Olen nüüdseks juba organisatsiooni mingil määral sisse elanud. Esmaspäeval tehti tuur terves organisatsioonis. Siia on kokku kogunenud kõikvõimalikud noortega tegelevad üksused - infokeskus, töötoad, noortevolikogu, noorte tööturuamet, kohalik noorteleht jne. Tundub olevat kihvt koht, kuna inimesed on väga lahedad (peamiselt vaid noored), rõõmsameelsed ning abivalmid. Ka maja iseenesest on hästi lahe - sellist oleks meil vaja Viimsissegi.
Minu paari järgmise nädala ülesanne on tutvuda kõikide üksustega ning valida siis endale see kõige sobivam, milles kaasa lüüa. Siiski pole ma selleni veel jõudnud, kuna avaldasin soovi korraldada oma enda rahvusvaheline projekt, mille kallal ma nüüd usinasti kaks päeva töötanud oled. Juba täna sain omale templi otsaette - töönarkomaan. Nende jaoks ma töötan ilmselgelt liiga palju ja peaksin pigem rohkem maja peal ringi jalutama ning pläkutama.
Minu töötunnid siin on järgmised:
E 09.00 - 14.30
T 09.00 - 14.30
K 09.00 - 14.30 ja 17.00 - 19.30
N 09.00 - 14.30
R 09.00 - 14.30
Nende sisse võib veel arvestada mitu kohvipausi ning niisama mööda maja ringi uitamist.
Minu jaoks tundub nende töökultuur naljaks. Kuigi ametlikult algab päev kell 9, siis esimene tunnike läheb kindlasti niisama omavahel lobisemiseks stiilis mida eile tegid ja vaata kui ilus päev ikka täna on. Siis kõigutatakse jalga ning loetakse e-maile, vastatakse kõnedele ja läheb taas lahti pläkutamiseks. Otse loomulikult räägitakse üksteisele päeva jooksul ära ka kõik sündmused seoses pere ning sõpradega. Seega on kõik justkui üks suur family. Ja kella 14-st pakivad inimesed juba asju ning võib öelda, et ca 14.20 on plats puhas. Siesta time.
Minu jaoks on siesta aeg natukene veel võõras. Kasutan seda aega tavaliselt randa jalutamiseks ning pargipingil raamatu lugemiseks. Ja siis alles kella viie paiku liigun kodu poole sööma. Ja päeval magamisest ma ka pole veel sotti saanud. Eks näis, äkki olen paari nädala pärast kella 14-st sama surnud kui kohalikud (nad tõesti on selleks kellaajaks juba täitsa opakaks muutunud).
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis on mulle selline elutempo vaikselt meeldima hakanud. Olen isegi tänavatel rahulikumalt kõndima hakanud. Alguses Scarlet ikka ütles, et mis kuradi pärast ma pidevalt jooksen ja ruttan, kuid nüüd olen pigem mina varsti see, kes ringi uimerdab.
Tavaliselt järgneb mu koju minemisele söök, väike jooks mööda promenaadi ning muu lõbu. Ja sellised mu päevad hetkel ongi.
Varsti peaksid hakkama ka keelekursused ning parajasti otsin omale ka tantsukursust ning tennisetrenni.
No comments:
Post a Comment