Allergia süveneb

Mul on allergia. Tõsine allergia bitchi vastu ning mul on tunne, et see päev päevalt süveneb. Kas te teate, mis ta praegu just tegi? Läks majast välja eksole, loodetavasti psühholoogi juurde (ok, tegelt ma tean, et ta läks meie uut ehitatavat noortekeskust vaatama, kuid palju toredam on mõelda, et ta läks endale abi otsima). Ütles kenasti tsau ning et tuleb varsti ja kõik tundus olevat justkui tiptop. Ja siis, sel hetkel, kui ta oli uksest välja astunud, saabus minu mailboxi kiri koos ülesannetega, mis ma tegema peaks ja mis ta minult soovib. No tere talv! Kas oli raske seda mulle sõnadega öelda? Ma lihtsal ei mõista, lihtsalt ei mõista...
PS! Siiani pole ta mulle öelnud midagi piletitest ja tagasi lendamisest! Aga ega ma ei oota ka, et ta lille liigutaks!

Palka varsti voi ihukaitsja ehk Fernando seiklused jätkuvad

Minu ahistaja Fernando on vist kõigile hirmsalt meeldima hakanud, kuna kõige tihemini saan küsimusi, et kas uusi seiklusi su stalker'iga (ahistaja) ka on.
No nüüd siis mu ahistamisseiklused jätkuvad. Täna jooksin kogemata Fernandoga tee peal kokku. Olen ausalt öeldes teda vaikselt vältima hakanud. Väldin seda korrust, kus ta töötab ning kui hakkab meie korrusele tulema, siis põgenen, kus iganes suunas saan. Aga siis täna. No nii ebaviisakas ma ka pole, et ma hakkan tänaval tegema nägu nagu ma ei tunnekski teda. Peatusin siis korraks ja ütlesin tere. Tema muidugi selle peale, et ohoo! keda ka tema silmad näevad ning muudkui uuris, kuidas läheb. Peale hakkas minu improvisatsioon, kuidas võimalikult kiirelt minema saada. Enne, kui ta jõudis üldse küsida, millal me tennist mängime või millal me sööma lähme, sain mina juba vahele hõisatud, et sa ei kujuta ette, kui kiire mul on ja kuidas mu elu muutunud - ma lähen Portugali ja nii palju tegemist, et sure või ära! Ja siis lootsin, et selle asjaga ka ühel pool, kuid ei. Hakkas jutt, et kuidas ma küll ikka Alicante maha jätan ja millal ma tagasi tulen. Mina selle peale tähtsalt (mul hakkas täna see bitchimise mood tööle!), et Fernando, sina ju minu lepingut ei pikendanud ja mulle nüüd pakuti seal tööd ning niikaua, kui sa mulle lepingut laua peale ei pane, pole meil ka siin mingist tagasitulekust rääkida. Oh seda Fernando nägu siis! Igatahes olin ma selleks hetkeks pääsenud! Läksin rõõmsalt tööle....
Muidugi, et minust oli ääretult naiivne uskuda, et tänaseks sellega kõik. Peagi saabus Fernando minu korrusele ja teatas, et ta vaatas kalendrit ning märkas, et ma ju kohe varsti minema. Mina ütlesin selle peale, et jah, nii see on, pole midagi parata. Kuigi ma väga minna ei tahaks, siis pean seda tegema. Sellele järgnesid küsimused, et millal siis hüvastijätu pidu saab. Mina vastu, et ei saagi, kuna mulle ei meeldi hüvastijätud ja asjad ning pealegi on mul plaanis kunagi ehk tagasi tulla, seega mida siin hüvasti jätta (ja see mõte ei olnud Fernando jaoks välja mõeldud luiskamine, vaid mulle tõesti ei meeldi hüvastijätud ja väldin neid iga hinna eest!). Selle peale teatas Fernando, et ta teeb mulle privaatse hüvastijätupeo. Ma sel hetkel oleks tahtnud ausalt öeldes näha oma nägu. Sest ma tõesti vist ikka jõllitasin teda päris totra näoga. Ja õnneks siis ta lahkus....kuid hakkasin juba mõtlema, et palka või ihukaitsja varsti!

Kasia ja mina kui katkine grammofon

Eile jõudis Londonist koju minu roomy Kasia. Ma ausalt öeldes hakkasin temast juba vahepeal puudust tundma. Korter oli tühjemast tühjem ning kellegagi polnud õhtul lolli juttu ajada. Mul on temaga ülilahe. See on lausa uskumatu. Poleks oodanudki, et me nii hästi klapime.
Meil on saanud kombeks koos õhtuti telekat vaadata ning niiöelda maailma asju arutada. Kohati käib selline tõsine naiselik bitchimine (vastikuks olemine). Naine on ilmselt ikka niiviisi üles ehitatud, et vahepeal peab südamest klatsima. Siis tekib mingi rahulolu tunne, et näed, jälle kõik südamelt ära saadud. Pole ju mul neid oma kalleid sobrannasid kusagilt votta igapäevaselt. Kuigi kui ma Kristeniga näiteks Skypeis juttu ajama hakkan, siis lendab aeg alati nii kiiresti. Oma tõelised sõbrannad on ikka need õiged. Nende vastu ei saa keegi ega mitte miski.
Meie omavaheline suhtlus on kohati kui katkine grammofon. Mina ikka ärgitan teda suhtlema rohkem hispaania keeles, kuna tal on vaja harjutada. Tema ikka puikleb vastu, et lihtsam inglise keeles, kuna hispaania keel pole piisavalt suus veel. Mina seepeale, et aga kuidas saabki keel suus olla, kui sa ei proovi rääkida? Ja siis ongi nii, et kui Kasial asjad keeruliseks lähevad, hakkab ta rääkima inglise keeles, kuid mina ikka truult panen vastu hispaania keeles. Ausalt öeldes on mul hea meel tõdeda, et siin olles pole ma mitte ainult hispaania keelt õppinud, vaid ka väga palju inglise keelt. See tuleneb minu välismaallastest sõpradest, kellega osast olen hakanud isegi pea igapäevaselt suhtlema. Aga see selleks.
Siiski on isegi peale kaheksat siin elatud kuud minu jaoks imelik, kuidas mulle kõigepealt tulevad meelde hispaania keelsed sõnad. Eile mul ei tulnud mitte kuidagi meelde sona napkin ja siis seletasin Kasiale, et ostsin nädalavahetusel servilletes'eid. No tema muidugi ei saa midagi aru, millest ma räägin. Tõin siis suurest toast ja näitasin. Tema selle peale, et ahaa, see ju napkin. Mina lagistasin naerda ja mõtlesin, kuidas ma nii rumal sain olla. Otse loomulikult on see ju napkin! Lisaks oli mul eile probleeme selgitamisega, mis asi on hispaania keeles alojamiento – no mitte kuidagi ei tulnud inglise keeles sõna accommodation pähe. Täielik katastroof!
Ja eesti keelest ärme üldse hakka rääkimagi. Nii kurb kui see ka pole, siis eesti keelsed sõnad tulevad kohati meelde alles peale pikka mõtlemist. Vahel blogi kirjutades istun ekraani ees nõutult ikka tükk aega ja mõtlen, kuidas üht või teist eesti keeles küll öeldakse või kuidas see või teine väljend nüüd oligi. No kohe mitte kuidagi ei tule need! Näiteks praegugi, ma siiani ei ole välja mõelnud, kuidas on napkin eesti keeles. Kas pole mitte totter? Seega, kui ma olen tagasi Eestis ja ma teie jaoks natukene liiga kaua mõtlen enne kui ütlen, siis ärge arvake, et ma olen puuga vahepeal pähe saanud või mind on arengupeetus tabanud. Ma vajan lihtsalt kohanemisaega. Kuigi Portugali minnes läheb asi ilmselt veel keerulisemaks, sest ma olen võtnud omale eesmärgiks ikka ka võimalikult palju portugali keelt selle aja jooksul ära õppida. Minu hispaania keele õpetaja juba hakkas minuga portugali keeles rääkima enne ja pärast meie tunde, kuid minu teadmised jäävad ikka ola (tere!) ja obrigado (aitäh) tasemele.Aga portugalis on keskkond rahvusvaheline: Marko on serblane ja temaga suhtlen inglise keeles, portugaallastest Ana, Fabio ja Sergioga tuleb ilmselgelt portugali keelt praktiseerida ja Gabriella, kes küll tegelikult on itaalia juurtega inglane, kuid kes on abielus hispaanlasega ja elanud Hispaanias viimased 10 aastat, temaga kavatsen ma jätkata hispaania keeles. Lihtsalt selleks, et ma vahepeal midagi ei unustaks! Seega, kui ma kunagi veebruaris tagasi Eesti jõuan, siis ilmselgelt ei saa ma enam üldse aru, mis keeles rääkida või mõelda.
Aga see selleks. Nüüd natuke veel Kasiast. Kasia oli Londonis pea nädala oma kutil külas ning koju jõudes ei suutnud ta ära kiita, kui hea ilm meil siin on. Et nii soe ja päike paistab! Londonis oli jube külm olnud ja ainuke asi, mis ta pidevalt suutis teha, oli ringi bitchida, et kui külm on :) Mina muidugi tema Alicante soojuse peale vaatasin pea viltu ning teatasin, et ära siin hõiska midagi meie soojuse üle, vaatame, mis nägu sa meil paari päeva pärast teed! Ja no täna, kui ma hakkasin õhtul tööle tulema ning läksin Kasiale tsau ütlema, siis ta imestas, kui “talviselt” ma riides olen. Ütlesin talle siis, et vaata-vaata, mis nägu sa ise teed, kui lähed õhtul oma sõbrannale vastu.
Ahjaa, meil tuleb siia nüüd külla Kasia sobranna. Täna öösel jouab, homme lähevad Murciasse, kus pidi elama Kasia üks parimatest sobrannadest. Ja siis millalgi laupäeval saabuvad tagasi. Natukene liikumist meie korterisse.
Aga muidu ma olen ülihäppi oma uue roomy peale. Rääkisin talle natukene ka oma elu muutustest ning kui ta sai aru, et ma varsti leebet tõmban, siis muutus ta suhteliselt süngeks...

Mul tekkis idee. Geniaalne idee.

Mul tekkis idee. Geniaalne idee. Idee, mis lähtub eestlaslikult taktikast: kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Ehk minu lennupiletite saaga jätkub ikka veel.
Siiani pole saanud Escarlatalt vastust, kas võiksin lennata otse Farosse ning ausalt öeldes enam ma ei viitsi seda oodata ka. Mind lihtsalt tabas eile koju tiksudes mõttevälgatus. Süsteem, mis välja mõtlesin, oleks järgnev.
Kui nad mulle nüüd siin ütlevad, et ma ikka pean minema tagasi Eesti otse, kuna nad tahavad kindlustada, et turvaliselt koju jõuaksin, siis ma lihtsalt lasen osta endale kahed piletid. Kõigepealt ostan mingid odavad Ryanairi piletipoisid Tallinnasse. Või siis õigemini Riiga ning ütlen, et lähen sealt edasi jala. Nagunii saan selle raha tagasi ehk siis ausalt öeldes ei ole vahet. Kui nad ise niivõrd põikpäised ning mitte vastutulelikud (jumal hoidku, see ju minu enda vaba valik, et ma otse koju ei lähe ning isegi ei küsi neilt selle eest sentigi!), siis oskan seda olla ka mina. Piletid seotan kenasti 9ndaks detsembriks nagu nad soovivad, et ma koju lendama hakkaks. Ma ikka veel muuseas ei saa nende idiootsusest aru, mis kuradi pärast ei võiks ma hakata 8ndal lendama. Aga see selleks. Kuid tegelikult ma kunagi selle Ryanairiga lendama ei hakka, vaid lähen ikkagi otse Farosse. Hahaa!
Lasen Markol endale osta piletid 8ndaks ning pühin selle tolmu lihtsalt oma jalge alt. Nagunii ma ainult vaataks sellel päeval tühjalt lakke ning loodetavasti poetaks paar pisarat, kuid see ajaks mind lihtsalt veel rohkem kurvemaks, et pean Alicantest lahkuma! Seetõttu sõidan Farosse ning sealt siis juba edasi paari päeva pärast Tallinna. Saan oma pool elamist kenasti juba sinna jätta, mitte kogu tavaariga nagu idioot edasi-tagasi mööda Euroopat rännata. Ja siis tagasi Eesti jõudes saadan neile need fantastilised piletid, et nende süda oleks rahul. Kõlab nagu plaan või mis...

Vastik vastik haridusministeerium

Ükspäev helistas mulle Maria ja teatas, et mulle on saabunud tema postiaadressile tähitud kiri. See tähendas otse loomulikult seda, et haridusministeeriumil on mingi probleem minu diplomite vastandamise paberitega.
Läksin siis ükspäev oma kirjale järele. Ja otse loomulikult ootas mind ees see, mis ma arvasin – järjekordne probleem paberimajanduses. Oh seda rõõmu, mis mind sel hetkel valdas! Lugesin kirja läbi ühe korra ja siis teise korra ning lõppkokkuvõttes pole mul ikka veel õrna aimugi, mis nad öelda tahavad. Mul nüüd 15 päeva aega, et probleemile vastata ning vajalikke lisadokumente saata. Aga ma ei saa aru, lihtsalt ei saa, ei mõista ja kõik! Kui ma nüüd hispaania keelt ikka tõsiselt oskan ning nad ei saatnud mulle kirja hiina keeles, siis kui ma õigesti aru saan tahavad nad öelda, et minu kolme-aastane õping ei vasta nende bakalaureuse kraadile. No käigu sinna samusesse! Kas nad on kunagi kuulnud Lissaboni leppest? Oleks õige aeg! Ma pean nüüd hakkama helistama Madriidi ja järele pärima, mida perset nad tahavad...kui nad minu arvamust teada tahaksid seal ministeeriumis, siis oleks õige aeg võtta üle teiste EL riikide süsteem, kus saab ülikooli sisse astuda inimlikul viisil oma inglise keelsete paberitega! Kapiish!

Mis ajab naisi välismaale?

Ükspäev kirjutasin oma vana klassiõe Liisaga ning ta märkis ära kui naljakas, kuidas kõik meie klassi naised mööda maad ja ilma laili on. Ja siis ma hakkasin selle peale mõtlema, kes kõik kus on või kus keegi eelnevalt elanud:
Liisi, Triinu, Susanna ja Anna Inglismaal;
Elina ja Sindy Austraalias (eelnevalt on Elina olnud aasta Erasmusena Hispaanias ja Sindy elanud aastaid Inglismaal);
Karolin Erasmusena Taanis;
Hanna oli Erasmusena Hollandis;
Liisa on juba aastaid Sveitsis;
Reili on aastaid juba Küprosel;
Marika ja Triin elasid vahepeal USAs;
Piret ja Triin olid vahepeal paar kuud ka Hawaiil;
Mirelle on elanud vahepeal nii Itaalias kui Kreekas;
Auli Soomes Erasmusena
ja mina nüüd Hispaanias ja siirdumas Portugali.
Peale keskkooli lõppu mitte kusagil välismaal pikemalt veetnud tüdrukutest meie klassis on vaid Kristen, Tiina, Kersti ja Gerly. Kui need neli tibi ka veel korraks maalt välja saaks, siis oleksid kõik meie klassi tüdrukud välismaal elamise ära proovinud. See-eest meie klassi kuttidest pole välismaale jõudnud pea mitte ükski. Absoluutne null seis, kui välja arvata nüüd USAs teadust tegevat Eeki.
Sellest kiirest statistikast tekkis järjekordne küsimus: aga miks lähevad just naised välismaale? Kas asi on tõesti selles, et naised pole eluga kodumaal rahul ning mõeldakse, et elu välismaal on roosilisem? Et minnakse otsima oma seda tõmmunahalist ja tumedasilmselt välismaa printsi valgel hobusel? Või otsivad nad rohkem seiklusi ning tahavad tõestada oma iseseisvust kodust kaugel elamisega? Või on naised lihtsalt julgemad jätma kõik oma eelnevad kohustused ning alustama uuelt leheküljelt?
Ma ei oska midagi öelda teiste kohta, kuid mina ei tulnud välismaale otsima ilusamat elu. Mul oli lihtsalt vaja Eestis ära saada ning oma elu paika mõelda. Selleks tundus parim viis Eestis põgenemine ja mul on hea meel tõdeda, et see oli õige otsus ning ma ei kahetse seda karvavõrtki. Ükskoik, mis selle kaheksa kuu jooksul vahepeal ka juhtunud ja toimunud ei ole nii heas kui halvas mõttes.
Ma ei arva, et elu välismaal on roosilisem. Siin on inimestel samasugused probleemid kui kõikjal mujal. Oleme kriisis, paljud kaotavad töökohti, raha napib, suhted purunevad ja nii edasi. Kuid ühte võin ma öelda – kliima ja ümbritsevad inimesed mõjutavad elu väga palju! Kui Eesti kliima oleks vastav Vahemere omale ning meie inimesed natukene rõõmsamad ja avatumad, siis elaksin Eestis täitsa hea meelega. Ausalt kohe! Kodu on ikkagi kodu! Vähemalt nii kaua, kui sugulased ja pere seal – kui nemad oleksid karjakesi nõus minuga kusagile sooja kolima, siis ma ilmselt ei igatseks Eestit. Aga ma tõesti ei kannata seda halli massi, mul on sõna otseses mõttes eluks vaja päikest ning avatud inimesi.
Samuti ei meeldi mulle välismaa murjamid. Ma ikka alguses ka mõtlesin, et paljud sõbrannad on võtnud omale meheks muulase ning äkki siin olles ikka ajab keegi mul pea korralikult sassi ja tekib see kõrvuni armunud eufooria, kuid mida kauem ma siin olen, seda rohkem ma ühest korralikust Eesti Jürist puudust tunnen. Pisut tagasihoidlikust ja tõsisest, kuid ambitsioonikast ja minuga ühest rahvusest Jürist! Olen veendunud, et suhe välismaallasega on sada korda keerulisem kui eestlasega. Isegi kui me seda tunnistada ei soovi, siis kultuuriline erinevus mängib määravat rolli. No vahel lausa tahaks kutiga väljas käies eesti keeles nalja visata, aga näed, ei saa. Ja siis tõlgi ning muudkui mängi filmi “Tõlkes kaduma läinud...”. Pealegi eesti keel on nii väike keel, et eks sa seleta kutile, kuidas ta võiks seda ikka õppida. Siiani pole sõbrannade meestest keegi eesti keelega kaugele jõudnud ning kui nad tulevad koju sõbrannade vanematele külla, siis on suhtlus kui katkine grammofon...ja see on juba kurb. Seega ka mina ei tulnud siia meest otsima, kuigi nii mõnigi enne naljatlevalt küsis, kas ma lähen Hispaaniasse üheksas kuuks kiiresti tõmmut pisimurjamit saama...
Küll aga olen veendunud, et naised on seiklushimulisemad ning avatumad muutustele. Meestel on vaja plaani. Neid peab miski ees ootama, muidu nad ikka oma igapäevaseid asju niisama juba maha ei jäta. Ilmselgelt on naine võimelisem päevapealt end töölt lahti võtma ning kohvri pakkima kui meessoo esindaja. Mees tundub juurdlevat rohkem selle üle, kuidas finantsiliselt ikka kasulikum oleks ning mis siis saab, kui välismaal ei lähe hästi ning pärast peab silmad häbi täis tagasi tulema. Naised on siinkohal kindlalt spontaansemad ning hetkes elavad, kes teevad oma otsuseid põhinedes emotsioonidel mitte rahakotil. See pole alati just kõige ratsionaalsem käitumisviis, kuid lisab elule parajal määral vürtsi. Kui mina pidevalt motleksin finantsküsimustele, siis ma a) oleksin valmis paras hullumaja kandidaat ning b) ei teeks seda, mis mul naeratuse näole toob ning enesega rahuololu tekitab. Ja ilmselt on mehed lihtsalt rahulikumad ja leplikumad, siuksed tõsised Kalevipojad. Naised see-eest muudkui rändaksid ja otsiksid seda õiget...

Kui nüüd mu klassioed seda loevad, siis voite kommenteerida, miks keegi välismaale läinud on.

Bitch tegutseb jälle ehk minu koju tulemise saaga jätkub

Ma olen ärritunud, sügavalt ärritunud. Ma lihtsalt ei või, kui põikpäised võivad inimesed olla.
Saaga minu reisimise ja lendamisega on hommikust saadik jätkunud. Nimelt küsisin ma hommikul Escarlatalt, et kui mulle ostetakse piletid mitte EVS rahade eest, kas ma siis võin otse Farosse lennata. Escarlata selle peale, et ilmselt ei või, kuna neil on kohustus mind koju saata. Ütlesin siis selle peale, et Farost saab minu kodu, seega loogiliselt mõeldes võiksin ma sinna lennata. Escarlata hakkas vinguma nagu aia vahele kinni jäänud siga, et mida kõike ma veel ei soovi. Mina selle peale, et ma ei soovi midagi ja kuna mina pole kursis, kuidas siin Hispaanias asjad käivad ning kuna tema on minu tuutor, kes peab vastama minu küsimustele, siis ma palun tal helistada national agency'sse ning järele küsida, kas see on võimalik. Selle peale vaatas ta mind ikka ja jälle oma südame pahaks ajava pilguga ning põrnitses edasi. Ja minul läksid karvad turri.
Ma ei saa aru, kas tal on raske oma tööd teha? Kui tema ei taha helistada, siis jumal hoidku, andku mulle number – ma helistan hea meelega ise, saan kõik oma küsimused korraga küsitud. Sest praeguse seisuga pole ta veel telefonitoru tõstnud. Minu palvest on möödas rohkem kui 2 tundi. No tõesti, kui raske saab olla üks telefonikõne!
Teiseks. Ta põrnitseb tööl juba mitmendat päeva järjest. Kõik on jummala fun meie korrusel – Marisa, Lola, Rachele, José ja Alberto on hommikuti alati energiliselt rivis ja ajavad omavahel juttu. Ning siis nurgas üksinda põrnitseb bitch. Mina ausalt öeldes ei julge temalt enam midagi küsida ja pöördun pigem teiste poole, sest see killer look, mis sealt vastu tuleb, ajab lihtsalt südame pahaks. Ma näiteks täna tulin tööle ja teatasin rõõmsalt, et leidsin üles, kelle käes kaardid on, mis kadunud olid, ning toon need esmaspäeval tööle, kuna ma saan need kaksikutelt alles nädalavahetusel kätte. Selle peale öeldi, et ahah ja põrnitseti edasi.
Ma pole küll mingi psühholoog ega asi, kuid mina ei too oma probleeme tööle. Mul on hetkel asjad üle pea kasvanud, kuid ma ei vingu siin ringi, et mul vajuvad silmad kinni ning et tahaks ainult puhata. Te oleks pidanud täna kuulma, kuidas ta oma meheraasuga suhtles telefonis. Karjumisest oli asi kaugel, see oli pigem röökimine. Mina Moisese asemel oleks juba ammu minema jooksnud.
Ma ei saa aru, kas inimesel on raske olla meeldiv, avatud ning vastutulelik. Mul on tekkinud täielik allergia selle inimese vastu, sest ta on lihtsalt vastik. Ma pole nii kurja inimest veel varem kohanud. Aga ma nüüd hakkasin ka bitchi vastu panema. Ja oi kuidas veel...tahaks hea meelega mingi sitaga paar päeva enne ära lendamist hakkama saada. Ikka tõsiselt. Lihtsalt keeraks sitta vastu. Näiteks saadaks talle noorsoovahetuse lõpparuande poolikult ja ei paneks videosid kokku. Minu allkiri pole ühelgi taotlusel, seega on tema selle eest tegelikult vastutav ja oh! kuidas ma tahaks näha, kuidas ta seda suppi siis sööma hakkab. Võtaks veel kõik materjalid, mis vahegi selle projektiga seotud lihtsalt kaasa ja teeks adjöö...
Igatahes ma nüüd ei teagi, kuidas ma lendan või kuhu ma lendan. Hullult närvi ajab. Portugalist juba öeldi, et ma nad siin persse saadaks ja lihtsalt otse Farosse tuleks! Sest ausalt öeldes oleks minu vahepeal Tallinna tulek ilmselge aja ja raha kulu. Kuna nad ei lase mul punasel päeval ehk 8ndal siit tulema hakata (ma siiani ei usu seda, mis mulle ei öeldi – no perse, me isegi ei tule sel päeval tööle mitte!), siis saaks ma hakata tulema 9ndal, mis tähendab, et ma jõuaks koju ehk 9nda õhtul või 10nda hommikul ning kui ma peaks samal päeval hakkama tagasi Portugali lendama, siis oleks see ju täielik jaburus! Aga eks ma nüüd ootan huviga, mis Escarlata mulle ütleb ja siis kui sealt tuleb eitav vastus, siis ma lihtsalt helistan ise meie national agnecysse ja küsin üle, sest ma ausalt öeldes ei usalda seda bitchi enam...