Reedese tööpäeva veetsin ma ühel konverentsil. Hispaanias on üks pank loonud asutuse nimega Camon, mis korraldab erinevaid konverentse ning koolitusi. Ühel sellisel ma osalesingi. Aga mitte lihtsalt õpihimulise noorena, vaid esinejana. Miks? Sellepärast, et tegemist oli Euroopa Liidu programmile “Youth in Action” suunatud koolitusega ning otse loomulikult oli minu ülesandeks seal rääkida vabatahtliku teenistusest ning oma tööst-kogemustest-seiklustest vabatahtlikuna Alicantes ning Hispaanias. Peale minu esines ka üks prantsuse vabatahtlik, kes oli oma teenistust lõpetamas Valencias. Ma olen nimedega natukene kehv (no kuidas sa suudad kõik nimed meelde jätta, kui kohtad päevas niivõrd palju uusi inimesi!) ja seega ei jäänd tema nimi mulle jälle meelde...
Mulle meeldis. Ei tea kas see on naiselikust edevusest või millestki muust tingitud, aga mulle meeldib esineda. Mu tähelepanuvajadus saab seal ilmselgelt rahuldatud ning hea on teisi aidata.
Seal koolitusel kohtasin ka ühte ladina-ameeriklast (ma jälle ei mäleta tema nime, häbi mulle!), kes on enamus oma elust elanud USAs, nüüd töötab siin Alicante ülikoolis. Ta tundis täiega Eesti ning Põhjamaade vastu huvi, kuna ta õpib õigust ning tahaks teha oma magistrikraadi demokraatia teemal ning lisada sinna ka Põhjamaad. Lisaks pakkus ta mulle abi, kui mul on küsimusi siinse ülikooli kohta - mida mul otse loomulikult on!
Lisaks leidsin tema näol omale täieliku mõttekaaslase teemal, et hispaanlased on liiga hispaania kesksed. Mina ei mõista seda, kuidas enamus hispaanlasi pole Hispaaniast välja reisinud ning ei tea maailmast mõhkugi. Ok, ok – nad teavad elu-olu Lõuna-Ameerikas ning Inglismaal. Inglismaa on siin kõigile täielik unistus, sest tahetakse inglise keelt õppida, kuid sellest hoolimata keegi sinna väga ei jõua – ja isegi vaatamata faktile, et headel päevadel maksab pilet 5 euri!!!! Muus maailma asjades on nad täielikud umbluud. No toome siinkohal näite kasvõi minu korterikaaslasest Teresast, kes ei teadnud, kus asub Eesti ning pakkus esimese asjana, et see on seal kusagil Serbia ja Horvaatia kandis. Või siis kasvõi seda, et enamus hispaanlasi on küll käinud Madriidis, kuid Barcelona, Sevilla, Granada, Valencia või mõne muu linna külastamine on ikka paras haruldus juba! Näiteks on minu tuutor Escarlata 31-aastane ning läheb esimest korda alles Barcelonasse. Kuulge, ma olen seal käinud juba vähemalt 3 korda, olen teisest Eurooopa otsast ning pole veel 22-aastanegi.
Igatahes ma nüüd hakkan selle onuga suhtlema, tundub igati kasulik diil ☺
Mulle õudselt meeldis see koht ning stiil, kuidas konverents oli üles ehitatud. Ma ei saa sellest aga siia rohkem kirjutada, sest mu mõtet hakkas seoses sellega kohe kiiresti tööle...
Andsin päeva lõppedes oma kaardi ka selle korraldajale, kui neil peaks mind vahel vaja olema.
Päris kasulik asi tundub see Camon.
Mulle meeldis. Ei tea kas see on naiselikust edevusest või millestki muust tingitud, aga mulle meeldib esineda. Mu tähelepanuvajadus saab seal ilmselgelt rahuldatud ning hea on teisi aidata.
Seal koolitusel kohtasin ka ühte ladina-ameeriklast (ma jälle ei mäleta tema nime, häbi mulle!), kes on enamus oma elust elanud USAs, nüüd töötab siin Alicante ülikoolis. Ta tundis täiega Eesti ning Põhjamaade vastu huvi, kuna ta õpib õigust ning tahaks teha oma magistrikraadi demokraatia teemal ning lisada sinna ka Põhjamaad. Lisaks pakkus ta mulle abi, kui mul on küsimusi siinse ülikooli kohta - mida mul otse loomulikult on!
Lisaks leidsin tema näol omale täieliku mõttekaaslase teemal, et hispaanlased on liiga hispaania kesksed. Mina ei mõista seda, kuidas enamus hispaanlasi pole Hispaaniast välja reisinud ning ei tea maailmast mõhkugi. Ok, ok – nad teavad elu-olu Lõuna-Ameerikas ning Inglismaal. Inglismaa on siin kõigile täielik unistus, sest tahetakse inglise keelt õppida, kuid sellest hoolimata keegi sinna väga ei jõua – ja isegi vaatamata faktile, et headel päevadel maksab pilet 5 euri!!!! Muus maailma asjades on nad täielikud umbluud. No toome siinkohal näite kasvõi minu korterikaaslasest Teresast, kes ei teadnud, kus asub Eesti ning pakkus esimese asjana, et see on seal kusagil Serbia ja Horvaatia kandis. Või siis kasvõi seda, et enamus hispaanlasi on küll käinud Madriidis, kuid Barcelona, Sevilla, Granada, Valencia või mõne muu linna külastamine on ikka paras haruldus juba! Näiteks on minu tuutor Escarlata 31-aastane ning läheb esimest korda alles Barcelonasse. Kuulge, ma olen seal käinud juba vähemalt 3 korda, olen teisest Eurooopa otsast ning pole veel 22-aastanegi.
Igatahes ma nüüd hakkan selle onuga suhtlema, tundub igati kasulik diil ☺
Mulle õudselt meeldis see koht ning stiil, kuidas konverents oli üles ehitatud. Ma ei saa sellest aga siia rohkem kirjutada, sest mu mõtet hakkas seoses sellega kohe kiiresti tööle...
Andsin päeva lõppedes oma kaardi ka selle korraldajale, kui neil peaks mind vahel vaja olema.
Päris kasulik asi tundub see Camon.
No comments:
Post a Comment