Lubasin teile ükspäev pikemalt kirjutada Johannast, minu uuest rootsi sõbrannast! Näete, isegi riimi läheb...
Läksin ükspäev randa ujuma. Olin üksinda, Maria pidi peale tööd järele tulema. Otsisin siis mõnda usaldusväärset inimest, kelle juurde oma asjad hoiule jätta. Tavaliselt ma küll ei tassi randa midagi väärtuslikku kaasa, kuid oma iPodist ja telefonist ei tahaks ikka ilma jääda.
Ja siis ma leidsin Johanna, tundus väga turist ning usaldusväärne. Lippasin tema poole ning ütlesin, et kas saab mu asju valvata, ma lähen korraks hüppan vette. Nii siis me tuttavaks saimegi. Tulin veest välja ning ta hakkas minuga rääkima, et siin täiesti üksinda ning kust ma ikka pärit olen ning mis ma siin teen. Tuli välja, et ta ise on Alicantes olnud alles nädal aega ning peaaegu täiesti üksinda (ainult kaks korterikaaslast, üks norrakas ning teine oli kusagilt ida-euroopast). Ja siis jäimegi rääkima ca 30 minutiks kuni Maria kohale ilmus. Vahetasime numbrid ning nüüd olen teda Alicante eluga kurssi viinud.
Johanna on seega Rootsist, ma täpselt ei mäleta, mis koha nimi oli, kus ta elab, kuid see kindlasti polnud Stockholm! Seega, kusagilt väiksemast kohast. Ta on 21-aastane, seega esimene sõbranna siin, kes on minuvanune. Mõtle vaid! Alicantesse tuli ta esialgsete plaanide kohaselt kaheks kuuks keelt õppima. Põhjus selleks lihtne: ema räägib tal hispaania keelt ning hakkas meeldima. Ja siis ema pakkus talle välja plaani, et tütreke mine ela natukene Alicantes. Nüüd ta siis siin ongi, käib oma keeltekoolis ning üritab keelt õppida. Kaks nädalat hiljem ta väga ikka keelt harjutada ei taha. Ma küll ütlesin talle, et davaiks, ma räägin sulle vastu hästi rahulikult hispaania keeles ning kui sa aru ei saa, siis ma seletan inglise keeles. Selle plaaniga jõudsime me esimese lauseni, kuni ta otsustas, et ei saa ikka mitte mõhkugi aru. See-eest inglise keel tuleb tal üpriski hästi välja! Mulle on vahelduseks inglise keele praktika aga väga väga hea. Ma juba vahepeal ei saanud sõnagi inglise keeles suust välja.
Ülikoolis pole Johanna käinud, vaid töötab oma linnas jõusaalis instruktorina. Ta on hästi pisikest kasvu ning ei näe üldse põhjamaallasena välja. Pigem pakuks, et ta on kusagilt lõunast. Ükspäev küsisin talt, et miks tal nii tume nahk on, kas tal on keegi vanematest muulane. Tuleb välja, et ta isa on portugaallane, kuigi ta vanemad ei ela enam koos ning isa ammu tagasi Portugalis ja väga nad omavahel ei suhtle. Ütlesin talle, et siin olles võib olla õnnelik, et pole blonde juukseid ega siniseis silmi, sest vahel võib see olla tõeliseks nuhtluseks
Nüüd, kui ma rääkisin talle ära, mis ma siin teen ning kuidas ma siia sattusin, siis otse loomulikult läks ta täiesti entusiasmi täis vabatahtliku teenistusest. Ütles, et hakkab kohe seda asja ajama ning uurima, et äkki saaks ka midagi sellist teha. Talle on siin niivõrd meeldima hakanud, et tahab kindlasti Hispaaniasse kauemaks jääda. Ainukeseks takistuseks on tema Rootsis elav kutt, kes millegipärast pole Rootsist ära kolimisest kuigi vaimustuses. Samuti on ta huvitatud ülikooli minekust, seega on meid nüüd kaks, kes Alicante kooli vastu huvi tunnevad...
Mulle igatahes Johanna meeldib, tundub väga vahva tüdruk. Pühapäeval käisin tema ja tema korterikaaslastega (nüüd tal mingi uus inglise kutt ka) jäätist söömas ning mängisin sõna otseses mõttes neile giidi. See on uskumatu kui vähe nad teavad Alicantest. Neil polnud õrna aimugi, et on olemas ka selline koht nagu supermarket Mercadona. Siiani olid käinud sisseostudel El Corte Inglesis ehk kõige kallimas kohas, kus annab. Timmelvimmel. Seejärel näitasin neile, kus on keskturg ning kust saab bussi võtta, et minna näiteks kaubanduskeskusesse või ülikooli. Ja seejärel viis tee meid Renfe jaamani ja bussijaamani ning parimad palad vanalinnast. Ma sain ikka korralikult tõelist giidi mängida.
Üks asi, mis mind Johanna juures pidevalt naerma ajab, on see, kuidas ta kogu aeg räägib kui odav siin on. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette palju ta omale juba riideid on kokku kuhjanud, kuid ta räägib, et käib iga päev poes ning saadab nüüd talle külla tuleva emaga juba ka kohvritäie ära koju. Peale selle räägib, et spordiklubid on siin jummala odavad – selle peale pidi mul ikka mõnusalt suu lahti kukkuma. Minu meelest on need ülepaisutatult kallid!!! Ja siis ta ostis veel omale ükspäev fotoaparaadi (siinkohal jälle El Corte Inglesist!) ning soovib hakata minuga surfamas käima ja küsis seepeale palju varustus maksab. No mulle hakkab see tema odavuse jutt juba ajudele, kuid eks ma juhin siis jutu vaikselt eemale...
Igatahes on ta tore tüdruk. Vaatame, kas ta jääb siia nüüd ka kauemaks või ei.
Läksin ükspäev randa ujuma. Olin üksinda, Maria pidi peale tööd järele tulema. Otsisin siis mõnda usaldusväärset inimest, kelle juurde oma asjad hoiule jätta. Tavaliselt ma küll ei tassi randa midagi väärtuslikku kaasa, kuid oma iPodist ja telefonist ei tahaks ikka ilma jääda.
Ja siis ma leidsin Johanna, tundus väga turist ning usaldusväärne. Lippasin tema poole ning ütlesin, et kas saab mu asju valvata, ma lähen korraks hüppan vette. Nii siis me tuttavaks saimegi. Tulin veest välja ning ta hakkas minuga rääkima, et siin täiesti üksinda ning kust ma ikka pärit olen ning mis ma siin teen. Tuli välja, et ta ise on Alicantes olnud alles nädal aega ning peaaegu täiesti üksinda (ainult kaks korterikaaslast, üks norrakas ning teine oli kusagilt ida-euroopast). Ja siis jäimegi rääkima ca 30 minutiks kuni Maria kohale ilmus. Vahetasime numbrid ning nüüd olen teda Alicante eluga kurssi viinud.
Johanna on seega Rootsist, ma täpselt ei mäleta, mis koha nimi oli, kus ta elab, kuid see kindlasti polnud Stockholm! Seega, kusagilt väiksemast kohast. Ta on 21-aastane, seega esimene sõbranna siin, kes on minuvanune. Mõtle vaid! Alicantesse tuli ta esialgsete plaanide kohaselt kaheks kuuks keelt õppima. Põhjus selleks lihtne: ema räägib tal hispaania keelt ning hakkas meeldima. Ja siis ema pakkus talle välja plaani, et tütreke mine ela natukene Alicantes. Nüüd ta siis siin ongi, käib oma keeltekoolis ning üritab keelt õppida. Kaks nädalat hiljem ta väga ikka keelt harjutada ei taha. Ma küll ütlesin talle, et davaiks, ma räägin sulle vastu hästi rahulikult hispaania keeles ning kui sa aru ei saa, siis ma seletan inglise keeles. Selle plaaniga jõudsime me esimese lauseni, kuni ta otsustas, et ei saa ikka mitte mõhkugi aru. See-eest inglise keel tuleb tal üpriski hästi välja! Mulle on vahelduseks inglise keele praktika aga väga väga hea. Ma juba vahepeal ei saanud sõnagi inglise keeles suust välja.
Ülikoolis pole Johanna käinud, vaid töötab oma linnas jõusaalis instruktorina. Ta on hästi pisikest kasvu ning ei näe üldse põhjamaallasena välja. Pigem pakuks, et ta on kusagilt lõunast. Ükspäev küsisin talt, et miks tal nii tume nahk on, kas tal on keegi vanematest muulane. Tuleb välja, et ta isa on portugaallane, kuigi ta vanemad ei ela enam koos ning isa ammu tagasi Portugalis ja väga nad omavahel ei suhtle. Ütlesin talle, et siin olles võib olla õnnelik, et pole blonde juukseid ega siniseis silmi, sest vahel võib see olla tõeliseks nuhtluseks
Nüüd, kui ma rääkisin talle ära, mis ma siin teen ning kuidas ma siia sattusin, siis otse loomulikult läks ta täiesti entusiasmi täis vabatahtliku teenistusest. Ütles, et hakkab kohe seda asja ajama ning uurima, et äkki saaks ka midagi sellist teha. Talle on siin niivõrd meeldima hakanud, et tahab kindlasti Hispaaniasse kauemaks jääda. Ainukeseks takistuseks on tema Rootsis elav kutt, kes millegipärast pole Rootsist ära kolimisest kuigi vaimustuses. Samuti on ta huvitatud ülikooli minekust, seega on meid nüüd kaks, kes Alicante kooli vastu huvi tunnevad...
Mulle igatahes Johanna meeldib, tundub väga vahva tüdruk. Pühapäeval käisin tema ja tema korterikaaslastega (nüüd tal mingi uus inglise kutt ka) jäätist söömas ning mängisin sõna otseses mõttes neile giidi. See on uskumatu kui vähe nad teavad Alicantest. Neil polnud õrna aimugi, et on olemas ka selline koht nagu supermarket Mercadona. Siiani olid käinud sisseostudel El Corte Inglesis ehk kõige kallimas kohas, kus annab. Timmelvimmel. Seejärel näitasin neile, kus on keskturg ning kust saab bussi võtta, et minna näiteks kaubanduskeskusesse või ülikooli. Ja seejärel viis tee meid Renfe jaamani ja bussijaamani ning parimad palad vanalinnast. Ma sain ikka korralikult tõelist giidi mängida.
Üks asi, mis mind Johanna juures pidevalt naerma ajab, on see, kuidas ta kogu aeg räägib kui odav siin on. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette palju ta omale juba riideid on kokku kuhjanud, kuid ta räägib, et käib iga päev poes ning saadab nüüd talle külla tuleva emaga juba ka kohvritäie ära koju. Peale selle räägib, et spordiklubid on siin jummala odavad – selle peale pidi mul ikka mõnusalt suu lahti kukkuma. Minu meelest on need ülepaisutatult kallid!!! Ja siis ta ostis veel omale ükspäev fotoaparaadi (siinkohal jälle El Corte Inglesist!) ning soovib hakata minuga surfamas käima ja küsis seepeale palju varustus maksab. No mulle hakkab see tema odavuse jutt juba ajudele, kuid eks ma juhin siis jutu vaikselt eemale...
Igatahes on ta tore tüdruk. Vaatame, kas ta jääb siia nüüd ka kauemaks või ei.
No comments:
Post a Comment