Minu ahistaja Fernando on vist kõigile hirmsalt meeldima hakanud, kuna kõige tihemini saan küsimusi, et kas uusi seiklusi su stalker'iga (ahistaja) ka on.
No nüüd siis mu ahistamisseiklused jätkuvad. Täna jooksin kogemata Fernandoga tee peal kokku. Olen ausalt öeldes teda vaikselt vältima hakanud. Väldin seda korrust, kus ta töötab ning kui hakkab meie korrusele tulema, siis põgenen, kus iganes suunas saan. Aga siis täna. No nii ebaviisakas ma ka pole, et ma hakkan tänaval tegema nägu nagu ma ei tunnekski teda. Peatusin siis korraks ja ütlesin tere. Tema muidugi selle peale, et ohoo! keda ka tema silmad näevad ning muudkui uuris, kuidas läheb. Peale hakkas minu improvisatsioon, kuidas võimalikult kiirelt minema saada. Enne, kui ta jõudis üldse küsida, millal me tennist mängime või millal me sööma lähme, sain mina juba vahele hõisatud, et sa ei kujuta ette, kui kiire mul on ja kuidas mu elu muutunud - ma lähen Portugali ja nii palju tegemist, et sure või ära! Ja siis lootsin, et selle asjaga ka ühel pool, kuid ei. Hakkas jutt, et kuidas ma küll ikka Alicante maha jätan ja millal ma tagasi tulen. Mina selle peale tähtsalt (mul hakkas täna see bitchimise mood tööle!), et Fernando, sina ju minu lepingut ei pikendanud ja mulle nüüd pakuti seal tööd ning niikaua, kui sa mulle lepingut laua peale ei pane, pole meil ka siin mingist tagasitulekust rääkida. Oh seda Fernando nägu siis! Igatahes olin ma selleks hetkeks pääsenud! Läksin rõõmsalt tööle....
Muidugi, et minust oli ääretult naiivne uskuda, et tänaseks sellega kõik. Peagi saabus Fernando minu korrusele ja teatas, et ta vaatas kalendrit ning märkas, et ma ju kohe varsti minema. Mina ütlesin selle peale, et jah, nii see on, pole midagi parata. Kuigi ma väga minna ei tahaks, siis pean seda tegema. Sellele järgnesid küsimused, et millal siis hüvastijätu pidu saab. Mina vastu, et ei saagi, kuna mulle ei meeldi hüvastijätud ja asjad ning pealegi on mul plaanis kunagi ehk tagasi tulla, seega mida siin hüvasti jätta (ja see mõte ei olnud Fernando jaoks välja mõeldud luiskamine, vaid mulle tõesti ei meeldi hüvastijätud ja väldin neid iga hinna eest!). Selle peale teatas Fernando, et ta teeb mulle privaatse hüvastijätupeo. Ma sel hetkel oleks tahtnud ausalt öeldes näha oma nägu. Sest ma tõesti vist ikka jõllitasin teda päris totra näoga. Ja õnneks siis ta lahkus....kuid hakkasin juba mõtlema, et palka või ihukaitsja varsti!
No nüüd siis mu ahistamisseiklused jätkuvad. Täna jooksin kogemata Fernandoga tee peal kokku. Olen ausalt öeldes teda vaikselt vältima hakanud. Väldin seda korrust, kus ta töötab ning kui hakkab meie korrusele tulema, siis põgenen, kus iganes suunas saan. Aga siis täna. No nii ebaviisakas ma ka pole, et ma hakkan tänaval tegema nägu nagu ma ei tunnekski teda. Peatusin siis korraks ja ütlesin tere. Tema muidugi selle peale, et ohoo! keda ka tema silmad näevad ning muudkui uuris, kuidas läheb. Peale hakkas minu improvisatsioon, kuidas võimalikult kiirelt minema saada. Enne, kui ta jõudis üldse küsida, millal me tennist mängime või millal me sööma lähme, sain mina juba vahele hõisatud, et sa ei kujuta ette, kui kiire mul on ja kuidas mu elu muutunud - ma lähen Portugali ja nii palju tegemist, et sure või ära! Ja siis lootsin, et selle asjaga ka ühel pool, kuid ei. Hakkas jutt, et kuidas ma küll ikka Alicante maha jätan ja millal ma tagasi tulen. Mina selle peale tähtsalt (mul hakkas täna see bitchimise mood tööle!), et Fernando, sina ju minu lepingut ei pikendanud ja mulle nüüd pakuti seal tööd ning niikaua, kui sa mulle lepingut laua peale ei pane, pole meil ka siin mingist tagasitulekust rääkida. Oh seda Fernando nägu siis! Igatahes olin ma selleks hetkeks pääsenud! Läksin rõõmsalt tööle....
Muidugi, et minust oli ääretult naiivne uskuda, et tänaseks sellega kõik. Peagi saabus Fernando minu korrusele ja teatas, et ta vaatas kalendrit ning märkas, et ma ju kohe varsti minema. Mina ütlesin selle peale, et jah, nii see on, pole midagi parata. Kuigi ma väga minna ei tahaks, siis pean seda tegema. Sellele järgnesid küsimused, et millal siis hüvastijätu pidu saab. Mina vastu, et ei saagi, kuna mulle ei meeldi hüvastijätud ja asjad ning pealegi on mul plaanis kunagi ehk tagasi tulla, seega mida siin hüvasti jätta (ja see mõte ei olnud Fernando jaoks välja mõeldud luiskamine, vaid mulle tõesti ei meeldi hüvastijätud ja väldin neid iga hinna eest!). Selle peale teatas Fernando, et ta teeb mulle privaatse hüvastijätupeo. Ma sel hetkel oleks tahtnud ausalt öeldes näha oma nägu. Sest ma tõesti vist ikka jõllitasin teda päris totra näoga. Ja õnneks siis ta lahkus....kuid hakkasin juba mõtlema, et palka või ihukaitsja varsti!
No comments:
Post a Comment