Millegipärast on minu elus alati nii olnud, et naljalt igav ei hakka ning kui peakski tsutikene seiklusvaesemaks elu jääma, siis hakkavad asjad iseenesest juhtuma. Ja ega siingi asjad teistmoodi pole. Minuga lihtsalt juhtub naerma ajavad asju...
Näiteks ükspäev läksin ma poodi vett ostma, siia meie kodu lähedal asuvasse Säästumarketi tüüpi poodi Dialprix. Seal on alati üks kassapidaja. Üks tüdruk, kes ei tundu olevat hispaanlane, kuid hästi lahke ja sõbralik. Kenasti juba naeratame ja tervitame üksteist. Mulle ausalt öeldes see pood üldse ei meeldi, kuid kuna see on kõige lähemal, kust saab veekanistreid koju tassida (ausalt mul on vahel tunne, et ma tulen Rambona tagasi!), siis olen seal paratamatult tihe külaline.
Mina siis lähen kassasse oma 5 liitrise veetünniga. Maksan ja sehkendan seal, poolenisti kusagil oma maailmas olles. Siis ütleb tüdruk, et tead, kuigi sa alkoholi ei ostnud, ma annan sulle kaasa kingituse. Mina seepeale positiivselt üllatunult vastan, et ohoo, millega ma selle ära olen teeninud. Tüdruk ütles, et niisama. Sain omale kingituseks šeikeri ja kokteiliraamatu. Lähen siis koju, näitan rõõmsalt Teresale ja Mariale, et näed, mis me saime! Mind see šeiker just lakke hüppama ning käsi kokku lööma ei pannud, kuid teised olid jummala ekstaasis.
Tüdrukud uurisid šeikerit ning seejärel arutasid omavahel, et ja-jaa, räägi, räägi, et sa nüüd selle niisama vee ostmise eest omale kingiks said. Nagunii oli meeskassiir, kes vaatas, et blond neid tuleb ning kuidagi tuleb tähelepanu võita. Ajasin neile siis vastu, et naine oli ning ausalt ostsin ainult vett ja kui tahate näitan tsekki. See siiski ei otunud vajalikuks, vaid vaikselt jäid mind uskuma.
Maria ja Teresa sattusid niivõrd õhinasse meie uuest šeikerist ning otsustasid, et neil on nüüd ka sellist ikka vaja. Esiteks on meil vaja koju veel ühte sellist, sest kuidas me muidu külalisi ühe šeikeriga saame kutsuda ja teiseks sellepärast, et ikka koju on vaja ka üks šeiker viia. Nii siis otsustas Teresa, et läheb ja toob endale ka.
Mis aga juhtus? Teresa naases tagasi vaid veetünniga. Mingist šeikerist polnud juttu ka mitte. Mina seepeale vaikselt itsitan diivanil ja ei oska midagi öelda. Tere ikka ajab, et Triin räägi välja, mis sa seal poes tegelikult tegid. Seepeale otsustas Maria, et nii see asi ei jää. Ta peab ka proovima. Kordus sama, mis Teresaga. Vett sai, aga šeikerit mitte. Mina itsitasin veel rohkem.
Sellest tulenevalt tegid Maria ja Teresa kaks järeldust. Nüüd, kui neil midgi tulevikus vaja on, siis a) värvivad nad juuksed blondiks, sest nad on veendunud, et kõik, mis minuga juhtub, on tingitud mu juuksevärvist või b) nad ei lahku enam kodust kunagi ilma minuta käevangus või c) hakkavad vaid mind poodi saatma!
Sellest tulenevalt hakkasin ma isegi mõtlema, et huvitav, miks minuga igast asju juhtub. On see siis tõesti tingitud minu juuksevärvist ja sinistest silmadest, mis osade sõnul on siinolles aina sinisemaks läinud? Ma ikka tahaks loota sellele, et see on pigem tingitud minu iseloomust ja olemusest. Peaks tegema eksperimendi – värviks juuksed tumedaks ja paneks pruunid läätsed. Vaataks, mis siis juhtuma hakkab?
Seni aga ei ole minul midagi selle vastu, et minuga pidevalt midagi juhtub. Nalja nabani ning hea kodus teistele pidevalt rääkida stiilis tead, mis täna juhtus...
Näiteks ükspäev läksin ma poodi vett ostma, siia meie kodu lähedal asuvasse Säästumarketi tüüpi poodi Dialprix. Seal on alati üks kassapidaja. Üks tüdruk, kes ei tundu olevat hispaanlane, kuid hästi lahke ja sõbralik. Kenasti juba naeratame ja tervitame üksteist. Mulle ausalt öeldes see pood üldse ei meeldi, kuid kuna see on kõige lähemal, kust saab veekanistreid koju tassida (ausalt mul on vahel tunne, et ma tulen Rambona tagasi!), siis olen seal paratamatult tihe külaline.
Mina siis lähen kassasse oma 5 liitrise veetünniga. Maksan ja sehkendan seal, poolenisti kusagil oma maailmas olles. Siis ütleb tüdruk, et tead, kuigi sa alkoholi ei ostnud, ma annan sulle kaasa kingituse. Mina seepeale positiivselt üllatunult vastan, et ohoo, millega ma selle ära olen teeninud. Tüdruk ütles, et niisama. Sain omale kingituseks šeikeri ja kokteiliraamatu. Lähen siis koju, näitan rõõmsalt Teresale ja Mariale, et näed, mis me saime! Mind see šeiker just lakke hüppama ning käsi kokku lööma ei pannud, kuid teised olid jummala ekstaasis.
Tüdrukud uurisid šeikerit ning seejärel arutasid omavahel, et ja-jaa, räägi, räägi, et sa nüüd selle niisama vee ostmise eest omale kingiks said. Nagunii oli meeskassiir, kes vaatas, et blond neid tuleb ning kuidagi tuleb tähelepanu võita. Ajasin neile siis vastu, et naine oli ning ausalt ostsin ainult vett ja kui tahate näitan tsekki. See siiski ei otunud vajalikuks, vaid vaikselt jäid mind uskuma.
Maria ja Teresa sattusid niivõrd õhinasse meie uuest šeikerist ning otsustasid, et neil on nüüd ka sellist ikka vaja. Esiteks on meil vaja koju veel ühte sellist, sest kuidas me muidu külalisi ühe šeikeriga saame kutsuda ja teiseks sellepärast, et ikka koju on vaja ka üks šeiker viia. Nii siis otsustas Teresa, et läheb ja toob endale ka.
Mis aga juhtus? Teresa naases tagasi vaid veetünniga. Mingist šeikerist polnud juttu ka mitte. Mina seepeale vaikselt itsitan diivanil ja ei oska midagi öelda. Tere ikka ajab, et Triin räägi välja, mis sa seal poes tegelikult tegid. Seepeale otsustas Maria, et nii see asi ei jää. Ta peab ka proovima. Kordus sama, mis Teresaga. Vett sai, aga šeikerit mitte. Mina itsitasin veel rohkem.
Sellest tulenevalt tegid Maria ja Teresa kaks järeldust. Nüüd, kui neil midgi tulevikus vaja on, siis a) värvivad nad juuksed blondiks, sest nad on veendunud, et kõik, mis minuga juhtub, on tingitud mu juuksevärvist või b) nad ei lahku enam kodust kunagi ilma minuta käevangus või c) hakkavad vaid mind poodi saatma!
Sellest tulenevalt hakkasin ma isegi mõtlema, et huvitav, miks minuga igast asju juhtub. On see siis tõesti tingitud minu juuksevärvist ja sinistest silmadest, mis osade sõnul on siinolles aina sinisemaks läinud? Ma ikka tahaks loota sellele, et see on pigem tingitud minu iseloomust ja olemusest. Peaks tegema eksperimendi – värviks juuksed tumedaks ja paneks pruunid läätsed. Vaataks, mis siis juhtuma hakkab?
Seni aga ei ole minul midagi selle vastu, et minuga pidevalt midagi juhtub. Nalja nabani ning hea kodus teistele pidevalt rääkida stiilis tead, mis täna juhtus...
No comments:
Post a Comment