevat ette võtnud, kuid eks siis järgmine kord! Kiirustasin tagasi koju ja kutsusin Johanna enda poole filmi vaatama. Seekord polnud ma aga just kõige parem võõrustaja, sest ma sõna otseses mõttes jäin vaikselt teleka ette magama. Kui Johanna ära läks, siis vaatasin veel teist filmi edasi ning jäingi lõpuks magama...Ja nii see kaibki!
Playa de Gola ohtul.
Esimesena saime tunnikese proovida windsurfi. Ausalt öeldes jättis see mind täiesti külmaks, kuidagi üldse ei sümpatiseerinud. Kui alguses pidi püsti laua peale ronida, siis ilmselgelt olid mul jõhkrad tasakaaluhäired ning plärtsatasin sama kiiresti vette kui lauale püsti olin saanud. Raske tundus! Aga natukene proovimist ja valmis! Ja kui anti veel puri ka, siis oli kohe teine lugu! Palju lihtsam ning tuul lihtsalt kandis sind edasi. Muidugi ringi pööramisega oli juba teine lugu :)
Järgmise tunni veetsime kayakiga mööda rannikut ringi kruiisides. Üsna pea sai meile aga selgeks, et palju mõnusam on lihtsalt päästevestiga vees hulpida ning seetõttu olime me pigem rohkem vees kui paadis. Säh sulle kayaki!
Ja viimaks purjetamine. Meid viidi kummikaga suurele Laser purjekale (ausalt, ma üritasin seda numbrit onu jaoks meelde jätta, kuid ei õnnestunud). Ja siis läks purjetamiseks. Noh purjetamiseks seda väga nimetada ei saa, kuid niisama päikese ja tuule käes mõnuleda oli ka päris tore! Ja nüüd mu onule, kes võib kodus õnnest käsi kokku hakata lööma ning lakke hüpata – luban, et ükspäev tulen ja ütlen, et õpeta mind purjetama! Üks päev, üks päev. Sest siin olles poleks mul mitte midagi selle vastu, kui mul sadamas väike paatpoiss või jaht seisaks ning millega ma nädalavahetustel seilamas käiks!
Ja kui ma oma tegevustelt koju jõudsin, siis olin ma väsinud ja sõna otseses mõttes ei teinud midagi. Lihtsalt olin ja laisklesin.
No comments:
Post a Comment