Teisipäeval oli Escarlatal sünnipäev. Tähtis päev. 30.sünnipäev. Escarlata ütles, et nüüd tunneb ta end tõesti juba vanana. Kahega algav number oli ikka palju parem....
Igatahes ei tahtnud ma sellest kirjutada, vaid pigem siinsest olematust sünnipäevakultuurist. Eestis ikka olin harjunud, et kolleegide sünnipäevi tähistatakse pisikese šampuse, koogi ja lilledega. No ja nii ma siis teisipäeva hommikul tööle marssisingi - lill ühes, šampa teises ning kook veel kusagil vahepeal. Ja siis esimesena vaatas mind imelikult Escarlata, et miks küll ma miskit tõin ja tegin. Ja siis ülejäänud kolleegid.
Muidugi, kui kõik olid minu suurepärast õunakooki maitsnud, oli neil väga hea meel, et ma seda teinud olin. Aga üldiselt pole siin sünnipäevade tähistamisest halli haisugi! Ainult mina olin see totakas, kes mingi nänniga kohale lendas. Ja mingitki sünnipäevameeleolu tekitada püüdis.
Aga vähemalt sai mu kook jälle kiidusõnu. Ja siin juba naerdakse, et kui Triin samamoodi jätkab, siis detsembriks on kõik trullad :) Mitte, et ma esimest korda midagi küpsetanud oleks, aga jah, nii ta on.
Seetõttu ma ikka igatsen neid sünnipäevakombeid, mis eestlastel on. Vähemalt neid, mis Anne-Mai sünnipäeval alati tema office'is toimuvad. Pagan, et ma eile seal ei olnud :)
No comments:
Post a Comment