On aeg kirjutada oma elamisest, kuna ma ei suuda enam vastata küsimusele "kuidas elamine on?".
Minu maja asub ühel peamisel avenüül General Marva, kust kõik on niiöelda käe-jala juures. Näiteks on shopingu alale jalutada ca 10 minutit, tööle ca 15 minutit ning randa ca 20 minutit. Seega olen täitsa kesklinnas. Ühistranspordist ei tea ma mitte mõhkugi peale selle, kuidas trammiga Benidormi saab.
Jagan siin korterit kahe kohaliku hispaanlannaga - Maria Jose ja Lucia. Maria Jose on hästi tore ning abivalmis. Oleme temaga juba päris sõpradeks saanud, jututame hommikuti ja õhtuti (te ei kujuta ette, kui palju üks keskmine hispaanlane räägib!). Teine tüdruk Lucia - teda olen ma nädala jooksul näinud ainult korra. Ma ei kujuta ette, kus ta käib või mis ta teeb. Küsisin ükspäev ka Maria Joselt, kuid ka tema jäi selles suhtes vastuse võlgu, kuna nägi teda samuti viimati paar päeva tagasi.
Korter on iseenesest igati tiptop. 6 korrusel. Mulle meeldib. Selline hästi hispaanialik, kivipõrandatega ja puha. Meil on suur tuba koos söögitoaga, suur vannituba ning igaühel oma magamistoad ning pisike köök. Kui millegi üle nuriseda, siis köök võiks parem olla. Aga kui on minu nädal koristada, siis ma võtan mister Properi appi ja teen selle rohkem endalikuks. Ausalt öeldes ei huvita mind, mis teised sellest arvavad. Ega nad vast vastu pole, kui pool esteet majandama hakkab.
Minu tuba on pisike kollane toake. Täpselt nagu kodus kunagi. Mõtlesin ükspäev, et küsin Escarlatalt auto ja kiman Ikeasse, et paar asja osta, et tuba hubasemaks teha. Eks näis, mis sellest saab.
Hispaania korteritega on aga see värk, et siin on gaasiküte. Otse loomulikult oli see alguses natuke harjumatu. Või on näiteks pisut siiani, kuna eile õhtul peale jooksmist sai gaasiballoon tühjaks ning seetõttu tuli käia külma dussi all. Kuna hispaania korterites puudub ka küte, siis vahel on õhtuti tubades päris külm, kuid see-eest pidi suvel olema jummala normaalne. Aga peaaegu iga päev jätame aknad juba päevaks lahti, sest päike tahab kangesti tuppa tikkuda.
Ja sellises kohas ma siis elangi. Tuleb tunnistada, et pean seda juba oma koduks. Nii lihtne see oligi.
No comments:
Post a Comment