Neljapäeva pärastlõuna. Maria, Teresa ja mina sureme vaikselt oma korteris. Kuumalaine jõudis meie korterini, õhk ka enam ei liikunud. Kohati oli tunne justkui oleks saunas. Mõtlesime siis tüdrukutega, et peab minema randa ujuma ja leevendust otsima või all asuvasse baari õlut jooma. Leidsime, et kuna Maria jalg on ikka veel haige ning me ei viitsi nii pikka maad käia, siis piirdume täna väikse baari ringiga. Kell oli umbes pool seitse õhtul.
Võtsime oma asjad ning läksime baari. Mille me olime ära unustanud oli see, et ka meie maja alune baar teeb siestasid ning sulgeb uksed. Uksed aga avati 30 minuti pärast. Mõtlesime, et hästi, ei hakka enam üles tagasi minema, istume pargipingile ja ootame pingsalt baari avamist. Nagu joodikud või midagi.
Viskasime nalja ning mõnulesime pargis. Leidsime, et peaks tänavale elama tulema. Tassiks diivani ja laua alla ning oleks seal tänaval. Sest seal andis juba hingata ning higipulli isegi ei tulnud otsaette.
Punkt kell seitse tuli baari omanik ning sel hetkel, kui ta alles oma asju lahti pakkis ning akendelt katteid eest ära pühkis, olime meie juba tema ukse ees hõikamas, et ei tea, kas neid laudu ka välja panna saaks ning et võtaksime kolm õlut! Mees vaatas selle peale meid kahtlase pilguga. Justkui, et tüdrukud, kuhu teil kiire on. Aga tema ju ei teadnud, et olime oma jääkülmas klaasis õlut oodanud juba kõva pool tundi! Ja seal me siis istusime, nautisime oma õlu ja mõtlesime, et selline see elu suvel olema peabki. Nüüd otsustasime, et teeme sellest traditsiooni ning hakkame tihedamini seda baari külastama. Kui ikka palavus vaikselt tapma hakkab, siis peab ju kusagilt ja kuidagi leevendust otsima...
Võtsime oma asjad ning läksime baari. Mille me olime ära unustanud oli see, et ka meie maja alune baar teeb siestasid ning sulgeb uksed. Uksed aga avati 30 minuti pärast. Mõtlesime, et hästi, ei hakka enam üles tagasi minema, istume pargipingile ja ootame pingsalt baari avamist. Nagu joodikud või midagi.
Viskasime nalja ning mõnulesime pargis. Leidsime, et peaks tänavale elama tulema. Tassiks diivani ja laua alla ning oleks seal tänaval. Sest seal andis juba hingata ning higipulli isegi ei tulnud otsaette.
Punkt kell seitse tuli baari omanik ning sel hetkel, kui ta alles oma asju lahti pakkis ning akendelt katteid eest ära pühkis, olime meie juba tema ukse ees hõikamas, et ei tea, kas neid laudu ka välja panna saaks ning et võtaksime kolm õlut! Mees vaatas selle peale meid kahtlase pilguga. Justkui, et tüdrukud, kuhu teil kiire on. Aga tema ju ei teadnud, et olime oma jääkülmas klaasis õlut oodanud juba kõva pool tundi! Ja seal me siis istusime, nautisime oma õlu ja mõtlesime, et selline see elu suvel olema peabki. Nüüd otsustasime, et teeme sellest traditsiooni ning hakkame tihedamini seda baari külastama. Kui ikka palavus vaikselt tapma hakkab, siis peab ju kusagilt ja kuidagi leevendust otsima...
No comments:
Post a Comment