Mis ajab naisi välismaale?

Ükspäev kirjutasin oma vana klassiõe Liisaga ning ta märkis ära kui naljakas, kuidas kõik meie klassi naised mööda maad ja ilma laili on. Ja siis ma hakkasin selle peale mõtlema, kes kõik kus on või kus keegi eelnevalt elanud:
Liisi, Triinu, Susanna ja Anna Inglismaal;
Elina ja Sindy Austraalias (eelnevalt on Elina olnud aasta Erasmusena Hispaanias ja Sindy elanud aastaid Inglismaal);
Karolin Erasmusena Taanis;
Hanna oli Erasmusena Hollandis;
Liisa on juba aastaid Sveitsis;
Reili on aastaid juba Küprosel;
Marika ja Triin elasid vahepeal USAs;
Piret ja Triin olid vahepeal paar kuud ka Hawaiil;
Mirelle on elanud vahepeal nii Itaalias kui Kreekas;
Auli Soomes Erasmusena
ja mina nüüd Hispaanias ja siirdumas Portugali.
Peale keskkooli lõppu mitte kusagil välismaal pikemalt veetnud tüdrukutest meie klassis on vaid Kristen, Tiina, Kersti ja Gerly. Kui need neli tibi ka veel korraks maalt välja saaks, siis oleksid kõik meie klassi tüdrukud välismaal elamise ära proovinud. See-eest meie klassi kuttidest pole välismaale jõudnud pea mitte ükski. Absoluutne null seis, kui välja arvata nüüd USAs teadust tegevat Eeki.
Sellest kiirest statistikast tekkis järjekordne küsimus: aga miks lähevad just naised välismaale? Kas asi on tõesti selles, et naised pole eluga kodumaal rahul ning mõeldakse, et elu välismaal on roosilisem? Et minnakse otsima oma seda tõmmunahalist ja tumedasilmselt välismaa printsi valgel hobusel? Või otsivad nad rohkem seiklusi ning tahavad tõestada oma iseseisvust kodust kaugel elamisega? Või on naised lihtsalt julgemad jätma kõik oma eelnevad kohustused ning alustama uuelt leheküljelt?
Ma ei oska midagi öelda teiste kohta, kuid mina ei tulnud välismaale otsima ilusamat elu. Mul oli lihtsalt vaja Eestis ära saada ning oma elu paika mõelda. Selleks tundus parim viis Eestis põgenemine ja mul on hea meel tõdeda, et see oli õige otsus ning ma ei kahetse seda karvavõrtki. Ükskoik, mis selle kaheksa kuu jooksul vahepeal ka juhtunud ja toimunud ei ole nii heas kui halvas mõttes.
Ma ei arva, et elu välismaal on roosilisem. Siin on inimestel samasugused probleemid kui kõikjal mujal. Oleme kriisis, paljud kaotavad töökohti, raha napib, suhted purunevad ja nii edasi. Kuid ühte võin ma öelda – kliima ja ümbritsevad inimesed mõjutavad elu väga palju! Kui Eesti kliima oleks vastav Vahemere omale ning meie inimesed natukene rõõmsamad ja avatumad, siis elaksin Eestis täitsa hea meelega. Ausalt kohe! Kodu on ikkagi kodu! Vähemalt nii kaua, kui sugulased ja pere seal – kui nemad oleksid karjakesi nõus minuga kusagile sooja kolima, siis ma ilmselt ei igatseks Eestit. Aga ma tõesti ei kannata seda halli massi, mul on sõna otseses mõttes eluks vaja päikest ning avatud inimesi.
Samuti ei meeldi mulle välismaa murjamid. Ma ikka alguses ka mõtlesin, et paljud sõbrannad on võtnud omale meheks muulase ning äkki siin olles ikka ajab keegi mul pea korralikult sassi ja tekib see kõrvuni armunud eufooria, kuid mida kauem ma siin olen, seda rohkem ma ühest korralikust Eesti Jürist puudust tunnen. Pisut tagasihoidlikust ja tõsisest, kuid ambitsioonikast ja minuga ühest rahvusest Jürist! Olen veendunud, et suhe välismaallasega on sada korda keerulisem kui eestlasega. Isegi kui me seda tunnistada ei soovi, siis kultuuriline erinevus mängib määravat rolli. No vahel lausa tahaks kutiga väljas käies eesti keeles nalja visata, aga näed, ei saa. Ja siis tõlgi ning muudkui mängi filmi “Tõlkes kaduma läinud...”. Pealegi eesti keel on nii väike keel, et eks sa seleta kutile, kuidas ta võiks seda ikka õppida. Siiani pole sõbrannade meestest keegi eesti keelega kaugele jõudnud ning kui nad tulevad koju sõbrannade vanematele külla, siis on suhtlus kui katkine grammofon...ja see on juba kurb. Seega ka mina ei tulnud siia meest otsima, kuigi nii mõnigi enne naljatlevalt küsis, kas ma lähen Hispaaniasse üheksas kuuks kiiresti tõmmut pisimurjamit saama...
Küll aga olen veendunud, et naised on seiklushimulisemad ning avatumad muutustele. Meestel on vaja plaani. Neid peab miski ees ootama, muidu nad ikka oma igapäevaseid asju niisama juba maha ei jäta. Ilmselgelt on naine võimelisem päevapealt end töölt lahti võtma ning kohvri pakkima kui meessoo esindaja. Mees tundub juurdlevat rohkem selle üle, kuidas finantsiliselt ikka kasulikum oleks ning mis siis saab, kui välismaal ei lähe hästi ning pärast peab silmad häbi täis tagasi tulema. Naised on siinkohal kindlalt spontaansemad ning hetkes elavad, kes teevad oma otsuseid põhinedes emotsioonidel mitte rahakotil. See pole alati just kõige ratsionaalsem käitumisviis, kuid lisab elule parajal määral vürtsi. Kui mina pidevalt motleksin finantsküsimustele, siis ma a) oleksin valmis paras hullumaja kandidaat ning b) ei teeks seda, mis mul naeratuse näole toob ning enesega rahuololu tekitab. Ja ilmselt on mehed lihtsalt rahulikumad ja leplikumad, siuksed tõsised Kalevipojad. Naised see-eest muudkui rändaksid ja otsiksid seda õiget...

Kui nüüd mu klassioed seda loevad, siis voite kommenteerida, miks keegi välismaale läinud on.