Eestlane tuletas meelde, millest puudus tunda...

Täna sai täpselt kaks kuud täis Hispaanias elamisest-olemisest. Kui keegi oskab aega peatada, siis andke teada!

Igatahes käisin ma ükspäev sadamas lõunat söömas. Kuulasin muusikat ja mõtlesin. Ja ühel hetkel tabas mind mõte, et ma olen siin õnnelikum kui alguses oleksin osanud arvata. Lisaks olen siin õnnelikum kui Eestis. Ilmselt sellepärast, et elutempo on niipalju muutunud ning no elu lihtsalt lihtsam....

Küll aga pani eestlase külaskäik mind puudust tundma mõningatest asjadest. Rääkisime toidust ja siis tulid mulle meelde mõned asjad, mida õudselt tahaks ning mida siin pole veel poest leidnud. 

Näiteks pesto-basiiliku kaste. Isegi El Corte Inglesi gurmeepoes (kõige suurem kaubamaja) pole seda. Ükspäev võtan ette seiklusi kaubanduskeskusesse, mis on veidike linnast väljas ning kuhu saamiseks tuleb buss võtta. Äkki seal on pestot!

Siis veel hapukoor. No kuidas ma saan süüa värsket kartulit tomati-kurgi-hapukoore kastmega kui mul hapukoort pole? Ja mannaputru tahaks ka mõni pühapäevahommik...ja vahel võtaks väikse Karumsi ka (jah, ma tean, et see pole eestilik). Vahel ei ütleks ära ka mõnusast metsaseenekastmest....

Aga mis on üllatav, siis mustast leivast, kilust ning muust "traditsioonilisest" ma puudust ei tunne. Absoluutselt mitte. Eks ma sööks nad ikka ära, kui nad mulle lauale topitaks, kuid otseselt pole mul neid vaja.