Laupäeva õhtul sättisime end kella üheksaks teleka ette. Algamas oli Eurovisioon. Kuna nii Eesti kui Hispaania olid finaalis, siis me lihtsalt pidime seda vaatama. Muidu oleks ilmselgelt selle vahele jätnud. Lauluvõistluse finaaliks olid kohale sõitnud ka Maria Jose õde koos oma abikaasaga. Kuigi Maria õde on temast tunduvalt noorem, tundus mulle hoopis vastupidi. Ja tema abikaasa – ma pole juba tükk aega niivõrd hirmuäratavat meest näinud, täielik rullnokk (vabandust, tean, et ei tohiks niiviisi kommenteerida). No ta ei teadnud isegi kus asub Venemaa, kui Maria üritas talle seletada, et Eesti asub Venemaa ja Soome juures.
Igatahes olime me lauluvõistluseks valmis. Minu jaoks oli kohati naljakas seda võistlust vaadata. Põhjusi selleks oli kaks. Esiteks toimus võistlus Moskvas ning need vahepealsed venekeelsed sõnad panid mind pidevalt itsitama. Sellest tulenevalt pidin hakkama õpetama ka Mariale mõningaid vene keelseid sõnu või seletama lahti neid, mis vaheklippides ilmusid – mis on borš, balalaika või matrjoška?! Ja otse loomulikult ei saanud keegi üle ega ümber sellest, et seal on talvel veel külmem ning kindlasti peab ka siis rohkelt vodkat jooma ☺
Teiseks Norra laul ning esineja. No ma ei või kohe kui ühte moodi see laulja oli mu sõprade-tuttavatega EBSist. Vennad Kristjan ja Andreas Tiik – kas te olete kindlad, et teil pole ühte norrakast venda? Peaksite igaks juhuks emalt-isalt üle küsima...Sellist sarnasust pole ma enne näinud. Igatahes mulle meeldis see norra laul, naljakas ning igati eristuv. Ja mis peamine – meeldejääv!
Igatahes vaatasime huviga võistlust. Urban Symphony laul – Mariale täiega meeldis meie laul. Hispaania Soraya laul – no mina pole sellist tobedust juba ammu näinud, puudus igasugune isikupära. Lisaks otsustagu ükskord ära, kas teha laul hispaania või inglise keeles. Teised aga olid arvamusel, et käib küll, parem kui eelmise aasta chiki-chiki. Laulude lõppedes olid kõik juba aga täielikud laibad ning ootasid hääletust. Kuigi Maria ikka mõlgutas vaikselt mõtteid peale hääletust välja mineku teemadel...aga mina teen oma pidutsemistega pausi praegu. Aitab küll. Pealegi läheb kohe nii kiireks, et üks korralik uni öösel kulub igati marjaks ära.
Esimeste häälte tulemusena olid mõlemad riigid punktideta. Ja siis sai Eesti esimesed punktid. Vahi. Lahe. Hispaania jäi veel pikaks ajaks punktideta, Maria tahtis juba häbist laua alla vajuda – kuidas nii, et Eesti on juba esikümnes ning Hispaania punktideta? Samas nad olid õnnelikud, et Hispaanial halvasti läks – sest mitte kellelegi see laul ei meeldinud ning nad üldse ei mõistnud kes küll sellise tobeduse lõi ning sinna nende riiki esindama saatis...sama hästi võiks ju meie mingi laulujupi valmis meisterdada, ilusad lühikesed kleidid selga ajada ning lavale ronida!
Peagi, kui oli näha, et Hispaania võib maha matta oma “võidušansid”, hakkas Maria hoogsalt Eestile kaasa elama. Vaat et rohkemgi kui mina. Ja lõppkokkuvõttes olime me mõlemad rahul, et Eestil niivõrd hästi läks. Jeei! Üle hulga aja oleme taas Eurovisiooni “kaardil” ning pääseme kuuenda koha eest otse järgmise aasta finaali! Igati tublid, braavo!
Millegipärast on Eurovisioon aga minetanud minu silmis oma tähenduse ning populaarsuse. No kuulge, mis Euroopa maa see Azerbaidžaan on? See on pisut juba liig mis liig. Ning rohkem rõhku pannakse show’le kui lauludele, mis teeb ka paratamatult pisut kurvaks. Ja no see aasta lihtsalt polnud ühtegi laulu peale Eesti oma, mis oleks kohe kõvasti meeldinud. Erinevaid laule vaadates tikkus pidevalt uni silma ning ma ei suutnud ära oodata, millal juba magama saaks. Äkki järgmine aasta Eestist vaadates ning sõpradega traditsiooniliselt napsutades hakkab mulle see võistlus jälle meeldima...seniks aga bye-bye, Eurovision!
Igatahes olime me lauluvõistluseks valmis. Minu jaoks oli kohati naljakas seda võistlust vaadata. Põhjusi selleks oli kaks. Esiteks toimus võistlus Moskvas ning need vahepealsed venekeelsed sõnad panid mind pidevalt itsitama. Sellest tulenevalt pidin hakkama õpetama ka Mariale mõningaid vene keelseid sõnu või seletama lahti neid, mis vaheklippides ilmusid – mis on borš, balalaika või matrjoška?! Ja otse loomulikult ei saanud keegi üle ega ümber sellest, et seal on talvel veel külmem ning kindlasti peab ka siis rohkelt vodkat jooma ☺
Teiseks Norra laul ning esineja. No ma ei või kohe kui ühte moodi see laulja oli mu sõprade-tuttavatega EBSist. Vennad Kristjan ja Andreas Tiik – kas te olete kindlad, et teil pole ühte norrakast venda? Peaksite igaks juhuks emalt-isalt üle küsima...Sellist sarnasust pole ma enne näinud. Igatahes mulle meeldis see norra laul, naljakas ning igati eristuv. Ja mis peamine – meeldejääv!
Igatahes vaatasime huviga võistlust. Urban Symphony laul – Mariale täiega meeldis meie laul. Hispaania Soraya laul – no mina pole sellist tobedust juba ammu näinud, puudus igasugune isikupära. Lisaks otsustagu ükskord ära, kas teha laul hispaania või inglise keeles. Teised aga olid arvamusel, et käib küll, parem kui eelmise aasta chiki-chiki. Laulude lõppedes olid kõik juba aga täielikud laibad ning ootasid hääletust. Kuigi Maria ikka mõlgutas vaikselt mõtteid peale hääletust välja mineku teemadel...aga mina teen oma pidutsemistega pausi praegu. Aitab küll. Pealegi läheb kohe nii kiireks, et üks korralik uni öösel kulub igati marjaks ära.
Esimeste häälte tulemusena olid mõlemad riigid punktideta. Ja siis sai Eesti esimesed punktid. Vahi. Lahe. Hispaania jäi veel pikaks ajaks punktideta, Maria tahtis juba häbist laua alla vajuda – kuidas nii, et Eesti on juba esikümnes ning Hispaania punktideta? Samas nad olid õnnelikud, et Hispaanial halvasti läks – sest mitte kellelegi see laul ei meeldinud ning nad üldse ei mõistnud kes küll sellise tobeduse lõi ning sinna nende riiki esindama saatis...sama hästi võiks ju meie mingi laulujupi valmis meisterdada, ilusad lühikesed kleidid selga ajada ning lavale ronida!
Peagi, kui oli näha, et Hispaania võib maha matta oma “võidušansid”, hakkas Maria hoogsalt Eestile kaasa elama. Vaat et rohkemgi kui mina. Ja lõppkokkuvõttes olime me mõlemad rahul, et Eestil niivõrd hästi läks. Jeei! Üle hulga aja oleme taas Eurovisiooni “kaardil” ning pääseme kuuenda koha eest otse järgmise aasta finaali! Igati tublid, braavo!
Millegipärast on Eurovisioon aga minetanud minu silmis oma tähenduse ning populaarsuse. No kuulge, mis Euroopa maa see Azerbaidžaan on? See on pisut juba liig mis liig. Ning rohkem rõhku pannakse show’le kui lauludele, mis teeb ka paratamatult pisut kurvaks. Ja no see aasta lihtsalt polnud ühtegi laulu peale Eesti oma, mis oleks kohe kõvasti meeldinud. Erinevaid laule vaadates tikkus pidevalt uni silma ning ma ei suutnud ära oodata, millal juba magama saaks. Äkki järgmine aasta Eestist vaadates ning sõpradega traditsiooniliselt napsutades hakkab mulle see võistlus jälle meeldima...seniks aga bye-bye, Eurovision!
Oleme vennaga mitmete õnnitluste osaliseks saanud, kuid jah vähemalt emaga tuli küll tõsisem jutuajamine!:)
ReplyDeleteAndreas Tiik
Mina sain kõnesid nii Lõuna Ameerikast kui mitmest Euroopa riigist, rääkimata Eestist. Kohati oli ka endal natukene imelik vaadata, kuna sarnasus oli lausa naljakas :). Teada olevalt meil Norras venda pole. Aleksander on minust täpselt 2 kuud vanem.
ReplyDeleteKristjan Tiik