Spontaansus vs planeeritus?

Tahan teile kirjutada ühest asjast, millele olen siin olles palju mõtlema hakanud. Ma olen siin olles aru saanud, et eestlastel on tõsiseid probleeme spontaanselt elamisega ning et me oleme liiga planeerivad.
Mul on tunne justkui oleks see Eestis kirjutamata reegliks, et sul peab kõigeks olema plaan. Kui sul pole plaani, siis sa pole mitte keegi ning sul pole elu!
Näiteks põhikooli lõpetamisel peab sul olema juba kindlalt teada, kuhu sa tahad ülikooli minna. Sul peab olema valmis plaan, mida edasi õppida, kuhu ülikooli astuda ning milliseid keskkooli lõpueksameid selleks vaja on. Sest kohe kümnenda klassi alguses hakkavad kõik vahet pidamata küsima, et no kas sa tibuke ikka juba tead, kuhu edasi õppima minna ning õpetajad kuklasse sosistama, et kohe kohe on lõpueksamid tulemas (siinkohal tervitused õpetaja Kirsile!). Ja mida lähemale keskkooli lõpule, seda tihedamaks see pinnimine läheb. Ja kui keegi tuleb välja plaaniga, et tahaks hoopis minna maailma avastama ning natukene ülikooliga oodata, siis peetakse sind üldse poolväärakaks ning napakaks! Sest mis laps see ilma kõrghariduseta on!!!
Ja peale ülikooli lõppu peab sul kohe olemas olema plaan, kuhu tööle minna, milline auto soetada, milline korter üürida või osta ning kui palju peab selleks töötama, et seda kõike endale lubada. Sul peab olemas olema plaan, mida peale kooli peale hakata ning jälle pommitatakse selle küsimusega sind igast ilmakaarest. Ja katsu sa siis kõigile vastus võlgu jääda või vastata lihtsalt – ma tõesti ei tea / mul pole õrna aimugi, mida edasi teha!
Peale enda ülikooli lõppu tundsin ma end kohe natukene imelikuna, kui otsustasin, et kohe edasi magistrisse ei astu. Mu vend ju seda tegi, kuidas mina siis mitte? Olen ma ju olnud alati see õpihimuline ning viieline perekonnas. Ja kui siis hakkasin veel kellelegi rääkima, et mul on hoopis salaplaan minna natukeseks vabatahtlikuna välismaale, siis selle peale küsiti mult esimese raksuga: “Aga kes siis raha teenib?”. Tere, talv! Maailmas on nii palju muud peale raha ju ka...jah, rahata ei saa, samas ei maksa ka üle tarbida! Siin olles olen hakanud aru saama, kuivõrd inimesed üle tarbivad. Iga sõbranna, kes mulle helistab, küsib alati, et noh, oled ka juba palju riideid kokku ostnud? Teil ju seal kõik niivõrd odav. Ja siis ma vastan, et olen vaid paar asja ostnud. Ma lihtsalt lähen juba poodlemisele mõeldes pahuraks...kui mul mõni asi katki läheb, suudan mõnele asjale pleki tekitada, mis välja ei tule ning seega asi kasutuks muutub või hoopis hakkab miskit väga-väga-väga meeldima, vaid sellisel juhul lähen ma rõõmsa meelega poodi...
Mõningaid näited Eesti planeeritusest veel. Näiteks teab enamus noori juba nädala alguses väga hästi, millises klubis, mis pidu on ning kuhu listi end peab kirja panema, et odavamalt klubisse sisse saada! Jess, plaan nädalavahetuseks olemas! Või näiteks on mul sõbranna Karin, kes jaanuaris oli oma kõik nädalavahetused kuni aprilli lõpuni ära planeerinud. Ta teadis täpselt, millal, kus ja mida teeb. Hullumeelsus! (Karin, ära pahanda siinkohal!)
Näitena võib võtta ka eestlaste puhkuste planeerimise. Enamus eestlastele on juba jaanuaris teada, millal nad oma suvepuhkuse välja võtavad ning siis järgnevad kuus kuud mõtlevad sellele, mis küll oma puhkusega peale hakata. Tehakse plaane ja plaane! Siin näiteks on puhkuste väljavõtmine üldse naljanumber. Meie korruselt teab vaid üks kutt, et tema on augustis puhkusel, ülejäänud ootavad niiöelda õiget momenti. Kui tuleb isu kusagile minna, siis läheb ka puhkuse võtmiseks. Siin on selles suhtes lihtne, et kõik kolleegid on igati abivalmid asendama ning vastu tulema. Pole kindel, kas selline süsteem Eestis toimiks.
Samuti olen rääkinud viimasel ajal mitme sõbraga Eestist, kes mõlgutavad pidevalt mõtteid, et tuleks ikka Eestist natukeseks ära kolida, keelt õppida ning muidu elada. Olen neile korduvalt öelnud, et laske käia, pakkige asjad ning minge! Mitte keegi pole neist veel seda teinud. Miks? Sest puudub PLAAN! Kui pole plaani, siis ei saa minna. Kuidas ma lihtsalt lähen nii, et mul pole ei töö- ega elukohta? Võibolla pole ma seda õige inimene kommenteerima, kuna mul oli siia tulles olemas kindel elukoht ning toetussumma, kuid arvan, et just niimoodi lambist minek annab parima kogemuse. Ja praeguseks olen ma 100% valmis rohkem lihtsalt kohvreid pakkima ning minema kui aasta või kaks tagasi. Lihtsalt olen aru saanud, kui palju võimalusi maailmal pakkuda on ning kuivõrd see sind ennast arendab.
Inimesed on seda varemgi teinud ning kenasti hakkama saanud, miks siis peaks midagi teistmoodi olema? Jah, võib olla hetki, kus tullakse kiiresti tagasi ning seda “põrumist” vist kõik kardavad. Aga igal pool ei saagi olla õnnelik, kõik kohad ei meeldi ning igalpool pole seda äratundmisrõõmu, et oh siin mulle meeldib! See on täiesti normaalne. Kuid kui ei proovi, siis ei saa ju ka seda kunagi teada, ei saa kogemust ega seiklusi, millele tulevikus tagasi vaadata.
Minule ikka siiani hõõrutakse nina alla, kui ma oma eelmisel Hispaania vallutamise katsel 5 päeva hiljem kenasti tagasi Eestis olin. No kuulge, mulle tõesti ei meeldinud seal ning olen täna 120% veendunud, et tegin siis õige otsuse. Ja ilmselgelt ei olnud aeg sel ajal veel küps. Aga sellest hoolimata läksin teisele katsele ning vaadake kuidas mulle nüüd siin meeldib! Ja leian, et olen selle aja jooksul palju arenenud, täiskasvanumaks saanud ning ma antud hetkel ei leia ühtegi negatiivset mõju minu välismaale minekul.
Või võtame kasvõi niivõrd lihtsa asja kui sõbranna või sõbraga kohvile minek. Kui sa ikka helistad nädala keskel sõbrannale ning ütled, et ma olen sinu ukse ees poole tunni pärast ning lähme istume kusagile, siis võid olla rohkem kui kindel, et selle plaaniga võid sa üksi edasi tegeleda ning sulle vastatakse kategooriliselt ei. Ole õnnelik, kui saad temaga “kohtumise” kokku lepitud järgmise nädala sisse! Miks see nii on? Sest meie graafikud on ju nii ära planeeritud, et isegi sõpradele või vanemate külastamisele pole enam aega....kurb, väga kurb.
Kui me hakkame nüüd vaatama keskmise eestlase kalendergraafikut, siis võib see lausa hulluks ajada. Kõik on paigas nagu väikestel oravatel rattas. Hommikul üles, tööle, trenni, koju, magama. Enamus meist teab täpselt, mis kell me kusagil oleme ning mida teeme. Me teeme päevas miljon asja, oleme töönarkomaanid ning unustame seetõttu tihtipeale selle, mis elus tegelikult tähtis – elamise!
Siinkohal tekib mul küsimus: kas me oleme õnnelikumad, kui me rabame end lõhki ning teame täpselt palju me päeva jooksul oleme asju korda saatnud, mitmel kohtumisel käinud ning kui palju seeläbi närve kulutanud? Või oleme me õnnelikumad siis, kui naudime seda, mida teeme, võtame asja ehk rahulikumalt ning paneme ümberringi toimuvat tähele, lähme vaikselt vooluga kaasa ning vaatame, mis elu toob? Jah, see ei pruugi meeldida meie ülemustele, kes on samuti töönarkomaanid ning ehk ei mõista terminit elamine, aga kui vähegi võimalik, siis tuleks minu meelest just niiviisi nautides elada...
Näiteks. Käisin täna San Juanis. Läksin sinna küll tegelikult omale uut tenniseklubi otsima, kuid kuna ma nägin kaugel kaugel lohesurfareid (te ei kujuta ette, milline perfektne tuul meil siin oli!), siis ma lihtsalt pidin minema nende juurde, nende hüppeid vaatama ning tutvust tegema. Ja ma olen läbi ja lõhki õnnelik, et seda tegin. Mis siis, et ma oleksin pidanud täna valmis kirjutama ühe artikli ning jõudsin koju hiljem ja seetõttu ei saanud Mariaga kinno minna. Ma sain sellest rannas käimisest niivõrd positiivse energialaengu, et see on uskumatu! Ma nüüd lähen peale oma Barcelonas käiku Santa Polasse, kus teen oma surfamisega algust...sest see on lihtsalt üks nendest asjadest, mida ma pean tegema ning mind ausalt öeldes praegu ei huvita, kust ma selle raha välja võlun!!!
Ma ei heida siinkohal kellelegi midagi ette. Veel paar kuud tagasi olin ma ise täielik musternäidis oravast rattas. Hommikul äratuskell, mida edasi lükata tuhat korda, kuna voodist püsti saamine tundus alati vastik – vihma ju kallas, külm oli ning töökohustused ootasid. Heal juhul sai midagi hamba alla võetud. Tööle või “kohustusi” täitma minek. Mind näiteks ajas Viimsist Tallinna minek alati närvi ning ma olin püha viha täis, kui keegi ütles mulle, et nüüd on vaja täna linna minna. Millegipärast läksin ma alati Russalkani jõudes püha viha täis  Seejärel kiiruga koju seejuures pidevalt natukene kiirust ületades. Poes käik, söögi tegemine. Trenni minek. Teleka vaatamine, lugemine või halvimal juhul töö tegemine või lihtsalt aja raiskamine MSNis. Magama. Ja nii ikka ja jälle päevast päeva.
Ja näiteks kui ma olin ikka õhtul juba koju jõudnud ning riided ära vahetanud, siis minu uuesti kodust välja saamine oli kohati justkui tuumafüüsika. Sest ma olin ju nii väsinud ning lihtsalt ei jaksanud enam. Higipull rattas jooksmisest otsa ees. Tuleb tunnistada, et ma tulin Eestis ära õigel ajal, sest no enne oma Austraaliasse mineku reisi oli mul ikka nii villand sellest elust Eestis. Isegi uudiseid ei saanud hommikul ega õhtul vaadata, sest majanduskriis ja kõik nii paha-paha, inimesed muudkui vingusid ning tekitasid masendust. No kuulge, kui küsida hommikul kelleltki kuidas läheb ning saad vastuse, et ma parem ei taha sellest rääkida, siis kes küll veel tahaks vestlust edasi arendada? Mina küll mitte.
Täna hommikul sain näiteks sõbralt sõnumi, saatsin vastu sõnumi sisuga “Kena päeva!” ja selleks ajaks kui ma jõudsin tööle ning oma mailboxi avasin oli sinna potsatanud kiri sellelt samalt sõbralt sisuga: “Mis kenast päevast me räägime, meil nädal aega juba vihma sadanud!”. Oeh....selle peale ei osanud ma kohe mitte kuidagi reageerida. Ja paratamatult võtab see endalgi tuju alla...
Ja nüüd minu elu siin on teinud täieliku kannapöörde. Esiteks minu magamine. Olen hakanud iseenesest enne äratuskella hommikul üles ärkama. MINA va UNEKOTT! Kes küll seda oleks osanud ette näha. Ma naudin pikki hommikuid oma kohvi ning Kellogsiga. Eestis oli üldse hea, kui ma süüa jõudsin, sest tavaliselt ei suutnud ma end õigeaegselt voodist üles ajada, rääkimata siis veel söömisest. Ma mõtlesin ükspäev palju selle peale, et kuidas minuga nii on juhtunud, et ma iseenesest hommikul üles ärkan. See käib ka nädalavahetuste kohta, kuigi siis ma ikka katsun pingsalt voodis lebada ning kella üheksa ära oodata! Jõudsin järeldusele, et jusiis mulle meeldib see, mida teen ning ootan pingsalt iga uue päeva algust! Ehk olen ma leidnud selle, mida peaksin elus tegema (töö mõttes)? Sest inimene ju tavaliselt ei suuda end voodist püsti ajada, kui tal pole selleks põhjust, kui tal pole midagi rõõmsat või uut ja huvitavat, mida algavalt päevalt oodata.
Lisaks sellele olen muutunud igatepidi spontaansemaks. Kui mulle keegi näiteks helistab, et lähme jäätist sööma või teeme midagi ning samal hetkel olen just jõudnud viie meetri kaugusele oma majast, siis mõtlemata pööran otsa ringi ning lähen tagasi alla (me kutsume kohta, kus me elame üles ning rannarajooni alla). Ma olen näiteks muutunud isegi niivõrd spontaanseks, et ma ei mõtle asjadele ette – mul pole õrna aimugi, kuidas ma näiteks Barcelonast tagasi tulen või kuidas ma laupäeva hommikul lennujaama jõuan. Sest küll ma jõuan sellega tegeleda, kõigeks pole vaja plaani ning pole vaja end stressata plaanide tegemisega! See ajab inimesi lihtsalt hulluks! Kui te nüüd arvate, et olen ära keeranud, siis arvake! Mind ausalt öeldes ei huvita, sest mu elu on niiviisi mõeldes ning elades palju muretum ning huvitavam! Proovige ise ka! Jah, mõne asja kohapealt tuleb tõesti teha plaane, näiteks reisid, sest siis saab pileteid ja asju odavamalt, kuid ülejäänud asjadel laske iseenesest kulgeda...
Samuti on mul siin aega tegeleda kõigega, mis mulle meeldib ning milleks Eestis tihtipeale aega ei olnud. Kust ma selle aja võtan? Ma kasutan üha vähem internetti, ma ise iseloomustan seda interneti võõrutusraviks. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis võis mind Eestis pidada täielikuks interneti- ning töönarkomaaniks. Kui ma oma blogi või artikleid ei kirjutaks, siis ma ei teeks vist enam üldse oma arvutit lahti. Ainult muusika jaoks ning filmide vaatamiseks ilmselt. Sõbranna just küsis mu käest eile, et millega ma tegelen, et ma nädalavahetusel mailboxi ei vaata. Mis küsimus see selline on? Nädalavahetusel puhatakse, puhatakse ja veelkord puhatakse!!! Tehakse kõike seda, mida hing ihkab! See eestlaslik sõltuvus internetist ning arvutitest ja kui palju tunde väikese “parima sõbraga” veedetakse paneb mind üha rohkem muretsema. Jah, braavo meile, et me oleme nii tugev IT-riik, kuid kas meil seetõttu ei jää pool elu elamata?
Näiteks võib siinkohal võtta võrdluseks lapsed. Eestis on vanematel niivõrd kiire pidevalt, et lapsele muudkui ostetakse uusi DVDsid, mida lihtne mängima panna ning lapsi tegevuses hoida, samal ajal endale natukene aega võita, et kiiresti-kiiresti õhtul veel meilid üle vaadata. Siin mind paneb näiteks pidevalt imestama, kuidas lapsed ning perekonnad õhtuti mänguväljakutel on, jutustavad-mängivad või lihtsalt ringi jalutavad. Ja palun ärge nüüd öelge mulle, et tegemist on kliima erinevusega ning Eestis lihtsalt ei saa seda teha! Saab küll, ainult teistes tingimustes. Nagu öeldakse - pole halba ilma, on halb riietus! Muuseas siin käivad isegi pubekad vanematega jalutamas! Olgugi, et mõnel neist on kindlasti jummala ükskõik sellest ning kõrvaklapid peas, kuid tähtis on idee, et on olemas niiöelda family time!
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? Palun inimesed, elage spontaanselt! Kõigeks pole vaja plaani!!!! Olen avastanud, et spontaanselt elamine on justkui täisväärtuslikumalt elamine. Pange tähele asju, mis teie ümber toimuvad! Olgu need seotud teie endi, sõprade, pere, koduloomade või kogu ühiskonnaga. Millal te näiteks viimati helistasite sõbrale / sõbrannale ning küsisite tõsiselt lihtsa küsimuse: “Kuidas läheb?” See võib küll vahel tunduda hästi totter küsimus, kuid on lausa uskumatu, kui vähesed inimesed küsivad teistelt tõsiselt mõeldes, kuidas läheb. Ja kui ei lähe hästi, siis öelge, et ei lähe hästi, kurtke natukene ning kohe tunnete, kuidas läheb paremaks. Ja kui läheb suurepäraselt, siis fantastiline! Minge nädalavahetusel oma lemmikkohta või tehke midagi, mis teile meeldib. Tundke rõõmu suvest. Unustage kõik mured, sest nagunii paljusid ei suuda me ise lahendada ning need ei olene meist. Kui teile helistab keegi, keda pole kaua näinud, siis minge tehke midagi koos, mitte ärge leppige kokku kohtumist paari kuu pärast. Elage hetkes....