Kolmapäeval otsustasime peale tööd minna randa. Olime Mariaga niivõrd väsinud, et otsustasime, et on õige aeg hakata siestasid magama ning suve nautima. Maria helistas oma sõbrannale Pepile ning kutsusime tema ka kaasa. Asi oli selles, et meil oli autojuhti vaja, kuna Maria keeldub järgmised nädal aega oma autot liigutamast, kuna pärast lihtsalt ei saa enam kohta. Meil on festival kohe kohe algamas ning seetõttu ka liiklus igatepidi pea peale pööratud. Viis minutit Pepi moosimist ning tehtud! Autojuht saabub 30 minuti pärast.
Ruttasime ruttu kööki, et teha kaasa väike lõuna-õhtusöök. Maria meisterdas pastasalati, mina lihtsalt salati ja hunniku puuvilju. Ja siis istusime diivanil ning jutustasime ja järsku mõtlesime, et perse, me peaks vist Terele ka ütlema, et me randa läheme. Äkki pärast veel hakkab pahandama. Muidugi me kumbki ei tahtnud teda kaasa võtta, kuid otsustasime, et ikka viisakusest kutsume. Aga ta ei tahtnud tulla, pidi tööle hoopis minema. Hähä! Ja siis kõlas meie uksekell, auto oli kohal!
Pakkisime end kenast Pepi hõbedasesse Ferrarisse (no tegelikult oli tegemist väikse Pologa) ning sõit hakkas pihta. San Juani jõudes ütlesime kõik üheskoos, et peaks ikka sinna kolima, üürima kasvõi suveks merevaatega korteri! Selles kohas on miskit...
Ruttasime randa, laotasime maha oma rätikud ning hakkasime sööma. Olime kõik täiesti nälga suremas. Ja siis seal jutustades, süües, merekohinat kuulates ning kaugusesse vaadates mõtlesime, et selline see elu ongi! Enam paremaks minna ei saa! Ja nii me jäime oma randa nautima kuni kella kaheksani õhtul. Siis Pepi avastas, et kell on tsuti palju ning peaks minema hakkama....aga lubasime seda asja veel korrata, kuna me oleme juba suves ning mitte kellelgi pole õhtuti tööd!!! C’est la vie!
Ruttasime ruttu kööki, et teha kaasa väike lõuna-õhtusöök. Maria meisterdas pastasalati, mina lihtsalt salati ja hunniku puuvilju. Ja siis istusime diivanil ning jutustasime ja järsku mõtlesime, et perse, me peaks vist Terele ka ütlema, et me randa läheme. Äkki pärast veel hakkab pahandama. Muidugi me kumbki ei tahtnud teda kaasa võtta, kuid otsustasime, et ikka viisakusest kutsume. Aga ta ei tahtnud tulla, pidi tööle hoopis minema. Hähä! Ja siis kõlas meie uksekell, auto oli kohal!
Pakkisime end kenast Pepi hõbedasesse Ferrarisse (no tegelikult oli tegemist väikse Pologa) ning sõit hakkas pihta. San Juani jõudes ütlesime kõik üheskoos, et peaks ikka sinna kolima, üürima kasvõi suveks merevaatega korteri! Selles kohas on miskit...
Ruttasime randa, laotasime maha oma rätikud ning hakkasime sööma. Olime kõik täiesti nälga suremas. Ja siis seal jutustades, süües, merekohinat kuulates ning kaugusesse vaadates mõtlesime, et selline see elu ongi! Enam paremaks minna ei saa! Ja nii me jäime oma randa nautima kuni kella kaheksani õhtul. Siis Pepi avastas, et kell on tsuti palju ning peaks minema hakkama....aga lubasime seda asja veel korrata, kuna me oleme juba suves ning mitte kellelgi pole õhtuti tööd!!! C’est la vie!
No comments:
Post a Comment