Ma nüüd ei taha olla paha ega midagi, kuid mul on tekkinud allergia välismaallaste vastu (selle asemel, et öelda vihata, eelistan pehmemat versiooni allergia)! Turistid turistideks, kuid ma ei salli neid inimesi, kes tulevad võõrale maale, et saada keel selgeks, kuid selle nimel üldse vaeva ei näe! Mul kohe ihukarvad tõusevad püsti ja ma lähen juba sellele ette mõeldes närvi!
Reede pealelõunal kutsus Johanna mind randa. Mõtlesin, et mis siis ikka. Olin tõesti esimest korda niivõrd palav päev, et toas ma oleks lihtsalt otsad andnud ning pealegi polnud ma juba tükk aega rannas ega ujumas käinud! Läksin siis randa, leidsin Johanna koos tema karja sõpradega keeltekoolist. Kõik välismaallased, kes on siia tulnud kaheks kuuks (makstes selle eest 1300 eurot + siis elamine siin, mis on ülikallis!), et õppida hispaania keelt ning nautida head elu! Neid oli ikk päris suur kamp, ca 15 inimest või nii.
Iseenesest ju väga tore, et on siia tulnud õilsa ideega, kuid probleem on selles, et mitte ükski neist ei rääkinud hispaania keelt. Omavahel vuristasid kõik inglise keeles! Isegi kõige lihtsamaid asju küsisid ja rääkisid omavahel inglise keeles. No kuhu nii jõuab? Kui sa oled siia tulnud eesmärgiga õppida keelt, siis peaks olema ju idee, et sa võimalikult palju harjutaksid ja vähemalt üritaks rääkida! Aga nemad? Absoluutselt mitte. Kindlasti on neil selle aja jooksul inglise keele oskus edasi arenenud, kuid hispaania keele oma mitte. Okei, nad oskasid baasasju nagu tere, kuidas läheb ja üks õlu, palun! Kuid see oli ka kõik.
Ja siis sattusin rääkima ühe inglasega ning uuris siis, et mis ma ikka siin teen ja kaua olen ja nii edasi. See tavapärane lugu nagu ikka. Ja siis kui kuulis, et olen siin üheksa kuud, kus siis hakkas alles ähkima ja puhkima, et ikka nii pikk aeg ning kuidas ma suudan nii kaua kodust eemal olla ja bla bla bla. Küsisin seepeale tema käest, et kuule, kui vana sa oled. Vastas 26. Seepeale ütlesi mina, et mõtle nüüd peaga, kas 9 kuud sinu 26-st eluaastast on vähe või palju. Seepeale ei osanud kutt enam midagi öelda. Ja ausalt öeldes mina ka mitte.
Johanna läheb järgmisel laupäeval tagasi. Tal on nüüd kindel plaan minna Austraaliasse tööle, et oma inglise keele oskust lihvida ning siis üks kord tagasi Hispaaniasse tulla ja ikkagi ka hispaania keel selgeks saada! Küsisin siis, et miks mitte kohe Hispaania? Vastuseks oli, et kuigi tema tahaks Hispaaniasse naasta, siis tema kutt tahab minna Austraaliasse ning neile mõlemale tundub, et sinna minna on lihtsam. Pole nii suurt keelebarjääri. Austraaliast on tõesti saanud uus Ameerika!
Õhtul läksin koos nendega veel korra välja, kuigi ma ise sellest väga huvitatud polnud. Esiteks mulle see seltskond väga ei istunud ning teiseks mul on tõsiseid probleeme inglise keelega. Ma automaatselt vastan inimestele hispaania keeles! Aga kuna Johanna palus, siis tegin nendega ühe kiirema tuuri linna peal kuni nad otsustasid karaoket laulma minna. Sellega oli mulle selge, et minu jaoks on õhtu lõppenud...
Reede pealelõunal kutsus Johanna mind randa. Mõtlesin, et mis siis ikka. Olin tõesti esimest korda niivõrd palav päev, et toas ma oleks lihtsalt otsad andnud ning pealegi polnud ma juba tükk aega rannas ega ujumas käinud! Läksin siis randa, leidsin Johanna koos tema karja sõpradega keeltekoolist. Kõik välismaallased, kes on siia tulnud kaheks kuuks (makstes selle eest 1300 eurot + siis elamine siin, mis on ülikallis!), et õppida hispaania keelt ning nautida head elu! Neid oli ikk päris suur kamp, ca 15 inimest või nii.
Iseenesest ju väga tore, et on siia tulnud õilsa ideega, kuid probleem on selles, et mitte ükski neist ei rääkinud hispaania keelt. Omavahel vuristasid kõik inglise keeles! Isegi kõige lihtsamaid asju küsisid ja rääkisid omavahel inglise keeles. No kuhu nii jõuab? Kui sa oled siia tulnud eesmärgiga õppida keelt, siis peaks olema ju idee, et sa võimalikult palju harjutaksid ja vähemalt üritaks rääkida! Aga nemad? Absoluutselt mitte. Kindlasti on neil selle aja jooksul inglise keele oskus edasi arenenud, kuid hispaania keele oma mitte. Okei, nad oskasid baasasju nagu tere, kuidas läheb ja üks õlu, palun! Kuid see oli ka kõik.
Ja siis sattusin rääkima ühe inglasega ning uuris siis, et mis ma ikka siin teen ja kaua olen ja nii edasi. See tavapärane lugu nagu ikka. Ja siis kui kuulis, et olen siin üheksa kuud, kus siis hakkas alles ähkima ja puhkima, et ikka nii pikk aeg ning kuidas ma suudan nii kaua kodust eemal olla ja bla bla bla. Küsisin seepeale tema käest, et kuule, kui vana sa oled. Vastas 26. Seepeale ütlesi mina, et mõtle nüüd peaga, kas 9 kuud sinu 26-st eluaastast on vähe või palju. Seepeale ei osanud kutt enam midagi öelda. Ja ausalt öeldes mina ka mitte.
Johanna läheb järgmisel laupäeval tagasi. Tal on nüüd kindel plaan minna Austraaliasse tööle, et oma inglise keele oskust lihvida ning siis üks kord tagasi Hispaaniasse tulla ja ikkagi ka hispaania keel selgeks saada! Küsisin siis, et miks mitte kohe Hispaania? Vastuseks oli, et kuigi tema tahaks Hispaaniasse naasta, siis tema kutt tahab minna Austraaliasse ning neile mõlemale tundub, et sinna minna on lihtsam. Pole nii suurt keelebarjääri. Austraaliast on tõesti saanud uus Ameerika!
Õhtul läksin koos nendega veel korra välja, kuigi ma ise sellest väga huvitatud polnud. Esiteks mulle see seltskond väga ei istunud ning teiseks mul on tõsiseid probleeme inglise keelega. Ma automaatselt vastan inimestele hispaania keeles! Aga kuna Johanna palus, siis tegin nendega ühe kiirema tuuri linna peal kuni nad otsustasid karaoket laulma minna. Sellega oli mulle selge, et minu jaoks on õhtu lõppenud...
No comments:
Post a Comment