Meil on täielik hullumaja. Sõna otseses mõttes valitseb meil tööl praegu kaos. Nimelt alates tänasest hakatakse meil tähistama suurt Centro 14 sünnipäeva ning täna toimub avapauk suure moedemonstratsiooni (meil oli parimate Alicante noorte moeloojate konkurss ja täna valitakse välja parim) ja kontserdiga. Kuna oleme kriisis, siis otsustati seda muidugi teha meie keskuses, mis ilmselgelt on nüüdseks kõigile selgeks saanud, et see on kõige idiootsem mõte läbi aegade. Siin lihtsalt pole piisavalt ruumi. Nii lihtne see ongi!
Juba alates kolmapäevast on meil siin ehitatud lavasid ning pandud üles prozektoreid ja muid seksikaid ürituse korraldamiseks vajalikke vidinaid. Eile õhtul päädis see muidugi sellega, et nad kolistasid ja puurisid nii kõvasti, et mina lahkusin töölt ära karjutud hääle ning hirmsa peavaluga. Sellest tulenevalt olin eile hispaania keeles nagu zombie. Pealegi ei saa ma enam aru, kes mõtles välja, et kool võiks alata kell kaheksa õhtul. Mu aju selleks hetkeks on ilmselgelt otsad andnud.
Ma üldse olen viimastel päevadel olnud nagu zombie, kuna olen oma mõningate asjadega natukene ajast maha jäänud, sest kallale on tulnud väsimus ja unisus. Lihtsalt ei viitsiks midagi teha ja siis võitle siin ka veel nendega. Aga see selleks!
Ja täna siis see kamaajaa kõik muudkui jätkub. Hommikust saadik jooksevad ringi meil majas modellid (muuseas täitsa kenad teised) ning käivad proovid. Küll muusika, küll videod, küll catwalk, küll kõned. Ilmselgelt pole tänasest tööpäevast mitte midagi asjalikku välja tulnud, vaid see on pigem kujunenud naljatlemiseks – kõik on ära proovinud catwalki ja mõne kõne pidanud! Ja just lõpetasime mööbeldamise ehk tõstsime kõiki asju ringi, üritasime kõigest väest ruumi juurde tekitada, kuid siiski küllalt asjatult. Seejärel peitsime asju, mida kõike võiksid meie tänased külalised tasku pista ja kaasa võtta! Nad ikka kardavad julmalt, et kõik tuuri pannakse, mis minu jaoks on omamoodi naljakas. No kuulge, kes paneb pidulikul üritusel monitori laua pealt tuuri nii, et keegi seda ei märka? Jaburus! Kuhu ta selle peidab? Õhtukleidi alla? Aga ei, kõik peavad oma monitorid päeva lõppedes ära kappi peitu viima.
Kõige nukram asja juures on see, et mina jään tänasest pidustusest ilma, kuna annan oma inglise keele tundi samal ajal. Ma eriti kurb ei ole, sest ausalt öeldes pole mul mingit tuju end üles lööma hakata :) Ausalt kohe!
Üks asi veel, mis on kaasnenud tänase segadusega on see, et meil on päev otsa olnud välisuks lahti ja no ausalt öeldes ma tunnen hetkel puudust oma kinnastest, mis mind truult kodus kapis ootavad. Mul toesti on tunne, et mu näpud kukuvad varsti otsast ära....kuigi ikka on väljas 22 kraadi ja päike paistab. Teie käiksite vabalt T-särkides ja plätudes :)
Juba alates kolmapäevast on meil siin ehitatud lavasid ning pandud üles prozektoreid ja muid seksikaid ürituse korraldamiseks vajalikke vidinaid. Eile õhtul päädis see muidugi sellega, et nad kolistasid ja puurisid nii kõvasti, et mina lahkusin töölt ära karjutud hääle ning hirmsa peavaluga. Sellest tulenevalt olin eile hispaania keeles nagu zombie. Pealegi ei saa ma enam aru, kes mõtles välja, et kool võiks alata kell kaheksa õhtul. Mu aju selleks hetkeks on ilmselgelt otsad andnud.
Ma üldse olen viimastel päevadel olnud nagu zombie, kuna olen oma mõningate asjadega natukene ajast maha jäänud, sest kallale on tulnud väsimus ja unisus. Lihtsalt ei viitsiks midagi teha ja siis võitle siin ka veel nendega. Aga see selleks!
Ja täna siis see kamaajaa kõik muudkui jätkub. Hommikust saadik jooksevad ringi meil majas modellid (muuseas täitsa kenad teised) ning käivad proovid. Küll muusika, küll videod, küll catwalk, küll kõned. Ilmselgelt pole tänasest tööpäevast mitte midagi asjalikku välja tulnud, vaid see on pigem kujunenud naljatlemiseks – kõik on ära proovinud catwalki ja mõne kõne pidanud! Ja just lõpetasime mööbeldamise ehk tõstsime kõiki asju ringi, üritasime kõigest väest ruumi juurde tekitada, kuid siiski küllalt asjatult. Seejärel peitsime asju, mida kõike võiksid meie tänased külalised tasku pista ja kaasa võtta! Nad ikka kardavad julmalt, et kõik tuuri pannakse, mis minu jaoks on omamoodi naljakas. No kuulge, kes paneb pidulikul üritusel monitori laua pealt tuuri nii, et keegi seda ei märka? Jaburus! Kuhu ta selle peidab? Õhtukleidi alla? Aga ei, kõik peavad oma monitorid päeva lõppedes ära kappi peitu viima.
Kõige nukram asja juures on see, et mina jään tänasest pidustusest ilma, kuna annan oma inglise keele tundi samal ajal. Ma eriti kurb ei ole, sest ausalt öeldes pole mul mingit tuju end üles lööma hakata :) Ausalt kohe!
Üks asi veel, mis on kaasnenud tänase segadusega on see, et meil on päev otsa olnud välisuks lahti ja no ausalt öeldes ma tunnen hetkel puudust oma kinnastest, mis mind truult kodus kapis ootavad. Mul toesti on tunne, et mu näpud kukuvad varsti otsast ära....kuigi ikka on väljas 22 kraadi ja päike paistab. Teie käiksite vabalt T-särkides ja plätudes :)
No comments:
Post a Comment