Ma tean, et ei ole ilus oma kaasmaallastest halvasti kirjutada või rääkida, kuid mida ma teha saan, kui sellised asjad muudkui juhtuvad. Äkki me ikka oleme sellised ning tõde on valus kuulata?
Ükspäev oli mu eesti numbriga telefonile helistanud võõras number. Kuna ma igal pool enam oma Eesti telefoni kaasas kanda ei viisti (ilmselge laiskuse tunnusmärk!), siis nägin vastamata kõnet alles hilja õhtul trennist koju jõudes. Mõtlesin kohe kaua, et imelik, kes see olla võib, kuna tööga seotud kõne see ei saanud olla, sest helistatud oli kella kaheksa paiku õhtul. Aga viskasin telefoni sama targalt sahtlisse tagasi ning läksin magama.
Järgmisel hommikul tööl olles mõtlesin, et ikka pean teada saama, kes see oli (uudishimuga on mul vahel natukene halvasti!). Otsisin telefoni usinalt kotist välja ning valisin numbri. Vastu võttis naisterahvas. Mina siis ilusti alustan seletamist, et tere, mina olen Triin Rebane ja keegi on sellelt numbrilt mulle eile helistanud. Seepeale vastatakse mulle, et jusiis oli minu sõbranna ja visati toru hargile. Jah, just nii! Ma ei suutnud isegi rohkem suust välja, kui, et ahah ja kui hakkasid tänan ütlema, siis oli juba vastu kosta vaid tuut-tuut-tuut. Tahtsin küll veel öelda sellele naisterahvale, et kui see müstiline sõbranna soovib uuesti helistada, siis ma olen nüüd olemas, kuid kahjuks ei õnnestunud seda edastada. Või siiski õnnestus, kuid vastu kajas vaid tuut-tuut-tuut. Ja siis ma istusin seal ja mõtlesin, et kas tõesti saab üks inimene nii ebaviisakas olla? Siiani ma ei mõista seda. Kas on raske võtta 10 sekundit rohkem ning oodata ära, kuni teine inimene ütleb head aega ja siis toru kenasti hargile visata? Oeh.
Ükspäev oli mu eesti numbriga telefonile helistanud võõras number. Kuna ma igal pool enam oma Eesti telefoni kaasas kanda ei viisti (ilmselge laiskuse tunnusmärk!), siis nägin vastamata kõnet alles hilja õhtul trennist koju jõudes. Mõtlesin kohe kaua, et imelik, kes see olla võib, kuna tööga seotud kõne see ei saanud olla, sest helistatud oli kella kaheksa paiku õhtul. Aga viskasin telefoni sama targalt sahtlisse tagasi ning läksin magama.
Järgmisel hommikul tööl olles mõtlesin, et ikka pean teada saama, kes see oli (uudishimuga on mul vahel natukene halvasti!). Otsisin telefoni usinalt kotist välja ning valisin numbri. Vastu võttis naisterahvas. Mina siis ilusti alustan seletamist, et tere, mina olen Triin Rebane ja keegi on sellelt numbrilt mulle eile helistanud. Seepeale vastatakse mulle, et jusiis oli minu sõbranna ja visati toru hargile. Jah, just nii! Ma ei suutnud isegi rohkem suust välja, kui, et ahah ja kui hakkasid tänan ütlema, siis oli juba vastu kosta vaid tuut-tuut-tuut. Tahtsin küll veel öelda sellele naisterahvale, et kui see müstiline sõbranna soovib uuesti helistada, siis ma olen nüüd olemas, kuid kahjuks ei õnnestunud seda edastada. Või siiski õnnestus, kuid vastu kajas vaid tuut-tuut-tuut. Ja siis ma istusin seal ja mõtlesin, et kas tõesti saab üks inimene nii ebaviisakas olla? Siiani ma ei mõista seda. Kas on raske võtta 10 sekundit rohkem ning oodata ära, kuni teine inimene ütleb head aega ja siis toru kenasti hargile visata? Oeh.
No comments:
Post a Comment