Bitch tegutseb jälle ehk minu koju tulemise saaga jätkub

Ma olen ärritunud, sügavalt ärritunud. Ma lihtsalt ei või, kui põikpäised võivad inimesed olla.
Saaga minu reisimise ja lendamisega on hommikust saadik jätkunud. Nimelt küsisin ma hommikul Escarlatalt, et kui mulle ostetakse piletid mitte EVS rahade eest, kas ma siis võin otse Farosse lennata. Escarlata selle peale, et ilmselt ei või, kuna neil on kohustus mind koju saata. Ütlesin siis selle peale, et Farost saab minu kodu, seega loogiliselt mõeldes võiksin ma sinna lennata. Escarlata hakkas vinguma nagu aia vahele kinni jäänud siga, et mida kõike ma veel ei soovi. Mina selle peale, et ma ei soovi midagi ja kuna mina pole kursis, kuidas siin Hispaanias asjad käivad ning kuna tema on minu tuutor, kes peab vastama minu küsimustele, siis ma palun tal helistada national agency'sse ning järele küsida, kas see on võimalik. Selle peale vaatas ta mind ikka ja jälle oma südame pahaks ajava pilguga ning põrnitses edasi. Ja minul läksid karvad turri.
Ma ei saa aru, kas tal on raske oma tööd teha? Kui tema ei taha helistada, siis jumal hoidku, andku mulle number – ma helistan hea meelega ise, saan kõik oma küsimused korraga küsitud. Sest praeguse seisuga pole ta veel telefonitoru tõstnud. Minu palvest on möödas rohkem kui 2 tundi. No tõesti, kui raske saab olla üks telefonikõne!
Teiseks. Ta põrnitseb tööl juba mitmendat päeva järjest. Kõik on jummala fun meie korrusel – Marisa, Lola, Rachele, José ja Alberto on hommikuti alati energiliselt rivis ja ajavad omavahel juttu. Ning siis nurgas üksinda põrnitseb bitch. Mina ausalt öeldes ei julge temalt enam midagi küsida ja pöördun pigem teiste poole, sest see killer look, mis sealt vastu tuleb, ajab lihtsalt südame pahaks. Ma näiteks täna tulin tööle ja teatasin rõõmsalt, et leidsin üles, kelle käes kaardid on, mis kadunud olid, ning toon need esmaspäeval tööle, kuna ma saan need kaksikutelt alles nädalavahetusel kätte. Selle peale öeldi, et ahah ja põrnitseti edasi.
Ma pole küll mingi psühholoog ega asi, kuid mina ei too oma probleeme tööle. Mul on hetkel asjad üle pea kasvanud, kuid ma ei vingu siin ringi, et mul vajuvad silmad kinni ning et tahaks ainult puhata. Te oleks pidanud täna kuulma, kuidas ta oma meheraasuga suhtles telefonis. Karjumisest oli asi kaugel, see oli pigem röökimine. Mina Moisese asemel oleks juba ammu minema jooksnud.
Ma ei saa aru, kas inimesel on raske olla meeldiv, avatud ning vastutulelik. Mul on tekkinud täielik allergia selle inimese vastu, sest ta on lihtsalt vastik. Ma pole nii kurja inimest veel varem kohanud. Aga ma nüüd hakkasin ka bitchi vastu panema. Ja oi kuidas veel...tahaks hea meelega mingi sitaga paar päeva enne ära lendamist hakkama saada. Ikka tõsiselt. Lihtsalt keeraks sitta vastu. Näiteks saadaks talle noorsoovahetuse lõpparuande poolikult ja ei paneks videosid kokku. Minu allkiri pole ühelgi taotlusel, seega on tema selle eest tegelikult vastutav ja oh! kuidas ma tahaks näha, kuidas ta seda suppi siis sööma hakkab. Võtaks veel kõik materjalid, mis vahegi selle projektiga seotud lihtsalt kaasa ja teeks adjöö...
Igatahes ma nüüd ei teagi, kuidas ma lendan või kuhu ma lendan. Hullult närvi ajab. Portugalist juba öeldi, et ma nad siin persse saadaks ja lihtsalt otse Farosse tuleks! Sest ausalt öeldes oleks minu vahepeal Tallinna tulek ilmselge aja ja raha kulu. Kuna nad ei lase mul punasel päeval ehk 8ndal siit tulema hakata (ma siiani ei usu seda, mis mulle ei öeldi – no perse, me isegi ei tule sel päeval tööle mitte!), siis saaks ma hakata tulema 9ndal, mis tähendab, et ma jõuaks koju ehk 9nda õhtul või 10nda hommikul ning kui ma peaks samal päeval hakkama tagasi Portugali lendama, siis oleks see ju täielik jaburus! Aga eks ma nüüd ootan huviga, mis Escarlata mulle ütleb ja siis kui sealt tuleb eitav vastus, siis ma lihtsalt helistan ise meie national agnecysse ja küsin üle, sest ma ausalt öeldes ei usalda seda bitchi enam...