Vastuvõtva organisatsiooni otsinguil

Omale sobiva organisatsiooni otsinguid alustasin möödunud aasta märtsikuus. EVS andmebaasis ringi kolades ei teadnud kohe alguses kust alustada ning mille järgi erinevaid organisatsioone valima hakata. Mõtlesin, et kõige lihtsam on ehk valida välja regioonid, kuhu oleks soov minna. Niisiis oli kohe selge - Andaluusia ehk Hispaania kõige päikeserohkem osa. Päikest pidin ma saama - see oli selge! Olin omale eesmärgiks võtnud ka selle, et kusagile mägikülla ma ronima ei hakka - mida üks noor inimene seal ikka peale hakkab.

Järgmisena vaatasin välja linnad, mis võiksid mind huvitada ning koostasin neist pingerea: 1) Sevilla; 2) Granada ja 3) Malaga. Kolm Andaluusia piirkonna kõige suuremat linna. 

Seejärel hakkasin andmebaasist usinasti vastavalt nendele linnadele organisatsioonide kirjeldusi läbi kammima. Olin veendunud, et minu projekt peaks puudutama meediat ja kommunikatsiooni, sporti ja kultuuri või midagi muud kunstilist ja loomingulist. Selge see, et puuetega inimestega ma toime ei tule ning geide ja lesbide organisatsioon on ka natuke liiast. Jah, ka selliseid organisatsioone on olemas.

Kui olin paika pannud projekti teemad ja sihtkohad, siis arvasin esialgu, et edasine on imelihtne. Mis see siis ära pole mõni organisatsioon leida. Hiljem tuli muidugi tunnistada, et selle arvamusega panin ma täiega puusse. 

Andmebaasist otsides selgus, et neid organisatsioone, mis minu niiöelda kriteeriumitele vastavad on rohkem kui küll. Silme eest võttis kohe kirjuks. Ega siis midagi, hakkasin otsast peale ning kammisin kõik vähegi huvipakkuvad läbi. Hakkasin usinasti meilima, et kas neil oleks vaja vabatahtlikke ning mis ajast alates.

Otse loomulikult on hispaanlastega suhtlemine keerukas. E-mailide vaatamine ning neile vastamine tundub siiani neile raske või täiesti müstiline olevat. Telefoni võetakse ka vastu nii nagu heaks arvatakse. Seetõttu jäi minu mailboc esialgu kaunistama ainult saadetud kirjad pealkirjaga "Question about EVS opportunities". 

Pöördusin samal ajal ka Kadi poole, kellel oli Andaluusias kontakte ning kes äsja osales EVSi koolitusel Hispaanias. Kadilt kontaktid kätte saadud, hakkasin omale sedaviisi organisatsiooni otsima. Leidsingi ühe variandi Cordoba lähistel, kuid hiljem tuli välja, et sellel organisatsioonil puudus vajalik akrediteering. 

Läks mööda kuu ja poolteist kuni hakkasin saama vastuseid. Enamus neist teatas, et vabatahtlikud juba olemas. Ja siis ühel ilusal kevadisel päeval laekus minu mailboxi kiri Sevillast organisatsioonist nimega Union Romani. Nad tahtsin mind. Jee! Olin niivõrd häppi ning ei teadnudki kohe, mis ära teha. Hakkasin nendega usinasti suhtlema ning kõik näis justkui laabuvat. Projekt oli, organisatsioon oli, mõlemapoolne huvi ka. Kuid siis lähenes projekti esitamise tähtaeg - 1. juuni. Mina saatsin omalt poolt ära kõik vajalikud dokumendid ehk motivatsioonikirja ning niiöelda vabatahtliku profiili. Tehtud! Ja siis saabub 3. juunil minu postkasti kiri organisatsiioni kontaktisikult Joselt sisuga "ups! ma unustasin eile dokumendid ära saata". Ei no tore, tore. Onu lihtsalt unustas dokumendid ära saata. Ja peale seda ei kuulnud ma neist enam terve suve. 

Peale seda tegin oma otsingutes väikese pausi. Kõrini oli. Kaua ma ikka jaksan.

Uuele ringile asusin juuli keskpaigas. Mõtlesin, et nii kergesti ei tohi alla anda ja peab ikka üritama. Kuidas siis nii, et ma ei suuda omale vastuvõtvat organisatsiooni leida. Hakkasin uuesti ühendust võtma meelepäraste organisatsioonidega. Seekord aga laiendasin otsinguid - lisasin juurde Barcelona, Madridi, Valencia ja Alicante. Meilisin ja meilisin. Sain vastuseid. Midagi nii kiiresti, kui soovisin, saada ei olnud ning enamikul oli suhtumine, et kui sa nüüd väga tahad tulla, siis me võtame su vastu. Sellise variandiga ma aga ei nõustunud. Mis mõtet on mul minna ning olla teistel lihtsalt jalus? Leidsin veel paar organisatsiooni, kes olid valmis mind hea meelega vastu võtma, kuid kes soovisid vabatahtlikku alles järgmisest suvest. Mina aga oleks tahtnud nüüd ja kohe. Augusti lõpuks oli mul nendest otsingutest niivõrd kõrini, et mõtlesin aitab! Viskasin kõik paberid ja asjad sügavale laua sahtlisse ning mõtlesin pigem eesolevatele reisidele - Inglismaa, Portugal, Hispaania ja Kambodza. 

Peale kuuajalist ringi reisimist tundsin ikkagi, et pean vabatahtlikkuse asja ja välismaal elamise kord ära proovima. Läksin kolmandale ringile. Kolm ju kohtuseadus. Võtsin taas ette oma kõige lemmikumad organisatsioonid ja asusin suhtlema.

Möödus nädal, möödus kaks. Lõpuks potsatas minu postkasti entusiastlik kiri Escarlata Gomiselt Alicantest. Oli oktoobri keskpaik. Nad palusid saata võimalikult kiiresti oma CV ja motivatsioonikirja. Klopsisin kiiruga vajalikud dokumendid kokku ja panin teele. Paar päeva hiljem sain vastuse - Triin, me tahame sind! Olin jällegi üllatunud, kuid seekord mitte niivõrd. Ei tahtnud, et juhtuks sama, mis eelmine kord - satun üli vaimustusse ning siis ei tule sellesr asjast midagi välja! Olin seetõttu natuke ettevaatlik. Kuid Escarlata oli üdini vaimustuses ning tegi enda poolt kõik, et ma JAH ütleks. Mõtlesin ja mõtlesin, mis nüüd teha. Olin justkui juba harjunud mõttega, et ei tule sellest asjast midagi välja. Ja siis järsku oli võimalus. Reaakne võimalus. Peale miljonit Escarlata kirja otsustasin öelda JAH, kuna nad tõesti tahtsid mind ehk ma poleks neil lihtsalt jalus olnud vaid tõesti vajalik. 

Ja nii oligi. Kaheksa kuud võttis aega, et leida organisatsioon, kes oleks minuga rahul ning kellega oleks ka mina rahul. Aega võttis, aga asja sai.