Semana Santa y las procesiones

Kuna ma tulin korraks oma perega skype'ima, siis teen ka ühe kiire sissekande :)

Nimelt on meil täie hooga käimas Semana Santa (ehk püha nädal). Kuna hispaanlased on väga usklikud, siis on see kohalike jaoks üks tähtsamaid nädalaid aastas. See tähendab seda, et üle kogu Hispaania on 5.-12. aprillil igal õhtul procesiones ehk eesti keeles pidulikud rongkäigud. Igal kirikul on oma päev, millal nemad oma rongkäigu korraldavad. Kuigi need pidavat kõik täiesti erinevad olema, siis minu jaoks on nad siiski ühesugused. Ma siinkohal kindlasti solvan kohalikke, aga mis teha!

Rongkäigud hakkavad iga päev kell 19 ning lõppevad ca südaööl. Iga päev on erinevad teed kinni ning liiklus suletud. Seda vastavalt sellele, millisest kirikust asi pihta hakkab. Olen õhtuti jooksmas käies näinud peaaegu kõiki rongkäike, kuid kolmapäeva õhtul käisime vaatamas niiöelda kõige suuremat ja tähtsamat. 

Kolmapäeval oli protsessiooni korraldajaks Hermandad de la Santa Cruz ehk Santa Cruzi vennaskond. Santa Cruz on üks pisike armas kirik mäe otsas, meie lossi läheduses. Ja selle rongkäigu teekond kulgeb läbi vanalinna. 

Meie seltskonnaks oli: Maria Jose (minu korterinaaber, kellel veel asi selgusetuks jäänud), tema sõbranna Maria ning tema kutt David (kes elavad tegelikult Benidormis, kuid kes selleks rongkäiguks spetsiaalselt Alicantesse tulid) ning mina. Kell 6 hakkasime meilt astuma, et õigeks ajaks kohale jõuda ning hea koht valida. Otse loomulikult olime me omadega suures ajahädas ning rahvast oli selleks hetkeks kui me Plaza de Carmenile jõudsime nagu murdu. Trügisime, trügisime, saime sõimata, et trügime, kuid valisime omale koha, kust midagigi näha oleks. Asi selles, et Maria Jose ja mina oleme parajad kääbused.  Seetõttu on ka alljärgnevad pildid tehtud kuidagi suvalt kaamerat õhku upitades :)

Kuigi rongkäik pidavat pihta hakkama kell 19, siis tegelikult algas see umbes 19.30. Ja meieni jõudsid esimesed pillimehed kella kaheksa paiku. Selleks hetkeks oli minul juba kannatus katkemas ning jalad väsinud. Nagu ka teistel. Aga ei, meil oli vaja sed näha. Inimesed olid täis elevust, kui hakkasid kostma esimesed helid. Minul oli sel hetkel suhteliselt ükskõik. Maria Jose naeris, et ma vaatan neid inimesi enda ümber justkui hullumaja kandidaate. Eks nad parajalt seda ka olid. Plaksutasid, loopisid komme ning lilli. Huh, mina ei mõista. Usu värk. 

Ja siis nad hakkasid tulema. Kõigepealt pillimehed. Need nägid välja justkui oleksid filmist Gladiaator välja hüpanud. Seejärel mustade torus mütsidega onukesed. See kostüüm pidavat olema tüüpiline usu värk. Minule meenutasid nad Klu Klux Klani. Ja siis tuli esimene kuju - Cristo de la Fe (tõlgituna usk jumalasse / kristusesse). Siis kõik plaksutasid, loopisid komme ja lilli. Jeeeee! Seejärel läks umbes veerand tundi, tuli uus orkester ja uus kuju - Cristo Cautivo (vangistatud kristus). Jälle sama värk - plaksutatakse, pildistatakse! Jee! Siis läks veel 15 minutit ja tuli järgmine kuju - Nuestra Senora de los Dolores (meie valu naine). No ütleme nii, et selleks hetkeks olin mina juba niivõrd väsinud ning tüdinenud, et jube. Ja siis tuli osa, mis mulle meeldis - mingi mustlane hakkas katusel lõõritama! Vot see juba oli midagi! Ainult, et tema lõõritamine lõppes suhteliselt ruttu. Ja siis pidi veel ootama, et näha ära ka viimane kuju - El Descendimiento de la Cruz (ristilöödud ning hinge heitev kristus, kes hakkas alla langema). Ja järgnes jälle mustlase lõõritamine. Ja siis oli kõik! Rahvas hakkas minema tormama, meie nende hulgas. Kiiresti, kiiresti sellest segasummasuvilast ära. 

Kuigi ma seda asja väga ei mõistnud (nt miks seda tehakse), siis oli see ikkagi omamoodi vahva kogemus! Tean nüüd, kui hullud need hispaanlased oma Semana Santal on. Ja au nendele meestele, kes neid kujukesi tassisid. Nimelt kaaluvad need räigelt palju ning ühte kujukest tassis ca 30 täiskasvanud meest oma pea peal! Vot nii. 

Maria Jose ja mina ootamas rongkäigu algust:

Rahvasummade kogunemine Plaza de Carmenil:

Mustade mütsidega onukesed:

Cristo Cautivo:

Cristo de la Fe:

Nuestra Senora de los Dolores:

El descendimiento de la Cruz:

Kohalikud plikad rahvarõivastes...

Mis puudutab veel Semana Santat, siis ma pole elu sees veel näinud, et puksiiridel nii palju tööd oleks. Kuigi tänavad pidid olema autodest tühjad, siis mõni tore tegelane ikkagi jättis oma rolleri või auto tänavale. Ja no need puksiirid muudkui kihutasid ringi ning vedasid minema. Elagu puksiirid!