Reede õhtul oli mul esimene nesletter editor koosolek Marko ning Antonioga. Marko on minu serblasest sõber, kes töötab YEUs secretary general’ina (sorry, ma ei oska seda eesti keelde tõlkida!) ning kellega seni olen kõige rohkem kokku puutunud. Meil on tekkinud mõnus lollitamine juba omavahel skype’is ja gmaili chatis! Marko juba ükspäev ütles, et kui ta jätab ühe päeva vahele, siis tunneb ta end imelikult! Antonio on YEU niiöelda IT valdkonna juht, kelle teha on kõik seoses kodulehe, meiinglistide ning kujundusega.
Meil oli kokku lepitud koosolek kella 18ks, kuid nagu ikka tekkisid tehnilised probleemid. See on üks tüüpilistest probleemidest, kui soovid Skype koosolekuid pidada :) Marko ja mina olime kenasti online, kadunud oli Antonio. Tuli välja, et ta ei kasuta tavaliselt Skypei ja alles hakkas seda alla laadima. Mõtlesin sel hetkel, et kuidas küll saab üks itimees nii loll olla, et pole enne Skypei kasutanud. Pärast ütles ta, et tavaliselt kasutab MSNi ning kunagi varem polnud tal Skypei vaja läinud. Mina enam näiteks Skypeita elada ei oska ja MSNi kasutamine on jäänud minimaalseks. Hea kui ükskord nädalas sinna sisse login, vaatan üle meilid, mis on tulnud ja sama kiiresti sealt ka kaon. Mulle lihtsalt ei istu see enam. Aga tagasi teema juurde. Siis kui Antonio ja mina olime online, kadus ära Marko. Probleemiks: wifi oli tema kontorist jalga lasknud (oh seda Portugali!) ja ta jooksis ruttu ruttu koju uut ja paremat wifit püüdma. Antonio ja mina saime samal ajal natukene juttu puhuda ning omavahel tutvuda (loe: ilmast rääkida).
Ja siis hakkas koosolek. Kõigepealt panime paika meie eesmärgid, sihtgrupi ning muu sarnase. Tuli välja, et YEU Portugali kontoril ning sealsel personalil ja YEU juhatusel olid tekkinud arusaamatused ning tegeliku newsletter asemel hakkame alguses välja andma vaid newsmaile. Natukene selgituseks mis on mis. Newsletter on selline PDFi formaadis välja lastav ajakirja meenutav üllitis, mis on tavaliselt ca 20 leheküljeline. Newsmail on aga selline lühikene mailis ringlema hakkav üllitis, mis on küllaltki lühike ning kannab vaid informatsiivset rolli.
Tööle kandideerides olin arvestanud, et pean välja hakkama andma newsletterit. Olin juba välja mõelnud neile struktuuri ning mõelnud sisu peale. Tutvunud usinasti eelnevate uudislehtedega ning pannud paika punktid, mida kindlasti peaks muutma ning oma ettepanekud, kuidas seda huvitavamaks ja loetavamaks teha. Ja siis ühtäkki 10 minuti jooksul oli kõik pea peale keeratud.
Antonio selgitas, et alguses hakkame välja andma vaid newsmaile, mis peaks sisaldama 4-5 artiklit ning uudisnupukesi. Mis see minu jaoks tähendab? 10 korda vähem tööd! Muidugi, et ma selle vastu ei ole, kuid samas ei jätnud ka oma jonni. Selgitasin Markole ja Antoniole, et mul pole mitte midagi selle vastu, kui me newsmaile välja anname, kuid ma sooviksin nendest siiski välja kasvatada korraliku ajakirja meenutava uudiskirja. Oh seda minu ambitsioonikust! Kutid ütlesid, et neil pole selle vastu mitte midagi ning iga väljaannet saame teha pikemaks ja pikemaks, kuid korralikku uudiskirja välja andes tekib probleem, et kes kujundama hakkab.
Kuna praegune newsmail on lühike, siis saan ma selle ise valmis kujundada. Antonio teeb mulle niiöelda uudiskirja põhja ning annab programmi, kus ma kõike lihtsalt muuta saan. Kuid kui läheb päris pikaks uudiskirja tegemiseks, siis peab võtma kellegi ka seda tööd tegema. Antonio ütles, et see pole üldse probleemiks, kui me nii kaugele jõuame.
Vaidlesime selle üle, mida me välja siiski hakkame andma ning kuidas me kõik seda ette näeme päris kaua. Markol ja minul oli enamvähem ühesugune visioon, Antoniol hoopis teistsugune. Kuid Antonio on antud hetkel niiöelda meie bossi rollis, kuna esindab organisatsiooni juhtkonda, kus oli vastu võetud otsus, et hakatakse ikkagi välja andma vaid newsmaile. Minule sobib, kuid ütlesin neile, et mina võtan asja tõsiselt ning küll te näete, et ükspäev on selles newsmailist saanud korralik uudiskiri. Newsmaili on miinuseks on see, et ei saa kirjutada pikemaid lugusid – persoonikaid, olemuslugusid, intervjuusid jms – kuna siis lihtalt veniks see meil liiga pikaks. Küll aga leppisime kokku, et kui ma rohkem YEU ning nende süsteemidega kursis olen ja soovin oma tööd jätkata selles valdkonnas peale oma esialgset kolmekuulist lepingut, siis võin seda teha, kuna rahalised vahendid polevat takistuseks.
Lõpuks jagasime laiali ülesanded ning praeguse seisuga peaks esimene uudiskiri valgust nägema 6. detsembril.
Üks asi, mis mulle koosoleku jooksul tohutult naeru peale ajas, oli Antonio aksent. Itaallastel kohe on mingi eriline naljakas aksent, mida ei saa jäta ei kahe silma ega kõrva vahele. Ja selle pooleteise tunni jooksul tuli mul mitu kotta silme ette Lorenzo – itaallane, kes alguses pidi osalema itaalia grupijuhina minu noorsoovahetusel. Mul oli koosoleku ajal pidevalt probleeme naeru tagasi hoidmisega, kui Antonio muudkui pläkutas.
Kuid viimaks on meie esimene koosolek olnud ning pihta võib hakata töö. Homme saadame kogu võrgustikku laiali kirja minu tutvustusega ning mida me tegema hakkame ja siis juba tehniliste küsimuste kallale. Sain omale organisatsiooni meili ka, mis osavasti seoti minu gmaili mailboxiga ning mis tähendab, et saad mugavasti edasi kasutada oma outlooki. Ma lausa vihkan seda, kui sul on kümme mailboxi, mida pead külastama. See lihtsalt tekitab liigselt segadust.
Aga nüüdsest olen siis officially YEUs tööl...
Meil oli kokku lepitud koosolek kella 18ks, kuid nagu ikka tekkisid tehnilised probleemid. See on üks tüüpilistest probleemidest, kui soovid Skype koosolekuid pidada :) Marko ja mina olime kenasti online, kadunud oli Antonio. Tuli välja, et ta ei kasuta tavaliselt Skypei ja alles hakkas seda alla laadima. Mõtlesin sel hetkel, et kuidas küll saab üks itimees nii loll olla, et pole enne Skypei kasutanud. Pärast ütles ta, et tavaliselt kasutab MSNi ning kunagi varem polnud tal Skypei vaja läinud. Mina enam näiteks Skypeita elada ei oska ja MSNi kasutamine on jäänud minimaalseks. Hea kui ükskord nädalas sinna sisse login, vaatan üle meilid, mis on tulnud ja sama kiiresti sealt ka kaon. Mulle lihtsalt ei istu see enam. Aga tagasi teema juurde. Siis kui Antonio ja mina olime online, kadus ära Marko. Probleemiks: wifi oli tema kontorist jalga lasknud (oh seda Portugali!) ja ta jooksis ruttu ruttu koju uut ja paremat wifit püüdma. Antonio ja mina saime samal ajal natukene juttu puhuda ning omavahel tutvuda (loe: ilmast rääkida).
Ja siis hakkas koosolek. Kõigepealt panime paika meie eesmärgid, sihtgrupi ning muu sarnase. Tuli välja, et YEU Portugali kontoril ning sealsel personalil ja YEU juhatusel olid tekkinud arusaamatused ning tegeliku newsletter asemel hakkame alguses välja andma vaid newsmaile. Natukene selgituseks mis on mis. Newsletter on selline PDFi formaadis välja lastav ajakirja meenutav üllitis, mis on tavaliselt ca 20 leheküljeline. Newsmail on aga selline lühikene mailis ringlema hakkav üllitis, mis on küllaltki lühike ning kannab vaid informatsiivset rolli.
Tööle kandideerides olin arvestanud, et pean välja hakkama andma newsletterit. Olin juba välja mõelnud neile struktuuri ning mõelnud sisu peale. Tutvunud usinasti eelnevate uudislehtedega ning pannud paika punktid, mida kindlasti peaks muutma ning oma ettepanekud, kuidas seda huvitavamaks ja loetavamaks teha. Ja siis ühtäkki 10 minuti jooksul oli kõik pea peale keeratud.
Antonio selgitas, et alguses hakkame välja andma vaid newsmaile, mis peaks sisaldama 4-5 artiklit ning uudisnupukesi. Mis see minu jaoks tähendab? 10 korda vähem tööd! Muidugi, et ma selle vastu ei ole, kuid samas ei jätnud ka oma jonni. Selgitasin Markole ja Antoniole, et mul pole mitte midagi selle vastu, kui me newsmaile välja anname, kuid ma sooviksin nendest siiski välja kasvatada korraliku ajakirja meenutava uudiskirja. Oh seda minu ambitsioonikust! Kutid ütlesid, et neil pole selle vastu mitte midagi ning iga väljaannet saame teha pikemaks ja pikemaks, kuid korralikku uudiskirja välja andes tekib probleem, et kes kujundama hakkab.
Kuna praegune newsmail on lühike, siis saan ma selle ise valmis kujundada. Antonio teeb mulle niiöelda uudiskirja põhja ning annab programmi, kus ma kõike lihtsalt muuta saan. Kuid kui läheb päris pikaks uudiskirja tegemiseks, siis peab võtma kellegi ka seda tööd tegema. Antonio ütles, et see pole üldse probleemiks, kui me nii kaugele jõuame.
Vaidlesime selle üle, mida me välja siiski hakkame andma ning kuidas me kõik seda ette näeme päris kaua. Markol ja minul oli enamvähem ühesugune visioon, Antoniol hoopis teistsugune. Kuid Antonio on antud hetkel niiöelda meie bossi rollis, kuna esindab organisatsiooni juhtkonda, kus oli vastu võetud otsus, et hakatakse ikkagi välja andma vaid newsmaile. Minule sobib, kuid ütlesin neile, et mina võtan asja tõsiselt ning küll te näete, et ükspäev on selles newsmailist saanud korralik uudiskiri. Newsmaili on miinuseks on see, et ei saa kirjutada pikemaid lugusid – persoonikaid, olemuslugusid, intervjuusid jms – kuna siis lihtalt veniks see meil liiga pikaks. Küll aga leppisime kokku, et kui ma rohkem YEU ning nende süsteemidega kursis olen ja soovin oma tööd jätkata selles valdkonnas peale oma esialgset kolmekuulist lepingut, siis võin seda teha, kuna rahalised vahendid polevat takistuseks.
Lõpuks jagasime laiali ülesanded ning praeguse seisuga peaks esimene uudiskiri valgust nägema 6. detsembril.
Üks asi, mis mulle koosoleku jooksul tohutult naeru peale ajas, oli Antonio aksent. Itaallastel kohe on mingi eriline naljakas aksent, mida ei saa jäta ei kahe silma ega kõrva vahele. Ja selle pooleteise tunni jooksul tuli mul mitu kotta silme ette Lorenzo – itaallane, kes alguses pidi osalema itaalia grupijuhina minu noorsoovahetusel. Mul oli koosoleku ajal pidevalt probleeme naeru tagasi hoidmisega, kui Antonio muudkui pläkutas.
Kuid viimaks on meie esimene koosolek olnud ning pihta võib hakata töö. Homme saadame kogu võrgustikku laiali kirja minu tutvustusega ning mida me tegema hakkame ja siis juba tehniliste küsimuste kallale. Sain omale organisatsiooni meili ka, mis osavasti seoti minu gmaili mailboxiga ning mis tähendab, et saad mugavasti edasi kasutada oma outlooki. Ma lausa vihkan seda, kui sul on kümme mailboxi, mida pead külastama. See lihtsalt tekitab liigselt segadust.
Aga nüüdsest olen siis officially YEUs tööl...
No comments:
Post a Comment