Kohal olen ma!

Kohal olen ma oma uues kodus! Love it! Homme pikemalt.

Pariis. Armastuse linn. Tulede sära. Prantslaste arrogantsus.

Prantslaste arrogantsus. Kui Pariisi jõudsin, siis võib öelda, et esimese asjana sain kinnitust ühele kõige sügavamale stereotüübile, mis üldse olla võib – prantslaste arrogantsus! Läksin kenasti turistiinfosse kaarti küsima ning uurima, kuidas kõige paremini saaks Paris East rongijaama. Olin võtnud omale nõuks kõigepealt sinna minna, kohvri ära visata ning siis linna peale tuiama minna. Mina muidugi trillalla trullala jalutasin tädi juurde. Küsin siis viisakalt ning alalhoidlikult (nagu korralik laps ikka!), et kas tädi räägib inglise keelt. Noogutab vastu. Mina siis edasi, et mul on vaja jõuda Paris East rongijaama, kuidas ma seda kõige paremini teha saaksin. Selle peale vuristab tädi mulle ruttu ette kümmetuhat prantsusekeelset sõna ja mina vaatan teda nagu lollakas. Ainukesed sõnad, mis ma aru sain olid, buss ja metroo. Küsisin siis viisakalt uuesti, et äkki tal on kaarti, mida anda ja äkki saaks seal ära märkida, kus ma mida vahetama pean ja kus kurat see rongijaam üldse on. Selle peale mindi taharuumi mulle kaarti tooma. Selle tädi nägu polnud just kõige lahkemate killast. Ja siis tädi võttis kaardi lahti, sirgeldas ringe siin ja seal. Muidugi ta vuristas veel mulle 10 prantsuse keelset sõnavahepeal, millest ma midagi aru ei saanud ja millele oskasin vaid öelda aitäh! Kuradi arrogantsed prantslased. Ja siis nad veel solvuvad, kui neile seda öelda!?

Hinnatase. Oma esimese hinnašoki sain ma juba Orly lennujaamas bussi peale minnes. No kes kurat küsib lennujaama bussi eest pea 7 eurot? Üle mõistuse! Ilmselgelt ära hellitatud oma Alicante lennujaamabussi hinnatasemega. Aga mis seal ikka. Bussi peale. Kuigi metroo päevapilet oli mõistliku hinnatasemega ning olin valmis kordades kallimaks piletiks, siis terve selle päeva jookul oli mul hetki, kus peast käis läbi “Issand kui kallis kõik on!”. Kes maksab ühe vahvlitüki eest 5 eurot? Või selle salli eest 20 eurot, mille meilt saab promenaadi hipiturult (mida peetakse ülehinnatuks meil!) 3-5 euroga? Minu jaoks olid kõik hinnad ükskõik kus ka sisse ei astunud üle mõistuse. Jumal tänatud, et ma väike linnas elan ☺
Ilm. Lennujaamast välja astudes mõtlesin, et polegi nii hirmus. 7 kraadi. Esialgu tundus päris tore. Kuid peale 10 minutilist bussi ootamist mõtlesin kiiresti ümber. Ikka üle mõistuse külm oli ning vaikselt hakkasin juba kartma, kuidas küll terve päeva linnas veedan. Ja mis ma siis ikka öelda oskan. Kui kohver oli rongijaama ära visatud ning ma sammud tundmatus suunas seadsin, siis peale 15 minutilist jalutuskäiku jõekaldal polnud vist minu suust enam midagi muud kuulda kui eestlaslikku vingumist ilma teemal. Arvan, et kõik need mitte nii väga viisakad väljendid, mida ma tean, tulid varem või hiljem minu suust välja. Ja mul oli enda arust jummala palju riideid seljas. Pluus, kampsun, paksud sokid, saapad, teksad, jope, müts ja kindad. Mida veel tahta? Kuid ei. Vaatamata minu eskimo väljanägemisele oli mul ikka nina punane, tagumik ja näpud tahtsid otsast ära kukkuda ning kohalikud vaatasid mind ikka parajalt imelikult. Muuseas kuigi lennukis öeldi, et jube vastik ja vihmane on, siis tegelikult polnudki nii hull. Korralikult ei sadanud, vahepeal siin seal tibutas. Aga ütleme nii, et mulle selline tume sombune ilm ikka mitte kuidagi ei istu. Ära hellitatud selle päikese ja soojusega!
Keelebarjäär. Kas kujutate ette, et minu jaoks kõige suuremaks mureks oli keelebarjäär? Ükskõik kuidas ma ka ei üritanud neid oma üksikuid prantsuse keelseid sõnu või väljendeid suust välja saada või inglise keeles vuristada, tuli mul loomulikult suust esimese asjana välja hispaania keel. Polnud mingi ime, et merci asemel ütlesin suure õhinaga gracias, pardon asemel perdon, oui asemel si. Sellest hoolimata ma luban, et üks päev ma veel õpin seda prantsuse keelt edasi. Kuigi see mulle ikka väga ei meeldi. Hispaania keel tundub ilusam, laulvam ja puhtam!
Murjamid. Ikka ja jälle ei saa aru, kas mul on mingi side murjamitega või mis värk on. Äkki mul on kirjutatud otsa ette “Räägi minuga” sellisel viisil, et ise ma seda ei näe, kuid kõik teised muudkui tähele panevad. Igatahes koperdan ma ikka jälle mingite murjamite otsa, kellega end rääkima unustan. Seekord esimesena rongijaamas. Läksin pagasit ära andma. Küsin siis onu käest, et palju maksab paariks tunniks. Onu muidugi mulle hinda ei ütle, vaid küsib selle peale, et kust ma pärit olen. Mina vastu, et Eestist, kuid elan praegu Hispaanias. Selle peale onu oli ohkui rõõmus kohe ning hakkas uurima õhinaga, kuidas on põhjast lõuna elama minna ning kas on väga palju erinevusi või suhteliselt sarnane. Ja mina siis muidugi hakkan vastu seletama kuni mingi hetk taipasin, et tegelen täieliku lollusega ning peaksin ikka tagasi pöörduma oma küsimuse juurde, et palju maksab. Onu vastas siis lõpuks, et 5 eurot. Oleks tahtnud talle karjuda – RAHARÖÖVEL! Kuid mis mul muud üle jäi, kui tahtsin linna peale laiama minna, tuli kohver ära anda. Seejärel natukene veel pläkutamist onuga ning hakkasin astuma.
Pätid, sulid ja kaabakad. Mulle tundub, et Pariis on täis pätte, sulisid ja kaabakaid. Muuseas eelmisest Pariisi käimise korrast mul sellist mälestust ei ole (ilmselt olin sel hetkel täielikus Pariis kui armastuslinn õnneuimas!), kuid seekord rändab see minuga kindlasti kaasa. Minu esimene kokkusattumus sulidega oli metroojaamas. Mina siis nõutult uurin kaarti, et kuhu ikka minema peaks. Seejärel vaatan lollaka näoga seda piletiaparaati ning mõtlen, kas osta ühe otsa pilet või terve päevakaart. Minu juurde hüppas ei tea kust mingi prantsuse lühemat sorti onu. Pakuks vanuseks midagi 40-50 eluaasta vahel. Tema muudkui ruttu seletama, et aitab mulle pileti osta, kuhu ma minna soovin, kui kauaks, mitu tsooni ja jumal teab mida veel. Ma muuseas ei saanud ilmselt taas millelegi pihta ning sõnu väga suust välja ei tulnud. Onu toksis midagi masinasse, mina üritasin järge pidada ja kui onu ütles, et ta maksab minu eest nüüd kaardiga ära ja ma siis annan talle sularaha selle summa (muuseas tema tegi mulle mingi 40 eurose päevapileti selle masinaga!), siis ma viisakalt ütlesin, et kuule, ega ma nüüd idioot ei ole ning hakkasin juba turvameest silmanurgast otsima. Õnneks ta kadus sama kiiresti kui minu turvamehe jutt suust välja tuli. Järgmised kokkupuuted pättidega olid tänaval. Muuseas ma arvan, et pole veel kunagi nii palju oma kotil ning asjadel silma peal hoidnud kui Pariisis. Ausalt. Vahel oli mul tõesti tunne, et ma ei taha isegi oma fotokat mõneks klõpsuks välja võtta (muidugi siin teiseks faktoriks oli see, et ma ei tahtnud lihtsalt kindaid käest ära võtta!). Neid niiöelda mustlasi oli igal pool, igal tänavanurgal, igast turistikohas, igas metroojaamas. Ja kõik muudkui tahaks sulle kaarte ennustada või siis öelda, et ega see sõrmus, mis ma maast leidsin sinu oma pole. Loomulikult samal ajal oleks sind tühjaks varastatud. Samuti oli meeletus koguses kerjuseid ning tänavakolle.
Rahvas. Minu jaoks on Pariis siiski ilmselgelt liiga suur linna. Liiga palju rahvast, liiga palju sigimist ja sagimist. Vahepeal ajas see metroos trügimine mind lausa kurjaks. Lisaks tuli vaikselt peale ka seagripi hirm ning käsi pesin ilmselgelt rohkem selle päeva jooksul kui terve nädala jooksul Alicantes. Sellest vaatamata, et palju inimesi on, on see seltskond, kes tänavatel ringi liigub kirjumast kirjum, mis teeb atmosfääri omamoodi huvitavaks. Võin kihla vedada, et Pariisis on esindatud kõik rassid.
Mood. Inimesed on siin riides ikka seinast seina. Osad väga maitsekalt. Osad nagu kotimarid. Kuid ühte pean ma ütlema – ilmselt läheb siin moetööstusel jube hästi, kuna ma pole poodides juba ammu nii palju rahvast näinud! Täiesti uskumatu! Eks asi on ka selles, et meil on jõulud.

Ringi uitamas kohtades, mille nimedest mul pole isegi õrna aimu.Ülilahedad lillepoed. Mine või hulluks. Kui mul vaid kusagile midagi istutada oleks.

Seinei kallastel

Kultuur. Olen eelnevalt paar aastat tagasi Pariisis käinud ning veetnud seal vaid ühe päeva. Enne seda, kui hakkasime Martiniqueile noorsoovahetusele minema. Mäletan väga hästi, kuidas siis käisime Eiffeli torni ja Notre Dame’i juures, ronisime Sacre Coure’i mäe otsa ning uudistasime seal avanevaid kunstnike tänavaid, kuidas lasin endast pildi joonistada, mis nüüd uhkusega minu seinal ripub, kuid mis siiani mitte mingil määral mind ei meenuta, kuidas käisime La Fayette’i kaubamajas ning pidime seda luksust nähes pikali kukkuma, kuidas käisime Moulin Rouge’i maja vaatamas ning Marilin Monroed metroo tuulutusavas mängimas. Seekord polnud mul mingeid erilisi plaane Pariisis. Ainukesed kaks asja, mida soovisin ära näha oli Louvre ning Champs Elysee jõulutuledes. Kui ma oma kohvrid ja asjad ära viskasin, suundusin metrooga enda jaoks täiesti tundmatusse kohta kesklinnas, kus paistis olevat palju vaatamisväärsusi ning hakkasin lihtsalt ringi tiirutama. Eesmärgiks oli jõuda Louvre’ini. Kahjuks ma sisse ei jõudnud minna, see jääb siis mõneks teiseks korraks, kuid kõiksugune arhitektuur ja atmosfäär oli mega. Siiski pean tunnistama, et olen ilmselt natukene võhik selles asjas. Kurikuulus LouvreKülmast uimane tuvi. Ma olin umbes samas asendis pidevalt. Käsi taskust välja ei tulnud ja kapuuts oli silmini.

Jalutuskäik Louvre'i juures

Peale tunnist jalutuskäiku kesklinnas, Seine’i kallastel suunaga Louvre’i poole ning Louvre’i juures asuvas pargis, tundsin, et pakane soovib mu varbad, nina ja sõrmekesed ära võtta. Vaikselt hakkasid sõrmused juba näppude otsast ära tulema. Märk sellest, et on aeg teha üks mõnus prantsuspärane croissant ja kohv. Ja nii ma seal istusin väikeses prantsuse kohvikus, lugesin raamatut ning rüüpasin tulikuuma kohvi. Selliseid hetki oleks elus rohkem vaja. Raamat ja kohvik. Champs Elysee jõuluturg - piparkooki ja hõõgveini hingematva hinnaga!Kui Eestis on raekoja platsil lambad, siis siin minipühvlid.

Jõulud tulnud ju. Natukene tekkis ka jõululaulude saatel ja lumememme vaadates jõulutunne.

Kui hakkas vaikselt pimedaks minema sõitsin Triumfikaare juurde. Käisin läbi terve Champs Elysee, tutvusin sealse jõuluturu ning kisa ja käraga. Kui pidemaks läks ning kõik tuled särama pandi, käisin teises suunas Triumfikaare poole tagasi. Olin lõpuks ära näinud selle, mis Pariisis tahtsin – jõulutuledes Champs Elysee. Ja vaatamata kõigele, mis mulle Pariisi juures vastukarva on, see tuledesära ning atmosfäär korvas kõik. Isegi natukene jõulutunnet hakkas sisse tulema, kuigi minu jaoks on endiselt uskumatu, et me juba detsembris oleme. Ostsin veel kaks postkaarti, mille kiiruga põlve peal valmis kirjutasin ning ruttasin tagasi rongijaama suunas.

Champs Elysee

Live'is oli see palju ilusam muuseas.

Triumfikaar

Rongid mulle meeldivad. Mugavad, puhtad, mõnusad. Ainuke probleem nendes on temperatuur. Või siis asi on lihtsalt minus. Igatahes läks sõit lahti. Ega ma ju ei teadnud, kuhu ma sattun, kuid väga ei huvitanud ka. Lasin korraks silma kinni ja kuulasin muusikat. Minu jaoks oli täielikuks üllatuseks see, et mitte keegi ei tulnud mult piletit küsima. Oleksin võinud ilma rahata seal ringi seigelda. Ausalt.

Head St. Nicolas päeva!

Kui ma eile kella poole üheteist paiku koju jõudsin, siis oli mul käinud St Nicolas ehk kohalik päkapikk. Kasia saatis mulle sms, et loodab, et mu reis läks hästi, et ta läheb korraks sünnipäevale, kuid et ma kindlasti ei unustaks vaadata oma kappi köögis. Ja seal see oli - minu esimene hispaania päkapikk!

Armastan lennujaamu

Kolmapäev, 2. detsember. Kell 04.30 heliseb äratuskell. Otse loomulikult paneb Triin selle sama kiiresti kinni kui heliseb. 15 minutit hiljem heliseb teise telefoni äratuskell, mis läheb veel kiiremini kinni kui eelmine. Mis on selle kõige tulemuseks? Fakt, et Triin magab sisse nagu ikka. Täitsa normaalne. Õnneks olin oma äratuskella heaga varasemaks pannud. Seega kella poole viie asemel sain kargu alla alles 5.15. Ja oh seda nalja siis, kui minul oli veel pool kohvrit lahti ja pakkimata, kui taksomees kohal ja alt kella helistab. Muidugi olin telefonile vastamas kiiremini kui keravälk, et mitte Kasiat üles äratada. Ütlesin siis viisakalt onule, et oota tsuti, ma kohe tulen. Minu "kohe" on aga otse loomulikult 15 minuti pärast. Vahel ma tõesti mõtlen, kas minu hiljaks jäämine on tingitud Hispaanias elamisest või minu iseloomust, et mul kunagi pole kusagile kiire? Taksosõidu ajal muudkui tuletasin meelde, kas ma kunagi olen õigel ajal lennujaama minekuks valmis olnud. Ilmselt mitte :) Igatahes kui ma alla jõudsin, siis taksojuht oli juba parajas paanikas. Küsis muudkui, et kas ma hiljaks ei jää. Mina mõnusal tvastu, et ära üldse muretse. Ma alati varun rahuga aega. Pole meil kiiret kusagile, sõida-sõida.
Ja siis, kui ma lennujaama jõudsin, siis olin järsku justkui omas elemendis. Mulle meeldivad lennujaamad. Ja ma isegi siinkohal ei valeta ega ürita mingit näitemängu läbi suruda. Mulle sõna otseses mõttes meeldivad nad. Mida suuremad, seda parem. Mida rohkem rahvast ja liiklust, seda parem. Ilmselt mõtlete nüüd seepeale, et vaatkus opakas, mitte kellelegi ju ei meeldi lennujaamad. Ilmselt on segi läinud. Aga põhjus minu lennujaamade fetisile on lihtne.
Pean ennast emotsioonide inimeseks. Mul on sõna otseses mõttes vaja elus emotsioone. Ma ei salli tülpinud ja emotsioonituid inimesi. Süda läheb lausa pahaks. Ja mis te arvate, kus on kõige suuremas koguses erinevaid emotsioone? Õige vastus, lennujaamas. Olen ilmselt isalt saanud kaasa selle inimeste jälgimise omaduse. Kuid mulle meeldib vaadata lennujaamas inimesi ja mõelda, mida nemad mõtlevad. Kes on õnnelikud, et pääsevad koju ja näevad lähedasi, kes on erutatud, kuna ootamas uus seiklus, kes on kurb, kuna peab lahkuma armastatud kohast, kes on segaduses, kuna hüppab tundmatus kohas vette, kes on pinges, kuna ees on tähtsaimast tähtsam ärikohtumine. Kõik see sigimine ja sagimine ning emotsioonide rohkus teeb lennujaamad minu jaoks seksikaks. Ilmselt on selles süüdi ka see, et olen rändaja hingega ning ilmselgelt pole veel elus leidnud niiöelda enda kohta. Aga ma tegelen selle kallal iga päev.
Igatahes lennujaamas oli mul naeratus näol. Isegi 2,5 tundi und ei takistanud mind ennast mõnusalt tundmast. Kõigepealt Madriidi. Lend läks jube kiirelt, muudkui lugesin ajakirja ja juba maandusingi. Panin sisse telefoni, kohe kõned ootamas. Ja muuseas isegi normaalsesse terminali maandusin. Nii palju jõuluasju siin ja seal. Sellest hoolimata oli jõulutundest asi ikka kaugemast kaugel. Pool tundi vahet ning uuesti lennuki peale. Kaks tundi magamise üritamist ning muusika kuulamist. Põnts maandusime. Kohal ma olingi. Pariis vajas avastamist.

Jess – koju tulek nüüd selgemast selgem!

Eile õhtul osteti mulle ära kõik piletid, mida ma nii kaua oodanud olen. Nüüd võin juba julgelt öelda, millal ja kus ma täpselt lendan.
8ndal detsembril pühin Alicante enda jalge alt ning alustan rändamist oma “uude koju”. Tagasi Tallinna jõuan 14ndal EasyJetiga. Tahan tulla tagasi vaikselt, pole vaja kisa ja käraga lennujaama vastu tulla, eks. Praegu puudub mul veel ainult AirBerlini lennul spordivarustus, kuid Gabi lubas selle ära teha koos minuga Strasbourgis.
Nende lennupiletitega oli omaette naljakas. Marko küsis mult eile passinumbreid, sünniaegu ja muud sellist. Ma siis jube rõõmsalt kirjutasin. Marko selle peale, et issand, sa oled ju nii noor. Mina vastu, et mis sa mõtlesid, et ma olen mingi vanamutt? Marko ütleb, et ei,ei, kõik perfektne, seda parem investeering sai tehtud. Mina hakkasin selle peale naerma ning tundsin end kui aktsia või optsioon.
Muidu on minu järgmise nädala ja pooleteise plaan järgmine: Alicante-Madriid-Pariis-Strasbourg-Pariis-Madriid-Alicante-Palma de Mallorca-Faro-London-Tallinn. Serka ütles hästi selle peale, et ma lendan nädalaga rohkem kui tema kunagi kokku lennanud. Aga mis sa teed, kui elu selline on.

Tohuvapohu enne Eurotripi

Eile oli minu eelviimane päev Alicantes ning see kujunes täielikuks hullumajaks. Hommikust saadiks möllasin kahe arvutiga paralleelselt. Ideeks oli mul kõik asjad üle anda, mis vähegi pooleli olid. Õnneks peale pikka pingutust ning seisu, kus ma enam ise ka aru ei saanud, mida teha ja mida enam mitte või millises järjekorras, sai õnneks siiski kõik asjad õhtupoole joonde. Käed puhtaks pühitud. Minu töö on nüüd tehtud Centro 14-s. Kriips all. Kõik. Ausalt öeldes oma asju õhtupoole ära visated ja kappe-sahtleid koristades tuli kohe kurb tunne. Mulle tõesti meeldib see keskes, selle funktsioon ning ülesehitus. Veel enam meeldib mulle see, kui tähtsaks peavad seda kohalikud noored (jälle ei saa mitte mainimata jätta, et noored siin on ikka kuni 35-aastased). Muuseas 10. detsembril on meil uue harukontori avamine San Vicentis ning järgmisel aastal investeeritakse 5 miljonit eurot meie keskuse laiendamisse-arendamisse.
Kui lõunal koju läksin, olin ma nii väsinud, pea valutas ning mul oli tunne, et pea lõhkeb. Panin veel viimase pesumasinatäie tööle ja mõtlesin, et vahet pole, las asjad ootavad, lähen panen silma parem kinni. Mis sellest sai? See, et 5 minuti pärast olin taas üleval nagu viis kopikat. Ma ei oska vahel oma aju välja lülitada ning minu kohusetundlikkus viib mind varsti hauda. Kirusin end ikka maa põhja, sest kellel unisest Triinust ikka kasu on, kuid näedsa, mitte ei saa pausi sisse panna.
Põhjus sellele on ilmselt lihtne. Mulle on hullult hakanud meeldima YEU – kogu see organisatsioon ning nende töömeetodid. See kuidagi vahetu, kuid asjalik, fun, kuid samas tõsine. Ma veel ei oskagi seda kirjeldada. Kui leian õiged mõtted ja sõnad panen kirja. Kuid siiani on mul ikka väga väga hea meel, et otsustasin Portugali võimaluse vastu võtta. Ma olen Portugali minekule üha rohkem mõtlema hakanud, vaikselt juba teeme plaane, mis seal korda hakkan saama. Minu praeguseks esimeseks ülesandeks on koordineerida 35 inimese reisimarsruute. Noorsoovahetuse jaoks pidid kõik ära täitma osalemiskinnituse lehed, kus kirjas nende reisimarsruudid, saabumis- ja lahkumisajad ning hinnad. Minu ülesandeks on tsekkida, et kõik ok ja jookseks. Kuid mis te arvate, et kõik läheb ladusalt? Ei! Inimesed saadavad oma saabumisaegu Lissaboni. Ma alguses ikka üldse ei mõistnud. Kui ma tean, et pean minema Farosse, siis ma ei pane oma saabumist ja lahkumist Lissaboni? Vahel on ikka üllatav, kuidas inimeste mõttemaailm töötab. Ja siis muudkui vasta neile toredikele, et ole nüüd kallis ja muuda ära. Mille peale hakkavad vinguma, kes tahtis transferbussi omale Lissaboni järgi, kes vingub, et piletid kallid ja ei mahu eelarvesse. Sellest hoolimata mulle meeldib see. Mulle on antud täielik vabadus. Vahel mõtlen, et Marko ja Gabi usaldavad mind liiga palju, kuid mulle meeldib. Pealegi kui on küsimusi, siis meil käib pool tööd läbi Skypei. Jumal tänatud, et keegi selle imevidina leiutas. Mis puudutab aga minu reisimarsruutide ajamist, siis ilmselt on mul emalt kaasa saadud see reisivärk.
Eile õhtul muidugi tahtsin paika panna ka eestlaste lennumarsruudid. Otsisin taas igasuguseid võimalusi, koperdasin igast X lennufirmade otsa. Lõpuks saime Mari, Lauri ja Reneega asjad ka paika, kuid Anella oli maa alla kadunud. Ja siis minu õhtu lõppes sellega, et sain Anellalt meili kell 1 öösel umbes, et tal on eksamid ringi tõstetud ja ei saa osaleda. Selle peale mõtlesin ma kohe, et see veel puudus! Jumal tänatud, et ei olnud veel emale broneerimismeili ära saatnud. Vahepeal juba mõtlesin, et broneerime piletid ära, kuna Anella oli andnud oma JAH sõna osalemiseks. Huh, läks seekord õnneks. Nüüd on meil neljal vähemalt piletid olemas ning üks inimene puudu. Kuid see on lahendamisel ning ilmselt homme-ülehomme on ka juba viies inimene meie kambas olemas.
Igatahes teine Portugali minek hakkab 25ndal detsembril. Ilmselt nüüd nii mõnigi arvab, et oleme poolearused, kuna kes siis jõulude ajal niiviisi ära läheb, kuid näed, meie lähme. Lendame Londonisse, peame seal maha ühe tõsise jõulude tähistamise Liisi ja Eddie juures ning siis 26nda varahommikul edasi Farosse. Kuna tegevused hakkavad pihta 27ndal, siis võime veeta küll ühe päeva poolearuliste zombidena (vihjates sellele magamata ööle, mis Londonis tuleb!). Londonisse minek on iseenesest vahva – Mari ja Renee pole kunagi käinud. Saab ka natukene linna peale neid viia ehk.
Muuseas järgmine aasta on plaanis korraldada aastavahetuse noorsoovahetus paralleelselt Albaanias ja Eestis. Minu ülesandeks jaanuaris on projekt kirjutada ning see veebruari tähtajaks esitada. Teema on seotud immigratsiooniga, täpsemalt sellest juba jaanuaris.
Lisaks sellele reisisebimisele on meil käimas Estonian Airi sünnipäev ning jumal tänatud, et saime odava hinnaga veel juurde suusatamispileteid. Kaks on juba ära tehtud, 2 broneeritud. Eks näis, kas need kaks müstilist meest meie seltskonda lisanduvad. Ükspäev vaatasime ilmateadet, kus näitas, kuidas Põhja-Hispaanias lund sajab ning suusakuurorte avatakse. Oi kuidas tahaks juba mäele! Lihtsalt vahelduse mõttes sellele üksluisele soojale ning päikesele. Minust on sujuvalt saanud see aasta lennupiletite sebija (õigemini minu emast). Et ma selle eest mäel ühe glückweini saaks!
Eilse päeva tipphetk saabus muidugi õhtul tööl olles. Töötame teisipäeviti Escarlataga kahekesi. Üle hulga aja oli meil kahekesi vahva. Kuulasime hoogsalt jõululaule ning alt uksepoisid hakkasid YouTubeist eesti keelseid laule otsima. Kõigepealt leidsin nad mingi loo, mida polnud ma elu sees varem kuulnud ning esitaja ka ei tundunud tuttav. Ütlesin, et see on küll eesti keeles, kuid mul pole õrna aimugi, mis paganama lugu see on. Seejärel nad natukene otsisid veel ning leidsid Leto sveti, mida siis umbes 10 korda korrati. Aga tipphetk saabus hoopiski 19.25 (5 minutit enne meie tööpäeva lõppu). Escarlata tuli minu juurde ja ütles, et ta näeb mind nüüd viimast korda, kuna võttis omale esmaspäeva vabaks päevaks. Olen surmkindlalt veendunud, et niivõrd üllatunud ja suu lahti kukkunud nägu pole mul enne ees olnud. Miks kurat ta ei võinud mulle öelda päeval? Miks kurat tuli ta seda 5 minutit enne tööpäeva lõppu ütlema? Ma ausalt öeldes imestan, et ta üldse mulle sõnumit ei saatnud, et bye bye, oli meeldiv.
Kuigi, kui ta mulle oma kõnet hakkas pidama, et ma ikka hoiaks teda kursis oma projektide ja eluga ning Portugaliga, et tal on ikka hirmus hea meel, et ma seal olin, kuna ta on õppinud selle aja jooksul väga palju ning keskusele oli minust ka oodatust rohkem kasu, siis mulle isegi korra tundus, et tal tuli pisar silma. Muuseas mina ei osanud mitte midagi öelda. Mul ei tulnud sõna ka suust välja. Ma polnud selleks ette valmistunud. Vihkan igasuguseid hüvastijätte ning asju. Need ajavad mul südame pahaks.
Mul isiklikult pole mitte midagi selle vastu, et ma Escarlatat enam rohkem ei näe. Kuid asi, mis mind selle juures närvi ajab on see, et ta ei lubanud mul esiteks otse Strasbourgist Portugali lennata, kuna pean 7ndal Alicantes olema. Lisaks ei lubanud ta mul 8ndal lendama hakata, vaid pidin ootama 9ndani. Jumal tänatud, et otsustasin salaja jalga lasta ning lasin osta piletid 8ndaks. Sest mida perset ma peaks nüüd 7ndal seal C14-s tegema? Kõik mu asjad on tehtud, kapuut, finiito. Kõigutan jalga? Teen ilusat nägu? Vaatan, kuidas kõik tulevad sel päeval mulle lehva lehva tegema? Ausalt öeldes ei aitäh! Rõhutan veelkord: mulle ei meeldi tsau tsau hetked! Sellest tulenevalt tahaks ma lihtsalt 7ndal teki üle pea tõmmata. Kõigile on juba tsau öeldud välja arvatud Maria ja kaksikud. Ja Kasia läheb ka vaikselt kodus juba lolliks.
Peale tööpäeva pidin veel Skype koosolekut pidama. Muidugi jäi see ära. Ja seekord pole süüdlaseks isegi mitte itaallased, vaid eestlane. Aga see selleks. Ega ma väga kuri pole, saingi rohkem asju enne Strasbourgi minemist ära tehtud, et saaksin seal olles rohkem koolitusele keskenduda. Ma juba täiega ootan seda. Saime ajakava ükspäev ning tundub fun! Eks ma hoian teid sellega kursis.
Ma igatahes jõhkralt toimetasin ja kui poest tagasi koju jõudsin, siis Kasia küsis, et kas ma pakkinud ka olen. Ütlesin, et täitsa null seis. Kell oli siis 10. Pakkimine on jällegi üks nendest tegevustest, mis mulle kuidagi ei meeldi. Seejärel hakkasid kõik Skypeis üksteise järel küsima, et kas kohver koos. Ütlesin, et pole mingit kohvrit. Ees ootas hoopis Burka (üks uus sari, millest ma siiani šokis olen ning millest teile ükspäev rohkem kirjutan). Siis saigi kella üheni öösel vaheldumisi veel viimaseid asju ära lõpetada ning Burkat vaadata. Kell üks avastasime Kasiaga mõlemad kui palju kell on. Mina läksin pakkima, Kasia magama. Kell kaks olid mul asjad koos ja tuli kustus. Takso tellitud 5.30 hommikul. Kaks ja pool tundi und ootas mind...

Välismaal elades jääd lihtsalt ajast maha

Mulle helistas esmaspäeva hommikul mingi pangatädi ja küsis kas ma oma pensioni avalduse olen ära täitnud või kas kavatsen seda teha. Mina olin jällegi nagu lollakas teiselpool toru. Ma ju ei saanud mõhkugi aru, millest tädi rääkis. Mis pension? Mis avaldus? Ma polnud sellest mitte midagi kuulnud. Ilmselgelt on need Delfi vähesed uuudised, mida ma loen, mitte pensioniga seonduvad. Ja siis ütlesin tädile, et vabandust väga, kuid ma elan välismaal ning ei saa üldse aru, millest te räägite. Tädi seletas siis kenasti ära, mina ikka kuulasin nagu mingit hinna keelset filmi. Panin toru ära, läksin uurisin sõpradelt, millest jutt käib.
See on ehtne lugu sellest, kuidas välismaal elades paratamatult ühendust katkeb teatud asjadega. Raske on end pidevalt kursis hoida kahes riigis toimuvaga. Igatahes oli mul ikka häbi mis häbi, et ma mingitest pensioniavaldustest midagi ei teadnud.

Maiustustega üle valatud printsess

Tunnen end kui printsess, murjamid toovad kingitusi! Üks kutt, kelle hostelis me ööbisime minu vahetuse ajal, käis Alzeerias perel külas sea ohverdamise püha tähistamas (ma olen ebakultuurne nüüd, kuna ei tea, kuidas seda püha õige nimega kutsutakse!) ning tõi mulle maiustusi kingituseks. No need datlid jätavad mind suhteliselt külmaks, kuid koogikesed tunduvad päris head.

Minu suurepärane esmaspäeva pärastlouna

Mulle õudselt meeldivad tänapäeva tehnikavidinad, millega saab lihtsalt kontaktis püsida. Sellest hoolimata on need vahel niivõrd tüütavad, et mine või lolliks.
Eile pärastlõunal oli mul kolm ja pool tundi Skype koosolekuid. Esimesena toimus meil Portugali aastavahetuse liidrite meeskkonna kohtumine, et jaotada ülesandeid ja teha väike ajurünnak seoses tegevustega. Kell neli olidki minu üllatuseks peaaegu kõik olemas kenasti – Portugali, Eesti, Rumeenia, Poola, Leedu, Kreeka, Küprose juhid pluss veel abistav personal YEU poolt. Ja oh seda nalja, mis siis lahti minema hakkas. Ma ei saa aru, mis ajast soovivad kõik noored hirmtõsised ja tähtsad olla? Pidime enda tutvustamiseks vastama mõningatele küsimustele. Ja kui ma eile neid vastuseid lugesin, siis jäi mul lausa suu lahti ja mõtlesin, et kas see on mingi nali? Või siis mõtlesin, et kas olen mina jälle oma iroonia ja sarkasmiga natukene rappa sõitnud? Toon teile näite. Küsimus oli: miks kuulud liidrite tiimi (too välja kolm ausat põhjust)? Enamuse vastus oli stiilis: sellepärast, et leian, et see on hea võimalus ja suurepärane kogemus, keegi oli pannud, et tahab tulevikus saada projektijuhiks või animaatoriks või jumal teab kelleks veel ning arvab, et see tuleb kasuks jne. Kõik olid kirjutanud niivõrd poliitiliselt korrektseid vastuseid, et mul ajas hirmu nahka. Nagu oleks end kirja pannud mingi partei töögruppi, kus kõik on surmtõsised ja asjalikud. Jumal hoidku, me korraldame ju noorsoovahetust! Minu vastus oli järgmine: Mina olen liidrite tiimis sellepärast, et 1) Marko palus mul selles olla; 2) olen Eesti grupi liider, seega olen mingil määral kohustatud seal olema ja 3) ma lihtsalt soovin asju korraldada ja ei viitsi kiruda, et üks või teine asi võiks olla nii või naa. Ja siis ma mõtlesin, et läksin äkki üle piiri. Aga mis seal siis ikka! Hakkasime edasi minema oma koosolekuga ja ma ei taha nüüd olla paha ega mingi hirmus bitch, kuid pool ajast ma lihtsalt naersin. Alguses olid ikka kõik hirmus tagasihoidlikud ning nagu ikka oli mul tunne, et pooled ei olnud teinud oma kodutööd. Ma küsisin ühe küsimuse ning siis enamus küsisid kust ma seda võtan (sealhulgas Marko ise, kes on projekti YEU poolt vastutav inimene). Kirjutasin siis kiiresti, et kuulge, see on teie enda projektitaotluses kirjas (hahaa! ma isegi lugesin selle läbi!). Nii mõnelgi jäi suu lahti ning mina võisin taas nina püsti ajada ja enda üle uhkust tunda! Lisaks sellele muidugi oh seda ühe ja sama teema järel jauramist. Ma vahepeal lihtsalt kõndisin eemale, panin pesu kuivama ja tuulutasin pead ning kui tagasi läksin, siis oli ikka sama teema käsil. Vahepeal ma juba kurjalt pahandasin, et kuulge, jagame ülesandeid, vastutavad inimesed mõtlevad asju läbi ja saadavad järgmiseks koosolekuks meile ettepanekud, mida siis juba saab konstruktiivsemalt edasi arendada. Aga ei, mida ma võitlen siis 10 inimesega, kellele obviously on üldse esimene kord ühel noorsoovahetusel osaleda. Ma läksin vahepeal ikka päris püha viha täis! Sest kui tuli koht, kus pidi vastutust võtma, oli nagu ikka vaikus! Ja peamine, mis kõiki huvitavat tundus oli: aastavahetuspidu ning et keegi jumala eest rahvusõhtu jaoks ei hakkaks palju süüa kaasa tooma, rõhk ikkagi olgu joogil! Peale poolteist tundi oli mul juhe koos, istusin kohati ekraani ees ja vaatasin tühja pilguga, kuidas kõik muudkui seletavad teemal mitu arvutit meil kasutada on. God selleks ei olnud nüüd meil vaja koosolekut.
Minu jaoks veel raskendavaks asjaoluks oli see, et kell 6 jooksis peale tiene koosolek, kus me Markoga pidime osalema. Vähemalt hea märk oli see, et Antonio oli seekord Skypeis online. Lükkasime Markoga algust sujuvalt edasi 15 minutit, et viimased sajad NYE koosolekul ära lõpetada. Küsisin siis ruttu Antoniolt, et teeks kiiremini ja räägiks, ei viitsi nagu rohkem kirjutada. Ja kui helistamiseks läks lõpuks, siis spagett ütles, et ta ikka tahaks kirjutada, kuna neil office'is liiga palju kära. No kuule, peksa inimesi välja, ütle, et olgu vait, mingu vaiksemaksse kohta. Ükskoik mis, mind ei huvita. Kuid ei, jätkasime vaikselt kirjutamist. Ja siis saabus see hetk, kus ma mõtlesin, et ma tahaks Itaaliasse sõita otsemat teed ja neid raputada. Marko oli mulle päeval natukene selgitanud Antonio ja meie presidendi Berto tausta (ei, nad pole geid ega ela koos, lihtsalt äripartnerid ja istuvad ühes kontoris päevast päeva) ning olin valmis igast jaburusteks. Ja oi kuidas neid ikka tulema hakkas.
Ma soovisin, et Antonio teeb meile template'i. Tema tegi esimese variandina mingi nõmeduse (ma isegi ei taha rohkem kommenteerida). Ütlesin, et pole rahul, Marko ka polnud. Palusime uue teha, saatsime näidiseid. Mis siis välja tuli? Mees pole lillegi liigutanud. Ütles, et tahab materjali ja siis hakkab selle ümber kesta ehitama. Mina teatasin, et see on jaburus, kuid kui soovib nii teha, siis palun väga, kuid peab arvestama, et siis tuleb see uudiskiri ka hiljem välja kui 6ndal. Tema selle peale, et miks. Mina vastu, et saa nüüd aru, et minu tähtajad lugudele olid pandud teadmisega, et mul on see template olemas, mitte ei pea seda hakkama alles välja töötama koos sinuga. Viimased lood peaksid mulle saabuma 5ndal. Ja kuna olen Strasbourgis 6ndani, jõuan tagasi Alicantesse kella 22 paiku, siis ma ilmselgelt ei saa seda teha. Ja 7ndal on mu viimane päev Alicantes ning ei kavatse seda veeta spagetiga vaieldes. Sest ma tean juba, et sellest tuleb suurematsorti tüli. Ta tahab teha mingit nõmedat ja odavat asja, mina korralikku, mis paneks tõesti inimesed lugema seda uudiskirja.
Järgmisena läks sõjaks linkimise peale. Kuna nad soovivad alustada uudiskirjaga, tähendab see seda, et lugusid tuleb hakata linkima kodulehega. Paneme täisformaadis lood koos lisamaterjaliga üles veebi ja ainult väiksed lõigud uudiskirja ning kui inimesi huvitab teema, siis loeb veebist edasi. Mulle see süsteem ei meeldi, kuid hea küll. Ja siis vaidle temaga. IT küsib, kuidas sa seda teha tahad Triin. Mina selle peale, et tere talv, ma ei tea midagi ITst, sinu asi on tehnilised lahendused välja mõelda, selleks sa ju oledki! Ja siis ütleb, et linkima hakkame olenevalt artiklist. Mina saatsin omapoolse template sisukujunduse (kui pikk lugu, mitu pilti jne) talle päeval koos küsimusega, kas neid asju saab linkima hakata. Ja mis ta siis ütleb mulle vastuseks mu küsimusele linkimise kohta? Olenevalt artiklist. Mina selle peale vastu, et no perse, kas neid artikleid saab hakata siis linkima, mis mina palusin-küsisin? Tsiisõs kuidas ma vihkan, kui inimesed üritavad keerutada.
Järgmiseks minu blogi kirjutamise soov. Soovin hakata pidama YEU veebis blogi nii uudiskirjade valmimisest kui lisamaterjalide avaldamiseks. Ja siis ta ei saa aru, millest ma räägin ja miks seda vaja. Oleks mul olnud sein kõrval, ma oleks lihtsalt peksnud oma pead vastu seina. Inimesed (eriti juhatuse liige!) peaks ju olema huvitatud sellest, et nende veeb tehakse interaktiivsemaks ja et seal keegi üldse tegutseb. Lõpuks ütlesin talle, et saadan näidiseid ja mõelgu välja lahendus, kuidas seda teha. Marko ütles ka vahepeal, et see hea idee ning olgu olla.
Lõpuks oli minu soolo ja bitchimine läbi. Kell näitas ainult pool kaheksa õhtul. Veel võttis sõna Marko, kes viisakalt sõimas Antoniot, et ta oma tööd ei tee. Mina ausalt öeldes armastasin seda osa.
Järgmine NYE koosolek Skypeis on meil neljapäeval. Ma ei tea, kas saan Strasbourgi seminari ajal sel osaleda, kuid igatahes üritan. Ja mis saab Antoniost – noh, eks seda näitab siis aeg.
Aga kolme ja poole tunnised koosolekud on nii armsad esmaspäeva pärastlõuna veetmiseks.

Naised + tehnika = katastroof

Mis saab siis kui panna kokku tehnika ja naised? Mitte midagi, absoluutselt mitte midagi.
Escarlata on minuga üritanud intervjuud teha juba viimased nädal aega. Kõigepealt oli kokku lepitud, et eelmisel kolmapäeval. Valmistan siis kenasti oma asjad ette, kuid kolmapäeval selgus, et kaamera kadunud ning mitte keegi ei tea, kus ta on. No siis lükkasime loomulikult edasi. Reedeks küll kaamera tuvastati, kuid siis polnud Escarlatal aega, seega jäi kokkulepe, et täna.
Hommikul tööle jõudes Escarlata kohe hõiskama, et noh, oled valmis, teeme ära! Mina vastu, et anna nüüd ma tõmban hinge ja joon oma kohvi ära, kuid siis aga vabalt. 30 mintsa pärast ütlesin aga palun läheb lahti. Escaralat läks kaamerat tooma. No see kaamera oli nagu otse telemajast välja toodud – uhke ja pirakas. Muidugi ei osanud ta sellega midagi teha, mina ütlesin, et see pole kindlasti see, mida mina kasutasin oma vahetuse ajal ja hea meelega ei paneks oma kätt külge. Mindi järgmist kaamerat otsima. See kaamera, mida mina kasutasin kadunud. Keegi ei tea isegi millest ma räägin – kellelegi pole siiamaani õrna aimu, et neil selline asi oli, kuid ma selle neilt kapist leidsin ning pärast “välja laenamist” ka kenasti tagastasin. No siis juba oli, et jätame katki. Mina vaikselt itsitasin, et vot, homme ma siin viimast päeva ning seda intervjuud ilmselt ei tulegi! Seejärel otsiti iga kapi nurk ja sahtel läbi. Leidi veel üks kaamera, kuid ka seda ei osanud Escarlata kasutada. Mina üldse oma nina sinna ei toppinud. Ja no meie korruse mehed on ka idioodid ning sõna mees nende kohta kasutada on liiga palju! Igatahes jäi see video täna tegemata, mis oli minu päeva põhimissioon.
Homme pidavat olema uus katse. Kui seda ei õnnestu teha, siis adjöö video!

Kolm viimast päeva

Mul on jäänud Alicantes viimased kolm päeva. Ma ausalt öeldes ei teagi praegu, mida mõelda, tunda või öelda. Ilmselgelt ei jõua mulle kohale, et ära lähen. See on siililegi selge. Sellest hoolimata hakkasin mõtlema nädalavahetusel, et ma ei taha minna. Ei taha ja kõik! Ilmselt on asi veel inimlik tänu teadmisele, et lähen Portugali ning mind ootavad uued seiklused. Kui neid poleks, siis oleks olukord ikka suht nutune. Aga jah, nii ta kahjuks on. Minu viimased kolm päeva. Tänane, homne ja järgmine esmaspäev.

Seagripp jõudis ka minu õuele

Hingake nüüd rahulikult! Pole mul mingit seagrippi tegelikult. Kes mind vähegi tunneb, siis teate, et me kutsume kõiki väiksemaidki asju siin seagripiks, ilmselt lootes, et saame rohkem tähelepanu, ning et ma panin selle pealkirja ainult sellepärast, et oleks seksikam ja intrigeerivam!
Aga nüüd siis minu seagripist. Reedel oli mul juba päeval jube külm tööl. Ma ütlen, see sisse-välja kütte lülitamine pole üldse hea idee. Ei saa aru, kes selle välja mõtles. Meie keskuse kütmine näeb välja stiilis konditsioneer: paneme aga konditsioneeri puhuma ja muudkui kütame! Meie küte tähendab seda, et suvel puhuv külm õhk vahetatakse talvel puhuva sooja vastu. Vot kui lihtne! Milleks jageleda mingite radiaatorite ja kaadervärkidega. No igatahes siis õhtul inglise keele tunnis oli mul kinnisidee pidevalt, et liiga külm on ning et peaks kütte sisse lülitama. Muidugi kõik teised võitlesid selle vastu. Kõigepealt naerdi mind välja muidugi tundi jõudes, kus ma olin oma kapuutsi, kinnaste, salli ja jopega nagu kubujuss. Aga ei, tund sai läbi ja kõik tundus tiptop.
Reedel õhtul korraldati mulle niiöelda ärasaatmispidu osade tüüpide poolt, keda pean rohkem oma tuttavateks kui sõpradeks. Minu jaoks on need kaks ikka väga selge joonega nüüd eristatud. Kambas olid surfaritest Christian, Daniel ja Guillermo, Josef, Micaela, Aurora ning nende sõpru trobikond peale. Ega ma sellest “peost” väga huvitatud polnud, sest mulle ei meeldi mingid ärasaatmised ning kus justkui pidevalt tuletatakse meelde, et sa lähed minema. Pole vaja selliseid asju! Võibolla on see minu kiiks. Mind on juba selle kohapealt imelikuks peetud. Aga noh, lubasin neile, et kui me niisama välja lähme, siis ma võin sellest suurest Triini ära saatmise trallist osa võtta. Jooksin siis koju peale tundi riideid vahetama ning tagasi, et teistega kokku saada. Muuseas siinkohal tituleerin end täielikuks idioodiks, kuna unustasin oma kaamera koju! Kuidas saab üks inimene nii loll olla, mitte ei mõista.
Õhtust endast. Saime kokku Shakespeareis, mis on mingi uus koht. Kõik jõhkralt valmis, siutsuvad siin ja seal. Muidugi minu teadaande peale, et ma alkoholi praegu juua ei saa, pidid kõik imestusest pikali kukkuma. Ma pole kolm nädalat juba tilkagi alkoholi pruukinud, isegi mitte tee sisse Vana Tallinnat poetanud. Ja vahel vaatan kapi peal seisvat veinipudelit ikka suure himuga, kuid ei, ma ei saa juua teatud põhjustel. Ja nüüd vanaemad hingake rahulikult, minu teatud põhjus pole kuidagi seotud sellega, et ma oleks hakanud siin rohkem alkoholi tarbima. Minu alkoholi tarbimine on siiani jäänud samadesse või väiksematesse kogustesse kui enne siia tulemist. Minu Eestis alkoholi tarbimine oli lihtsalt piiratud. Ärge nüüd küsige miks, sest ma ei saa nimesid nimetada. Kes seda kära pärast kuulda jaksab. Igatahes nii siis oligi – minu 100% kaine ärasaatmine. Midagi märkimisväärset ei juhtunud, ei autokatustel tantsimist, pinkide katki hüppamist ega inimeste vette loopimist. Ilmselt on see tingitud ka meie ilmast, külm on! Käisime lihtsalt El Barrios baarist baari ja lõpetasime traditsiooniliselt Mulligansis tantsimisega. Ma isegi jõudsin väga viisakal ajal koju, kell kolm. Mõtlesin magama minnes ikka, et mulle kohe üldse need ärasaatmised ei meeldi.
Hommikul läks uni ära juba kell kaheksa. Peksin end usinasti mõttega, et Triin, mis kurat sul viga on, et sa ei maga! Laupäev ju ikkagi. Pealegi teadsin, et lähen Triinu ja Veljo juurde ning jumal teab, millal tagasi koju jõuan. Kuid ei, mida pole, seda pole. Ajasin kargu alla ja läksin turule.
Turult tagasi tulles tundus, et korter on külmutuskapp, kuigi jätsin kütte sisse ära minnes. Mõtlesin, et olen nüüd puhta hulluks läinud. Hakkasin sööma, kuid isu ka nagu polnud. Läksin varastasin Kasia toast kraadi. Ja mida minu silmad pidid paar minutit hiljem nägema? Palavik 38,1 kraadi. Seagripp! Appi-appi! Ok, teadsin, kohe, et seagripp see pole, kuna olin juba huviga oodanud enda immuunsussüsteemi vastupidamise lõppemist. Miks? Sellepärast, et Centro 14-s möllab katk! No hästi, lihtsalt mingi vastik viirus, mis niidab inimesi järjest maha ning mis on kindlaks tehtud, et pole seagripp. Meie korruselt on järjest varsti juba kõik haiged olnud. Alguses Alberto nädalakese, siis Marissa neli päeva, siis Jose võttis ükspäev vaba päeva, Lola puhkes ükspäev lihtsalt oksendama (me muidugi norisime, et rase, kuid näedsa pole) ja nüüd siis mina. Ning muidugi otsustas see viirus mind jalust maha niita minu viimasel nädalavahetusel Alicantes. Oh seda rõõmu! Ajasin omale kuuma teed ja gripirohtu sisse. Lootsin ikka veel, et saan minna Triinule ja Veljole külla. Ma ootasin seda pool nädalat. Ja millega see kõik lõppes? Sellega, et tund aega hiljem oli minu kraadiklaasi näit tõusnud 38,5 kraadile ning ma mõtlesin, et nüüd ma suren. Oleks siis veel paha olnud, kuna käisin pidus või midagi, et pohmakas või nii. Kuid ei, lihtsalt lambist! Panin seejärel Triinule sõnumi, et sorri, sorri, kuid ma ei saa tulla. Viskasin kütte maksimumi peale, panin sokid jalga, kampsuni selga ja tõmbasin teki üle pea. Järgmine hetk, kui ma teadvusele tulin, oli kell 17 õhtul. Viis tundi oli mööda läinud nagu niuhti. Ja mina veel plaanisin see nädalavahetus olla asjalik.
Ajasin omale kargu ikka kella viie ajal alla, kuigi väga suurt tahtmist voodist üles tõusta ei olnud. Oleks tahtnud pigem kedagi kamandada vett tooma, kuid mis sa teed kui üksi elad. Kasia oli Londonis ja see uus tsikk teadmata kadunud. Ajasin end üles ainult seetõttu, et pidin ära lõpetama ühe taotluse avalduse. Ja no ma pole ilmselgelt midagi nii nõmedat veel kirja pannud, kui see, mis ma sinna panin. Täielik tühjus! Pidin välja tooma mõningaid asju oma minevikust ja uskuge või mitte, kuid enne Hispaaniasse tulemise pealt oleks justkui kohati tühjus. Mitte kuidagi ei suutnud meenutada asju. Oleks tahtnud pead vastu seina peksta. Lõpuks saatsin lihtsalt kõik ära ja mõtlesin, et saab mis saab.
Pühapäeval ajasin omale kargu alla esialgu ainult selleks, et kraadiklaasi tuua. Kuigi seis oli rõõmsam, ainult 37,5, siis midagi roosilist ikka polnud. Ma olin nii uimane nagu karu peale talveunest ärkamist. Vedasin end teleka ette ja vaatasin tülpinud näoga kõiki filme ja saateid, mis vähegi vaadata andis. Kuradi seagripp! Ma õudselt tahaks teile midagi seksikat rääkida seoses pühapäevase päevaga, kuid mitte ei saa. Täielik nullseis.
Täna hommikul olen ma elu ja tervise juures. Kuigi oma peavalust pole ma ikka veel lahti saanud (mu pea valutab vahelduvate ettapidega alates neljapäevast), on kark all. Hommikul näitas kraadiklaas 37,1 kraadi. Pole paha! Seagripp, ükskord ma võidan su nagunii...

Vastikud spagetid

Mul on tekkinud täielik allergia itaallaste vastu. Ma lihtsalt ei või millised spagetid nad on! Minu allergiat põhjustavad erinevad itaallased, seega olen veendunud, et asi pole lihtsalt selles, et ma olen kokku sattunud mingi ühe veidrikuga, kes vaikselt minu arusaamist itaallastest kujundab.
Kõigepealt Antonio. Antonio on YEU üks juhatuse liikmetest ning kõige IT-ga seonduva eest vastutav. Mul oleks pidanud olema temaga reedel koosolek Skypeis. Mis te arvate, mis sellest sai? Sellest sai see, et Triin istus üksinda Skypeis ning Antoniost ei kippu ega kõppu. Kas pole mitte tore? Saadan siis mina talle meili (mul puudub siiani tema telefoninumber ning kuna Marko oli Lissabonis meetingul, siis ei õnnestunud mul seda ka saada), et mismõttes, kus sa oled? Ei midagi. Olin kuri, väga kuri. Mingi üks jobu takistab minu tööd. Laupäeva õhtul ma muidugi sain temalt meili, et sorry, sorry, ta ootas Marko kinnituskirja. Mina selle peale, et miks? Sul oli meeting minuga kokku lepitud ning kuna Marko oli Lissabonis, siis ta ütles, et teeksime kahekesi meetingu. Antonio selle peale ette ja taha vabandama. Mina olin lihtsalt kuri, täielik bitch! Ja nüüd siis mul täna temaga uus katse. See tähendab, et kell 18 on Skypeis uus katse. Vaatame, mis sellest saab. Marko juba ütles, et ta varsti sõidab Itaaliasse neile aru pähe panema, sest neljast juhatuse liikmest on 2 itaallased ning nende pärast pidid väga paljud asjad lihtsalt seisma. Mul on üldse täna tore päev – 3 tundi Skype koosolekuid pealelõunal. Oh seda rõõmu!
Teiseks minu allergia hispaanlaste vastu on tekitatud tänu ühele organisatsioonile. Ma pean neile iga päev kirjutama – palun saadke mulle asjad, kui soovite raha saada! Eelmise nädala lõpus juba kirjutasin neile ähvardusega, et teate, kui kogu värki minu käes pole detsembriks, siis te raha ei saa. Nad iga päev kirjutavad mulle vastu, et kohe-kohe peaks saabuma, juba kõik posti pandud ja pläku pläku. No kuidas saab olla kõik posti pandud, kui kahe nädala jooksul pole mulle midagi kohale jõudnud? Spagetid ma ütlen. Aga mul on juba suhteliselt ükskõik ka.
Kolmandaks minu reedeses inglise keele tunnis oli mingi itaallane. Ma lihtsalt ei või, kuidas nad räägivad. Fa fa Napoli ütlen ma selle peale! Esiteks nad vaatavad sulle otsa näoga nagu ei mõista midagi, siis kui küsid, kas sa said aru, siis ütlevad, et otse loomulikult, milles üldse probleem. Ja siis paari sekundi pärast tuleb ikka välja, et ei saanud mitte millestki aru. Hakka muudkui otsast peale. Lisaks sellele seletas mees itaalia keeles ikka päris kõvasti, mille peale meie ülejäänud vaatasime totaka näoga. Ütlesime, et me küll räägime hispaania ja inglise keelt, kuid itaalia keelest me veel kahjuks aru ei saa ning kui ta meiega rääkida soovib, siis valigu üks meie keeltest või parem olgu kuss. Tunni lõpuks oli mul temast jummala juhe ning ausalt öeldes oli mul hea meel, et see mu viimane inglise keele tund oli, muidu annaks ma ilmselt otsad, kui peaksin temaga veel võitlema.

Päästke iPod!

Minuga on elu aeg pidevalt midagi naljakat-imelikku juhtunud. Ja ikka ja jälle täpselt siis, kui hakkab natukene igavaks minema. Seekord siis minu täna hommikused seiklused.
Kõik oli tiptop, hommiku algus täies hoos, uni silmas nii mis hirmus ja paras zombie tunne. Lähen siis uksest välja, saadan ühe käega isale head nimepäeva sõnumit, teises käes kohvitops, millega üritasin samal ajal kapuutsi pähe ajada (meil on talv tulnud, mille peale teie ikka vee mu üle naeraks!) Kõik on normaalne, nagu iga hommik ikka, tuhat asja ühel ajal käsil. Sõnum saadetud, viskan telefoni kotti, kapuuts samal ajal kenasti pähe aetud. Ikka siuke tobe naeratus näol, mis mind hommikuti valdab. Hakkan seejärel taskust välja tirima oma iPodi. Minu kullakallis iPod, milleta elu ette ei kujutaks. Milleta ei kujutaks ette hommikul tööle minekut või trenni tegemist. Ma küll pole mingi friik, kuid julgen väita, et ilma muusikata mina elada ei saa ning kui ma millestki üldse siin elus sõltuvuses olen, siis see on mu iPod.
Nagu ikka olin ma oma iPodi ning kõrvaklapid haaranud kapi äärelt suure kiiruga, mille tagajärjeks olid sassis juhtmed ja üks suur sasipundar. Mina siis rõõmuga seda parandama. Ja järsku, järku oli minu iPod minu käest lahti, seejärel õhus, potsatas maha ning libises reklaamposti alla. Täpselt nagu kõige paremas Hollywoodi filmis, kõik minu jaoks aeg luubis. Kui ma nägin, kuhu minu iPod oli lennanud, tuli minu suust esimest korda välja tõelist ropendamist ning kirumist. Arvan, et kõik pahad väljendid, mida vähegi tean, mu suust ka välja lendasid. Miks? Sest see reklaampost polnud mingi naljaasi. Teate neid suuri ümmargusi reklaamposte, mis ringi tiirlevad ning mille sees plakateid vahetada saab? Vot selle alla minu iPod lendaski. Viskasin oma koti ja asjad kiiresti maha ning viskasin end praktiliselt kõhuli. Siinkohal ma veel märgiks ära, et olin taas tööle hiljaks jäämas ning iPodi kaotamine polnud just kõige parema ajastusega! Igatahes seal ma olin, põlvili ning üritades näha, kus kurat mu iPod on. Leidsin viimaks ta üles, polnudki väga kaugele libisenud. Jumal tänatud. Minu korval oli samal ajal mingi mees, kes muudkui küsis, et mis mul ikka kukkus. Ma ütlesin, et iPod ning äkki tal miskit autos, millega saaks aidata. Tüüp muudkui kehitab õlgu. Mina siis võtsin kotist välja oma vihiku, mis nüüdseks on kahjuks rohkem porikäkk kui vihik, ning hakkasin urkima. Mingit kasu polnud, vihik liiga väike ja ei ulatunud. Seejärel vaatasin ruttu ringi, märkasin lille isutajaid (jah, meil istutatakse detsembri esimesel nädalal uusi lilli-taimi) ning nende käes olevat pikka-pikka voolikut. Jooksin kohale, ütlesin, et mul vaja nende voolikut laenata. Ma kujutan ette, et pole veel nii kiiresti kunagi oma elus rääkinud. Palusin neil vee kinni keerata ja ütlesin, et see võtab maksimaalselt vaid minuti. Noh kutid olid nõus. Mul vist oli ikka jube meeleheitel nägu peas.
Lähen mina siis tagasi posti juurde, surgin ja surgin, viimaks iPodi nähtavale ka ilmub. Oh seda rõõmu! Mu kullakallis iPod. Üleni porine ja sitane, kuid seal ta oli. Lippasin tagasi voolikukuttide juurde, ütlesin kiiresti aitäh ning ilusat päeva jätku. Jooksin oma iPodi juure, haarasin pori peletamiseks kümme salvrätikut ja teise käega oma kohvitopsi ning kiiruga tööle.
Samal ajal hoidsin vaikselt hinge kinni. Üks asi on ju iPod kätte saada, hoopis teine asi ta tööle panna. Aga viimaks viimaks peale pori peletamist ja imetrikkide tegemist (mis te arvate, kus kõige rohkem soppa oli? Ikka seal, kus käib see laadimise juhe!) vajutasin ta käima ja oh imet – töötaski! Huh! Süda rahul.
Ma ütlen, sellele iPodile tuleks anda medal! Mida kõike see vigur üle pole pidanud elama. Pealegi see on siiani olnud minu esimene iPodi, mille mu ema kunagi Singapurist tõi. See on kõige kõige esimesem iPod nano mudel, seega juba suhteliselt vana mees. Ja nende aastate jooksul on ta palju ringi rännanud, kukkunud alla treppidest, niisama asfaldile, mäel lauatades ära kaotatud ja taas üles leitud, lennanud suure kaarega merevette ja nüüd siis ka veel pori sisse, kuid ikka töötab! Ikka veel töötab täies hoos! Uskumatu.
Siiani ülejäänud päevast rahulik, ootame uusi seiklusi.

Silmadest lööb sädemeid

Ma olen hommikust päeva pannud paralleelselt tööd kahe arvutiga. Üldse on need viimased päevad olnud täielik tohuvapohu ning hullumaja.
Nädala alguses võtsin omale eesmärgiks, et teen ära kõik asjad enne Strasbourgi minekut, kuna ma ei soovi, et mu telefon hakkaks helisema samal ajal, kui ma seal olen või siis, kui ma olen Portugalis ning siis mind rahule ei jäeta. Ning nagu ikka hispaanlastele kombeks (okei, ma nimetan seda rohkem nüüd nende avaliku sektori tööstiiliks, kuna olen aru saanud, et tegelikult on neil töökultuur päris tore), siis käib meil töö nagu ikka viimasel minutil ning stiilis “me ei tea mida me teeme või tahame”.
Olen viimased päevad kirjutanud oma sertifikaati Youthpass, mille saan siit minnes kaasa. Justkui tunnistus, et olen sellise asja läbinud, 9 kuud välismaal elanud-töötanud, mis ma siin täpsemalt tegin ja õppisin. Selle kirjutab iga vabatahtlik ise ja siis tuutor-organisatsioon vaatab üle. Escarlata siis hakkas juba eelmisel nädalal, et kiiresti-kiiresti tee ära. Hästi, lükkasin kõik muud asjad kõrvale ning hakkasin usinasti kirjutama. Otsustasin selle teha kahes keeles – hispaania ja inglise. Kokku tuleb kirjutada seitsme kompetensti kohta, üks kompetents maksimaalselt 500 sõna.
Kõik oli justkui tiptop, kui ma sain valmis inglise keelse osa. Aga oh siis seda higi, pisaraid ja vaeva, kui ma neid tõlkima hakkasin hispaania keelde. Absoluutselt ei osanud, kohe üldse mitte. Viskasin siis selle inglise keelse kus see ja teine, kritseldasin paberile märksõnad ja hakkasin uuesti hispaania keeles kirjutama. Olen siin olles aru saanud, et tõlkida ühest võõrkeelest teise võõrkeelde on ikka liiga liiga keeruline. Te ei kujuta ette, millised laused ning väljendid kokku tulevad.
Kui ma lõpuks aga valmis sain oma masterpiece kirjutistega ja need Escarlatale saatsin, siis mis te arvate mis välja tuli? Escarlata teatas, et tal ei ole aega seda sertifikaati mulle ära teha (see kõik käib muuseas internetis väljade täitmise näol) ja saadab mulle selle pärast postiga. Mina sel hetkel siis motlesin, et tere talv! Milleks siis sellega kiire oli.
Nüüd viimastel päevadel olen üritanud kõik otsad kokku tõmmata oma noorsoovahetusega. Lõppraport valmis, Escarlatale saadetud. Just sain presentatsiooni valmis projektist koos piltidega, mida kasutatakse minu Strasbourgis olemise ajal ühel koosolekul. Kõik justkui tundus olevat tibens tobens. Aga ei. Saaga stiilis “me ei tea, kuidas meil siin asjad käivad” jätkus. Jõudsime kaarega tagasi arveteni, mille kõikide kohta oli juba öeldud, et sobivad ja kõik on superluks. Aga ära hõiska enne õhtut! Leedukatel tuli saata üks uus arve koos muudatud summaga (30% omaosalust maha arvestada) ja siis Eesti arvetele oli vaja templit. Ma teatasin selle peale, et väga armas, kuid meil ei ole templit. Selle peale öeldi, et kui tahate raha saada, siis teete templi. Muuseas just selle sama päeva hommikul oli meile esimene ülekanne juba ära tulnud. Seega miks nad tagantjärgi veel mingeid muudatusi tahavad, sellest ma aru ei saa. Ja siis tuli järgmine asi. Hakata ähvardama kõiki neid, kes veel polnud arveid esitanud. Siiani puudu mõned. Ja loodetavasti nüüd hakkavad ka lille liigutama, kuna ma teatasin, et kui 10. detsember kõik minu käes pole, siis raha ei saa. Teate küll kuidas siin värk on. Aasta lõpp ja pille hakatakse kotti panema. Siis tahtsin hakata videosid laadima alla ja kokku panema, kuid kiiresti selgus, et ma ei saa seda teha, kuna kaamera on lihtsalt kadunud. Väga armas neist! Ma nüüd loodan, et järgmise nädala alguseks on ta üles leitud. Otherwise ma lihtsalt võtan need kassettid endaga kaasa.
Ja siis olen veel tegelenud YEUga. Siinkohal võiks märksõnaks tuua sõdimine YEU juhatusega – Marko ja mina ühel pool ning tobud teisel pool. Meie nägemused newsmailist lähevad kergelt öeldes lahku ning viimased kaks päeva olen ma olnud mõnusas kirjavahetuses presidendiga, kuna see inimene juhatusest, kes peaks olema vastutav kogu selle newsmaili asja kohapealt on lihtsalt kadunud ning pole mitte midagi edasi kommunikeerinud meie presidendile. Vähemalt on ta ülirahul minu praeguse töö ja professionaalsusega! Seda ainult rõõm kuulda. Kõige suuremaks mureks mul seoses sellega on hetkel meie IT mees Antonio (oh! neid itaallasi), kes on muide ka see juhatuse liige, kes kadunud. Ma olen üritanud teda kätte saada, Marko on teda üritanud kätte saada, kuid ei kippu ega kõppu. Õnneks siis ükspäev õnnestus ta juhuslikult tabada. Ja teate, mis ta siis kostis? Et tema poolest võime koosoleku teha ükskoik mis päeval, temal iga päev aega. Mina siis muidugi mõtlesin, et tere talv, mis kurat sa siis minu emailidele vastata ei või! No mul nüüd temaga täna koosolek, vaatame, mis sellest välja tuleb. Kui ta hakkab blokkima voi kummi venitama, siis on meil olemas plaan B.
Lisaks YEUga veel. Noorsoovahetus. Peame nüüd esimeseks detsembriks ära saatma oma kinnituslehed koos reisiplaanidega. Ma siin otsisin siis tublisti lennumarsruute. Mul ikka selles suhtes veab, et ma jään sinna ja tagasi tulema ei pea. Need piletite hinnad on liiga kallid. Aga vähemalt on hea, et saab Liisile Londonisse külla.
Eile õhtul teatas Anu, et ta ikka ei saa osaleda. Seega hakkasin nüüd kohe back up inimest pommitama oma kirjadega, et kas tahab osaleda. Seni pole veel kinnitust, kuid loodame, et kohe varsti saab. Ja siis veel mõned uued YEU projektid ja asjad, mis meil käsil on.
Ja siis minu isiklikud tegevused. Olen nüüd võtnud omale ikka nõuks kandideerida paari kohta. Seega vorbin taotlusi, avaldusi, motivatsioonikirju. Siis veel kirjutasin Äripäevale ühte lugu ning veendusin, et eestlased saavad olla ikka ehtsad tõrisejad. Siis lisaks sellele oli meil Viimsi Teataja noorterubriigi tähtaeg. Oh seda rõõmu!
Praeguse seisuga olen ma suht vee peale jõudnud isegi. Kuigi ega väga hõisata ei ole. Eile õhtul koju jõudes lõid silmad ikka juba sädemeid ning sellist peavalu pole juba ammu nähtud.
Mul ju siin tööl käia jäänud veel vaid 3 päeva, Alicantes üldse jäänud vaid 6 päeva.

Võitlus tukaga

Ma nüüd ajan natukene tibijuttu. Ma olen väsinud hommikuti oma tukaga võitlemast. See on minu jaoks liig mis liig. Kammi ühte moodi, teistmoodi, ikka ajab närvi. Föönita või mitte, ikka ajab närvi. Sirgenda või mitte, ikka ajab närvi. Kes küll selle välja mõtles, et tuka võiks välja kasvatada või miks ma omale lubasin, et järgmine kord lähen Tallinnas juuksurisse? Kuigi mulle meeldib, et mu juuksed on täpselt sellises pikkuses nagu nad on, siis vean kihla, et nii kui ma Pille-Riini juurde saan, on mul tukk tagasi ees ning juuksed märkimisväärselt lühemad taas...igatahes cant wait!

Õnn saabus ka meie õuele

Meil on uus dušš! Masaaži otsikuga ja puha. Ehk meie veeuputussaaga lõppes just hetk tagasi fontanero (ma ei tea, kuidas seda veemeest eesti keeles nimetatakse) külaskäiguga.
Eile helistasin Nievesele, et meil jama ja ei oska midagi teha. No siis Nieves tuli täna oma mehega üle tsekkima, mis toimub. Mina sel ajal olin tööl ja vaene Kasia pidi üksi seletama. Õnneks polnud muud vaja, kui näidata meie katkist dušši ja veejooksu.
Tööl olles sain Kasialt sõnumi, et meil nüüd vett pole ja ei tea, millal see fontanero ka tuleb. Mina siis juba koju minnes hüppasin ruttu poest läbi ja varusin ikka mehe moodi vett - jumal teab, millal taas kraanist vesi jooksma hakkab! Ja viis minutit peale seda, kui ma oma veevarud olin higipull otsa ees koju tassinud, tuli fontanero koos Nievese, ta mehe ja 1,5 aastase Oscariga.
Mees vaatas kohe asja üle, ütles pole hullu midagi. Vaja uus kraan panna ja voila! Nieves jooksis poodi - muuseas ta on kaheksandat kuud rase, kuid tema oli just see, kes poodi lippas. Carlos (mees) hüüdis veel järele, et ole ettevaatlik ja ära kuku. Selle peale mina mõtlesin, et tore-tore, miks sa siis ise ei lähe poodi?
Aga näete, 30 minutit hiljem oli kõik tiptop. Vesi tagasi ja uus dušš veel pealekauba. Oi, kuidas ma nüüd hakkan seda nautima oma viimased 6 päeva siin!

Luba Portugali minekuks olemas!

Hip hip hurraa! Portugali national agency andis loa minu Portugali minekuks! Ma nüüd otsisin tööl olles viimased 3 tundi lennuvõimalusi koju tagasi. Ütlen niipalju selle iseloomustamiseks: mu silmadest lööb sädemeid ning Estonian Air, Finnair, SAS, Lufthansa ja muud sellised mingu pangu end põlema vahelduseks. Kas on normaalne, et Finnairi Helsingi Tallinn pilet maksab 300 euri?
Kindlasti lähen ma sellele lennule.
Aga valisin marsruudid välja ja ootan nüüd piletite postkasti laekumist. Marko lubas sellega homme tegeleda.

Uus friik meie elus

Kasia ja minu elus on uus friik. Laupäeval saatis Nieves, meie korteriomanik, sõnumi Kasiale, et saame uue korterikaaslase. Ootasime siis juba huviga tema saabumist. Laupäeval ei kippu ega kõppu, pühapäeval samuti mitte. Kuid esmaspäeval oli ta platsis koos oma naljaka roosa kohvri (nagu filmist Arukas Blondiin) ning üllatus-üllatus – KOERAGA!
Minul jäi kohe suu lahti, ei tulnud sealt sõna otseses mõttes mitte midagi välja. Oskasin ainult peaga noogutada. Kasial polnud ka õrna aimugi, mida öelda või arvata.
Tüdruk. Me ei mäleta tema nime, meil on jube häbi, kuid me ei taha ka uuesti küsida. Minuga ju on nii, et nimed lähevad kiiremini meelest kui need kellegi suust välja tulevad. Ja nüüd siis me Kasiaga kutsume teda “uus tüdruk”. Välimuselt meenutab ta midagi hispaaniase ja araablase vahepealset. Olen kindel, et üks tema vanematest on hispaanlane (seda tema hispaania keele oskuse pärast), teine on kindlasti kusagilt araabiamaalt. Alguses ta tundus täitsa tore, siuke lahke ja armas. Kuid siis hakkasid juhtuma imelikud asjad, mis praeguseks on viinud ta friigi staatusesse.
Kõigepealt see koer. Mul isiklikult pole midagi koerte vastu, kuid see, mida ta temaga teeb on ehtne looma piinamine. Ta hoiab oma looma enda toas! Muidugi, et meie ei luba teda ka mujale, sest esiteks Nieves ei rääkinud meile mitte mingist koerast ja kuna Kasial on astma, siis oleks me juba enne selle koera saabumist protestima hakanud, seega hoiab ta seda koera enda toas, mis on umbes paar ruutmeetrit. Lisaks see koer ei haugu!! Pole kuulnud isegi ühte pisemat piuksu. Ma ausalt öeldes juba arvan, et ta annab talle mingisugust uinutit või asja. Päris tõsiselt, ma ei kirjuta seda siia, et loole vürtsi lisada. Tüdruk ise ka just väga jutukas ei ole, mitte et öelda ta üldse ei räägi. Me isegi ei näe teda. Eile õhtul näiteks me ikka pikalt mõtlesime Kasiaga, et huvitav, kas ta üldse on kodus. Ta ei ole kunagi elutoas, vahel kui hästi läheb, siis jookseme köögis kokku.
Aga nüüd siis minu jaoks kõige müstilisem osa. Ma siis ükspäev kõigest väest katsusin olla viisakas ning arendada vestlust. Küsisin kas ta töötab või õpib. Selle peale öeldi, et mõlemat. Mina siis uurin ikka edasi, et kus ja mis. Ja siis tema vastuse peale, et ta töötab ja õpib Murcias (ca 2 tunni kaugusel Alicantest) olid minu silmad taas nagu tõllarattad. Ta ei ole kaks päeva korterist lahkunud. No ta on alati kodus, kui mina koju jõuan ja hommikul põõnab veel mõnuga, kui mina ära lähen, seega kohe kindlasti kui tal pole helikopterit, siis ta ei käi Murcias ei tööl ega koolis. Sellega ka meie vestlus lõppes, kuna minul viskas ikka väga juhtmesse. Mõtlesin pikalt, et kas olen mina nüüd loll või ei saa ma lihtsalt mitte midagi aru. Tüdrukust veel – ta ei tee süüa. Minu meelest ainuke asi, mida ta sööb on Kellogs ja kartulikrõps. Lisaks pole ma näinud ühtegi koeratoidu pakki ega purki. Näljutab ka veel pealekauba.
Ja nüüd siis sellest nähtamatust ja hääletust koerast. Alustasime voitlust selle kutsu vastu. Ega meil koera enda vastu midagi pole, kuid a) koera korteris pidamine on lihtsalt ebainimlik; b) Kasial on astma ja ta ei saa temaga koos elada ja c) põhimõtte pärast, kuna Nieves meile ei öelnud. Ausalt öeldes oleks mul suht ükskõik, kuna ma ju nagunii lasen jalga, kuid mul on kahju Kasiast. Seega lubasin, et toetan teda. Saatsime Nievesele sõnumi, et mismõttes ta meile loomaaia tekitas. Selle peale tuli kohe uus tüdruk (Nieves oli talle helistanud), et pliis-pliis, tema ei teadnud midagi ja andku me talle 2 nädalat, et otsida uus koht. Mina vaatasin nagunii nõutult, kuna ma seal korteris ju veel vaid nädalakese. Kasia ütles, et ok, kui ta vastu peab, siis temagi poolest. Muuseas Kasial on esimesed allergiamärgid juba väljas. Üks õhtu vaatasime telekat ja siis ta meeletult kratsis end.
Siis eile tuli uus tüdruk minu juurde uue plaaniga, et äkki Kasia tahab temaga tuba ära vahetada, kuna Kasia tuba ikka suurem ja sobiks talle rohkem. Tahtsin sel hetkel naerma hakata. Ise mõtlesin vaikselt, et miks ta tahab tuba vahetada, kui peab välja kolima?! Ütlesin aga viisakalt, et rääkigu Kasiaga ise. Kasia sai naerukrambid, kui seda kuulis.
Täna aga tuleb Nieves meile korterisse. Meil on nüüd temaga tõsine vestlus täna uue tüdruku ja koera teemal. Hakkame vaikselt ultimaatumeid esitama. Voin ohtul kirjutada, kuhu me sel teemal jõudnud oleme.

Luba minna otse Portugali!

Hehee! Ma sain oma siinselt organisatsioonilt loa minna otse Portugali. Clapping hands and dancing around! Eile ma taas hakkasin tegelema oma piletite otsinguga ning siis tuli meelde, et küsiks oige veel kord Escarlatalt minu Portugali mineku kohta. Muidugi sellele järgnes ohkimine ja ähkimine, kuna ta oli täiesti ära unustanud, et pidi Valenciasse helistama ja seda küsima. See-eest minu imestuseks võttis ta kohe telefonitoru ning helistas. Püha müristus mida minu silmad pidid nägema! Ning otse loomulikult öeldi, et ma võin lennata kasvõi teise maailma otsa, kui aga soovin ja ise maksan, neil täitsa ükskõik! No ja mida ma siis ütlesin ala kaks kuud tagasi...
Eile saatsin veel Markole ära oma reisiplaanid ja muu sellise. Ootame nüüd kas läheb piletite ostmiseks või ei. Olen tähele pannud, et olen selles suhtes juba suhteliselt ükskõikseks muutunud, kuid eestlastel kodus millegipärast jubedalt vaja teada, millal tulen ja kauaks jään. Ema juba küsis mult, et mida ma söögiks tahan, kui tagasi koju saabun. Ei osanudki kohe midagi kosta. Kartuliputru. Olen siinse 9 kuu jooksul ostnud poest vaid ühe kartuli ning seegi lendas peale paari kuud külmikus seismist otsemat teed prügikasti. Kuid ei, ainuke asi, mis mulle pähe tärkas oli kartulipuder...

Pühapäevane tohuvapohu

Selline tohuvapohu oli meie akna taga pühapäeval

Uputab!?

Hehee, seiklused Triini moodi täna hommikul. Muuseas üksi elamine õpetab päris palju. Pole ju alati meistermees isa igalt poolt võtta. Ühesõnaga läksin mina rahulikult dussi alla, sulistasin ja mulistasin nii mis hirmus. Ja siis mõtlesin, et aitab küll (mul on tõsine probleem alati, et ma lausa jääks sinna sooja vee alla hommikuti). Igatahes hakkan siis kraani kinni panema ja mis mind ees ootab? No lükka kraan alla, mis alla, kuid vesi jookseb edasi! Mõtlesin esimese asjana, et huvitav, kas ma olen püsti segamini või mis toimub! Ma isegi ei puutunud seda kraani, kuidas ta sai vahepeal katki minna? Pusisin, mis ma pusisin, kookisin kraani lahti siit ja sealt, kuid mina seda vett seisma ei saanud!!! Jooksin siis kiiruga kööki, et soe vesi vähemalt kinni keerata. Tehtud. Siis viskasin kiiruga riided selga ja läksin tagasi pusima. Mul muuseas jäi selle pusimise pärast ka hommikusöök söömata, mille tõttu ma hetkel päris kuri. Ja no üritasin niikaua kuni hakkasin juba tööle vaikselt hiljaks jääma, kuid hakkama ei saanud. Tuleb kurbusega tõdeda, et selle lahingu võitis kraan. Kuradi kraan ma ütlen! Ja lõpuks ma jätsin vee jooksma. Kirjutasin veel sildi oma korterinaabritele, et kraan on katki ja ma helistan Nievesele (korteri omanik). Minul ausalt öeldes ükskõik, las see vesi jookseb. Minu viimane rent on ära makstud ning minu rendisummas nagunii kõik kulud sees, seega las aga uputab. Mina olen teinud kõik, mis mina oskan. Nieves minuga ühendust pole veel võtnud, saatsin siis nüüd sõnumi.
Kujutan ette, kuidas Kasia meil vaikselt kodus närvitseb. Ta on selline hull muretseja tüüp!

Minu nädalavahetus

Mul pole midagi väga huvitavat oma nädalavahetusest kirjutada. Ei draamat, ei pisaraid ning muid seksikaid asju, mis inimestele alati pöõnevust tekitavad.
Laupäev kulges peamiselt täieliku puhkusena. Hommikul peksin Kasiat üles, kuna ta tahtis minuga turule minna. Kasiale meeldib magada, oi kuidas veel. Minul on alati laupäev-pühapäev juba pool elu ära elatud enne, kui Kasia elumärke näitab. Ja isegi see laupäev, kuigi ta väljas pidus ei käinud, põõnas Kasia mõnuga kella 12ni. Siis hakkasin ma teda üles peksma, kuna ma lihtsalt ei kannatanud enam oodata. Kas pole ma mitte vahva korterikaaslane, kes lihtsalt hommikuti inimesi üles peksab?!
Igatahes käisime turul. Kasia on tänaseks siin elanud juba 3 kuud, kuid tal polnud orna aimugi, et keskturul on ka puu-juurvilja seksioon. Sinna ma siis teda viisingi, nagu väikest last esimest korda lasteaeda. Muuseas ma olen vaikselt Kasiast teinud taimetoitlase. Mina ei mäleta millal teda viimati liha söömas nägin :) Ilma naljata! Kuigi ausalt öeldes on mul sügavalt ükskoik, kas inimene sööb või ei söö liha. Pole ma mingisugune loomakaitsja, minu vegetaarlusel on teised põhjused, mida kahjuks keegi ei mõista.
Peale turul käiku läksime tattoosid vaatama. Kasial on nüüd kinnisidee teha endale tattoo. Huvitav, huvitav, kust ta küll sellisele mõttele tuli?! Lappasime erinevaid pilte seal kohe ikka tunnikese või rohkemgi, kuid siiani ei tea ta veel, mida tahaks või kuhu. Ütlesin talle, et kuna kuntsiinimene, siis las joonistab omale ise pildi ja laseb teha. Laupäeval veel tegemiseks ei läinud, kuid see teema on pidevalt õhus.
Ja siis näitasin talle kus asub Fnac (meie kõige suurem raamatu-muusika-tehnikapood, mida ma lausa armastaks ja kui oleks vähegi rohkem raha, siis tühjaks ostaks!) ning Casa de Libros (meie teine raamatupood). Raamatupoodidega on alati nii, et sinna võiks ennast unustada. Ei tea, mida võtta, mida jätta. Mina ostsin omale „Amad, rezclad, comed“, mille eesti keelne tõlge on ilmselt „Armasta, palveta, söö“. Kui eksin, siis sorry. Olen aru saanud, et ühest keelest teise tõlkimine on lausa kohutav! Nüüd loen seda usinasti. Minu teine päris oma hispaania keelne raamat. Muuseas sellega läheb eesti tulles ilmselt raskeks, sest mul pole kusagilt hispaania keelseid raamatuid võtta. Ja raamatupoes minu giidiamet ka lõppes. Järgnes koju minek ja mitte midagi tegemine.No hästi, vaatasime mingit Julianne Mooreiga filmi, millest kumbi aru ei saanud.
Õhtul käisime mõlemad veel „korraks“ väljas. Minu korraks oligi ausalt öeldes korraks, kuna maandusin voodisse juba kell 23. No ausalt öeldes on juba päris külm öösel ning ma lihtsalt ei viitsi kusagil ringi tiirutada. Kasia korraks see-eest kujunes taas pikaks-pikaks, kella viieni hommikul, kuigi ta lubas mulle, et tuleb vara koju ja on pühapäeval tegus, kuna peab õppima. Võite nüüd arvata, mis sellest välja tuli!
Aga see-eest pühapäev. Pühapäeva hommikul sain ma kell kaheksa mõnusa äratuse lauluga „We are the champions“. Alguses mõtlesin, et keegi meie majas on lolliks läinud ning teeb ilmselgelt nalja, kui paneb kell kaheksa hommikul sajaga põhja oma muusikakeskuse. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see on uni! Aga oh seda rõõmu. Aina hullemaks läks. Kümme korda edasi-tagasi viisijupile järgnes mikriproov. Selleks hetkeks olin ma juba püha viha täis ning ajasin end voodist püsti, et näha, mis paganat toimub. Tõmbasin aknakatted eest ära ja mida mu silmad pidi nägema? Seda, et meie vastas olevate treppide ja kooli juures oli püsti pandud tuhat telki ning asja, möll käis, BMXi vennad muudkui sebisid ringi. Seejärel kostus mikrofonist, et tegemist on mingisuguse võistlusega ning et esimesed sõidud hakkavad kell 10. Lootsin juba, et hurraa! saan veel natukene magada. Kuid tere naiivsus. Peale pandi mingi räpimuusika, mis sõna otseses mõttes tegi mind kurdiks. Isegi teki üle pea tõmbamisest polnud kasu. Ja nii see pull kestis, muusika mängis, inimesed kogunesid, ratturid muudkui sõitsid. Ja seda kella 15ni lõunal. Muuseas olime Kasiaga pikka aega juba mõelnud, et mida perset need BMXi tüübid meie akna taga pidevalt teevad. Nad olid seal harjutamas käinud juba ca 2 nädalat järjest, iga õhtu, absoluutselt iga õhtu. Ja nädalavahetustel terved päevad. Aga nüüd siis vähemalt saime teada, miks nad harjutamas käisid.
Peale kella 15-t oli rahu majas. Ja ikkagi ei teinud me sel päeval mitte midagi tarka. Vaatasime järjest kõiki filme, mis vähegi telekast tulid ja lebotasime ühest diivani nurgast teise.

Mis neil naistel viga on?

Reedel käis meil külas Natalia, Kasia mingine poolakast poolsõbranna. See tähendab, et pole päris sõbranna, kuid kuna Natalia olevat teda jube palju kogu selle ülikooli ja elamisasjadega siin aidanud, siis Kasia nagu tunneb kohustust, et peaks temaga läbi käima. Ja no nii see Natalia meile sattuski. Alguses nagu tundus tiptop, kuigi ma tema aksendi peale tahtsin ikka mõnusalt naerma hakata alguses. Pole hullemat veel siiamaani kuulnud ning tundus justkui peaks mega palju pingutama, et aru saada, mida ta õieti räägib.
Natalia on siin elanud juba aasta. Lugu oli järgmine: kunagi käis Itaalias Erasmusena ning siis kohtas Javieri, Alicantes elavat überseksikat hispaania kutti. No kõrvuni armunud, kolis kohe edasi Alicantesse. Ilus love story kas pole! Ja nüüd ta siin aasta aega olnud ongi, teinud seni aja jooksu absoluutselt mitte midagi. Elab koos oma Javieri ja tema vanematega pisikeses korteris (praegu veel muuseas üksi, kuna Javier asus Madriidi õppima), vihkab oma ämma ja äia ning üldiselt vaid vingub ringi! Tõeline dream come true.
Alguses ma vaatasin, et vaatamata tema aksendile tundub täitsa tore. Aga oh siis kus hakkas vinguma ja seletama! Kõigepealt sellest, kuidas ta oma ämma ei salli (ämm teeb talle kõik ette taha ära – söögi, peseb pesu, triigib ka veel!) ja beib ikka vingub. Seejärel hakkas vinguma, kuidas talle Alicante ei meeldi. Ikka liiga väike ning tema rohkem suurlinna tibi. Siin ju isegi polevat korralikke butiigipoode! Tule taevas appi! Sel hetkel juba vaatasin Kasiale kahtlaselt otsa, et kas ma olen loll või miks ta mulle räägib seda? Ma isegi mitte ei küsinud midagi! Ja siis järgnes see, kuidas tema praegune elukoht on ikka liiga väike, kuidas tal Poolas oli oma maja (vanemate maja!) kus tal oli suur-suur rõdu ning kuidas ainuüksi tema tuba oli suurem kui meie korter! See oli hetk, kus ma mõtlesin, et nüüd küll aitab. Mind ei huvita! Miks kurat ta mulle seda räägib?
Vahepeal oli jube normaalne. Kasia ja mina arutasime omi asju, kuid siis see bitch hakkas vahele segama. Teemaks oli seekord, kuidas tema ikka tunneb ühte eesti naist, kes oli ka Itaalias Erasmuseks ja kuidas see tema Javieriga ikka flirtis. Minu jaoks oli see piir. Täpselt selliste asjade pärast olen ma elu aeg paremini läbi saanud meestega! See tähendab, et mul on üksikud väga väga head naissoost sõbrad, kuid suurem osa tuttavaid on mehed! Ma ei kannata sellist tibilikku juttu. Tule taevas appi! Kui mul on valida, kas ma olen seltskonnas koos tõsiste diivanikaunistustega (muuseas nad enamasti ei ole isegi kenad, vaid ülemääratud grillkanad) või lähen räägin meestega autojutte, siis ma tõesti pigem valiksin autojutud! Ma viimasel ajal ei saa enam aru, mis neil naistel viga on? Kas tõesti on maailm nii väärastunud, et mingi tibi bitchimine käib ringi ning intelligentsust paluda on liiga palju?
Igatahes ma viisakalt vabandasin ja ütlesin, et lähen oma tuppa oma tunniks ettevalmistusi tegema. Õnneks oli mul tunni pärast inglise keele loeng ning ettekääne põgenemiseks.