Barcelona. Park Guell. La Sagrada Familia. Plaza de España.Sadam. Mercat de la Boquería.Naistega valjas.

Järgmisel hommikul läks Irene tööle ning mina alustasin oma Barcelona avastusretke. Minu jaoks on justkui reegliks, et iga kord, kui ma Barcelonasse satun, siis kõigepealt pean käima ära Park Güellis ning alles siis vaatame, millele veel aega jääb!
Nii siis ka seekord. Et maksimaalselt oma ema antud transpordikaarti ära kasutada, hüppasin taas metroo peale. Ma lausa armastan metroosid, need on nii mugavad ja mõnusad. Samuti meeldib mulle sealne rahvas. Okei, suvel on natukene vastik, sest maa all järgmist rongi oodates jääb kohati õhust puudust, kuid üldjoontes on super! Lisaks võtab Barcelonas bussiga liiklemine ikka tubli mitu korda rohkem aega, sest liiklus on seal kohati justkui Cairos – täielik kaos! Vähemalt nii mulle tundus, sest seal oli pidevalt nii palju autosid siia-sinna silkamas.

Park Güell on Antonio Gaudí suurejooneline park, milles tunnen ennast alati justkui kuuluksin ma sinna. Park ehitati 1900 aastal, mil krahv Eusebi Güell ostis omale suure nõlval paikneva maa-ala ning palus Gaudíl sellest kujundaja rikastele mõeldud väikeste aedade linnaku. See oli esimene kord, kui Gaudí proovis kätt maastikuarhitektuuris. Projekt jäi 1914. Aastal seisma, kuid see-eest oli Gaudí jõudnud juba valmis suurejoonelise väljaku, 3km pikkuses jalutusradu ning kaks majakest, mis on Hansu ja Grete stiilis ning meenutavad justkui muinasjutumaju.
Läksin parki oma hommikusööki sööma. Ostsin kaasa puuvilju, juua ning ühe võiku. Kella 11 ajal oli sinna liikumas juba trobikond inimesi, päev oli palav ning turiste maa ja ilm täis. Õnneks nad kõik pelgasid vaikselt päikest ning istusid pigem varjus. Vaated ning jalutuskäigud pargis on suurepärased ning üle ega ümber ei saa ma kunagi ka mosaiikpinkidest ning väljakust. Kes käind ja näind, see juba teab! Veetsin seal pargis tunnikese raamatut lugedes ning mõnuledes. Siis hakkas juba liiga palavaks minema ning otsustasin edasi liikuda! Sõitsin tagasi kesklinna poole.

Pilte Guelli pargist - Gaudí majamuuseum, mosaiikpingid ja palju muud .

Edasi peale Park Güelli külastamist kui niiöelda must be-d, otsustasin, et võtan ette asjad, mida ma polnud varem Barcelonas teinud! Seega Plaza de España – polnud seal kunagi käinud, ainult bussiga mööda sõitnud!

Plaza de España juurest algab pikk tee Palau Nacionali juurde, kus asub Kataloonia kunstimuusem. Lisaks on see ka koht, kus algab sõit Montjuici mäe otsa. Seal kõrval kohe paikneb ka Barcelona kuulus härjavõitlusring. Kõige rohkem on Plaza de España tuntud La Font Magica tõttu – 15 minutiline tule ja muusikashow. Kahjuks mina seekord jäin sellest ilma, kuna esimesel õhtul oli kontsert ning teisel läksime Irene ja Fernandaga välja. Aga eks järgmine kord.

Teel muuseumi poole.

Muuseum Palau Nacional.

Muuseumi juures. Minu selja taha jaab Tibitabo.
Plaza de España ja kaks kuulsat torni.

Trepid, millest tuli usinasti yles ja alla ronida.Vaatega Plaza de Españale. Harjavoitlusring Plaza de Españal.Peale väljaku külastamist, olles väsinud treppidest üles ja alla ronimisest (kohalikud ütlesid, et minu sealoleku ajal oli Barcelona vallutanud enneolematu kuumus ning keegi rääkis isegi ka 41 kraadist, kuigi ma seda väga ei usuks!), otsustasin, et on aeg sõita La Sagrada Familia juurde, võtta üks hingetõmbepaus, kirjutada kaarte, juua kohvi ning tõmmata niisama hinge!

Mul on armsaks kombeks saanud kirjutada oma perele-sõpradele erinevatest reisisihtkohtadest kaarte. Osad ütlevad juba, et peavad varsti lausa eraldi riiuli minu kaartide jaoks ostma. Saaks mina ka vaid kaarte kusagilt kaugelt maalt. Kuigi praegusel hetkel siin elades on hästi lahe saada Eesti piltidega kaarte. Täna leidsin postkastist just vanaema saadetud kaardi laulupeo pildiga, kus ta kirjutas oma laulupeo elamustest. Mina olin talle kirjutanud Barcelonast just oma kontserdielamustest, millele ta kiiruga kohe vastas! Aitäh! Lisasin kaardi seinale oma kaardikollektsiooni...

La Sagrada Familia - Gaudí meistriteos, mis ikka veel pole valmis, kuid mille juurdeehitust on juba silmaga naha!
La Sagrada Familia juures, Gaudí pargis. Kui see 2020. valmis saab, lahen sinna uuesti.

Seejärel liikusin sadamasse. Idee oli teha paar kiiremat pilti olümpiasadamast onule, et tal ikka meeles seisaks, kus ta 1992. aastal olümpial poistega medalit toomas käis. Ja siis hüppasin läbi turul ning sain kokku Irene ja Fernandaga. Siinne kõige kuulsam turg La Ramblal paiknev Mercat de la Boqueria on täielik turistilõks. Kõik on nii kallis ning igal pool võib näha vaid turiste. Sama lugu on La Rambla (Barcelona peatänav) endaga. Liikuda seal on võimatu, inimesed voorivad-edasi tagasi, miimid üritavad sind meelitada pilti tega ning raha andma, putkasid pidavad murjamid suveniire ostma.

Sadam. Pildid pyhendusega onu Reinule, et tal ikka meeles oleks, kus ta medalit toomas kais.

Valjak, mille leidsin La Rambla juurest, kuid mille nimi mul hetkel enam meeles pole! La Rambla tanavaelu - kunstnikud, lillemyyjad, miimid ja jumal teab missugused sulelised ja karvased veel.

Paar pilti Barcelona koige kuulsamalt turult - Mercat de la Boquería

Barcelona tanavatel.

Irene sõbranna Fernanda on Brasiiliast ning Hispaanias kuni suve lõpuni. See on tema esimene kord olla Euroopas, kuigi tema pool suguvõsa elab Portugalis (muuseas Faros!!!) ning onu Barcelonas. Siia tuli ta just keelt õppima ning niiöelda maailma avastama ja sugulasi kohtama. Sugulasi, keda ta kunagi varem polnud elus näinud ning ütles seepeale, et natukene kardab. See-eest pidavat talle väga Euroopas meeldima ning ütles, et ausalt öeldes ei taha väga koju tagasi minna. Ja see müüt, et brasiillannad on megakenad, vastab 110% tõele.
Esialgu suundusime Barrio Goticusse, mis on sealne niiöelda peo ning baaride rajoon, koos oma imeväikeste ja kitsaste tänavatega, kus iga nurga tagant võid leida üha uusi ja uusi baare. See on niiöelda Barcelona keskaegne linnarajoon. Muuseas enda arust polnud ma seal kunagi varem käinud, vähemalt ei tulnud ette küll! Istusime seal, tegime väiksed dringid ning ajasime juttu. Kuna olime kõik välismaallased, siis oli meil oma hispaanias elamise kogemusi ning seiklusi mõnus vahetada, sest igast naljakaid või meile absurdseid seiku jätkus ja jätkus.

Edasi suundusime El Ravali suunas. Seda peetakse niiöelda Barcelona getorajooniks, kus sa võid pigem kohata kõiksugu murjamrahvuseid kui hispaanlasi. Üksteise järel on araablaste poed ning baarid ja kontingentki tänavatel väga palju ei erine. Lisaks on seal ka niiöelda Barcelona punaste laternate rajoon ning narkomaanide paradiis. Irene ütles, et ma väga tähelepanelikult oma asju vaataks, kuna sellel linnaosal pole just kõige parem kuulsus. See-eest on seal üks väga ilus väljak, kust avaneb vaade tuledes Tibidabo mäele ning kirikule. Sellest juba aga peagi. Istusime ühte paari ning jätkasime oma naiste õhtut.

Naistega valjas. Vasakult: Fernanda, Irene ja mina

Baaris oli baarmaniks üks kutt. Fernanda oli päris kindel, et see on Brasiiliast pärit, kuna olevat rääkinud ehtsa brasiilia aktsendiga. Nii me siis läksimegi küsima, et kust sa pärit oled. Meile näkku vaadates sai igaüks aru, et kohalikud pole. Kui olime küsinud kutilt, et kust sa oled, kas Brasiiliast, siis seepeale vastas ta uhkusega poolenisti lauldes: Ei, ma olen italiano! (no teate küll, kuidas need itaallased on uhked oma päritolu üle ning kuidas nad muudkui seda kõigile kuulutaks ja rõhutaks!).
Kui kell hakkas kolm saama, otsustasime koju liikuda. Irene pidi järgmine hommik tööl olema ning noh, mina ja Fernanda otsustasime ka mitte enam rohkem välja jääda. Olin ma ju nagunii eelmise päeva kontserdist väsinud.

Barcelona & U2 - here I come!

Teisipäeva hommikul lippasin rõõmsalt kella poole kümnese Barcelona rongi peale. Rong oli välja müüdud, kuid minul kenasti pilet olemas! Enamus, kes sellel rongil olid, olid teel U2 kontserdile nagu minagi! Rongis kuulati U2 muusikat ning muudkui pläkutati eesolevast kontserdist.
Olin omale valinud mugavama rongi Euromed, mis on ka ilusam, uuem, puhtam ja jumal teab mis tüüpi rong veel! Ja olen päris kindel, et polnud varem nii pikka rongi elu sees näinud – 17 vagunit!!!! Minu vagun oli 14-s ning ausalt öeldes selleni lonkimine võttis parajalt juba võhmale küll! Seljakott koos asjadega oli päris raske. Ja kui ma pärast nägin ühes kurvis kui pikk see rong tegelikult on, siis pidid mu silmad esialgu peast välja hüppama.
Mulle meeldivad siinsed rongid väga. Öelgu teised, mis aga tahavad! Kui sul pole aja peale minekut, siis on nad väga head. Kui sa pead näiteks kindlaks ajaks kusagile jõudma, siis pead kannatust ning aega varuma, sest Hispaania rongidel on kombeks ca pool tundi alati hiljaks jääda. Seega kui öeldakse, et rong jõuab kohale kell 14, siis võid kindel olla, et enne kella poolt kolme pole rongijaamast ega saabumisest isegi mingit juttu. See-eest vabandatakse ette ja taha rongi hilinemise ning sellest tekkivate ebamugavuste pärast. Aga rongid ise on toredad – parajalt ruumi ning õhku ja silma saab ka kenasti looja lasta!

Tsuti enne kella kolme (meie rong hilines ca 45 minutit) jõudsin ma Barcelona Sants rongijaama. Väike värskendus ning edasi.
Pidin kokku saama Irenega kella nelja paiku, seega oli mul rahulikult aega, et leida üles metroojaam ning jõuda Plaza de Catalunya metroojaama Rambla väljapääsu juurde.
Barcelonasse sattudes on alati hea ja mõnus tunne, kuidagi kodune ning alati on seal olemas see äratundmisrõõm, et oh, see on minumoodi linn! Seal ma siis nüüd olin, jälle. Oma armastatud Barcelonas ja Plaza de Catalunyal. Õnneks ei tulnud mul kaua oodata ning hakkasime liikuma.
Mul on päris raske seletada, kus Irene elab. Muuseas Irene on üks vabatahtlik Valgevenest, kellega me koos Santiago de Compostelas koolitusel olime ning kes elab ja töötab Barcelonas. Tema kodu on El Ravali piirkonnast jalutada ca 30 minutit. Kuigi ta ütles, et muidu käib jala oma töö, kodu ning kesklinna vahel, siis võtsime metroo, kuna mina kohe mitte kuidagi ei viitsinud oma seljakotiga marssida järgmised 30 minutit.
Irene elab pisikeses korteris koos ühe Barcelona perekonnaga. Perekond oli päris okei ja korter ka, kuigi minu elamine on ikka mitu korda hubasem ja mõnusam. Irene rääkis, et muidu nagu polegi viga selle perega elada, kuid tead, nad ei taha väga, et mul külalisi käiks. Sel hetkel oli mul tunne, et ei no tore-tore. Enne seda siis ei võinud mulle öelda. Samas ehmatas Irene ka ise selle lause peale ära ning ütles, et ma ei muretseks ning tegelikult pole hullu midagi. Lisaks pidavat see perekond ka tahtma pidevalt inglise keeles rääkida, Irene aga hispaania. Muuseas, kui Irenega Santiagos kohtusime, siis ta ei rääkinud ikka üldse hispaania keelt, nüüd juba vaikselt-vaikselt räägib!

Kui olime asjad ära visanud, pesnud ja valmis sättinud läksime enne kontserti sööma. Meiega liitusid veel vabatahtlikud Daniel ning Valentina. Neljakesi me olimegi vaid. Kõhud täis, hakkasime kella poole kaheksa ajal liikuma Camp Nou poole – FC Barcelona suur-suur kodustaadion, mis mahutab 100 000 külalist ning kus toimus U2 360 kraadi tuuri avapauk! Mina olin juba hommikust saati ähmi täis, kuulasin rongis U2 parimaid palasid ning tegin niiöelda eelhäälestust :)
Kui me Camp Nou metroopeatusesse jõudsime, siis oli rahvast staadioni poole minemas juba oi kui palju. See-eest oli hea, polnud mingit eksimisvõimalust, sest kuhu see rahvamass ikka suundub kui mitte staadioni ja U2 kontserti poole. Sissepääs staadionile oli tehtud igati lihtsaks – staadionil on lihtsalt miljon erinevat sissepääsu ning sinu piletil täpselt kirjas, millises sina sisse saad. Irenel, Danielil oli sissepääs 15, Valentinal 17 ja minul 19. Ja kui sa oled murdnud juba tee sissepääsuni, siis muu läks edasi juba lõbusamalt.
Piletil oli kirjas, et ei ühtegi kaamerat, videot ega muud asja ei tohi kaasa võtta. Mina muidugi ka ei võtnud, sest see veel tarvis, kui mind väravas tagasi saadetakse ja öeldakse, et tüdruk, oma kaamerast pead sa nüüd küll lahti ütlema. Siiski polnud see turvakontroll üldse nii keeruline ning päris paljud inimesed nihverdasid oma kaamerad ja asjad sinna kenasti sisse. No meil olid selleks telefonid, millega pilte teha! Siiani ootan, et teiste pilte saaks...

Yhel ideaalsel teisipaeval otsustasin minna kaema, mida teevad Bono, The Edge, Larry ja Adam...

Sees olles leppisime kokku, et saame taas kokku väljapääsu number 17 juures. Jooksime sinna, astusime staadionirägastikku, ostsime joogid. Mul oli eelnevalt ka mõte, et lähen ostan omale U2 särgi või midagi, aga sel hetkel, kui nägin kui pikk oli järjekord, haihtus see mõte sama kiiresti, kui ta tulnud olid! Nüüd ma ükspäev võtan ette ning ostan selle omale netist!
Ja siis kui me astusime üha ülespoole ning jõudsime staadionile ja nägin esmakordselt seda lava ning rahvamassi, kukkus mul ikka sõna otseses mõttes suu lahti! Juba siis ilma igasuguse kontserdita tundus see kuidagi võimas ning uskumatu! Rahvas oli elevust täis, kes sõi, kes jõi, kes lõi juba varakult tantsu ning laulis häält lahti. Inimesi oli väga erinevaid, täitsa väikesed ning vanemaid, valgeid ja musti ning eri rahvuste sortiment oli ka seinast seina alustades hispaanlaste endiga ning lõpetades austraallaste ning uus-meremaallastega, kes olid just U2 avapauguks Euroopasse sõitnud!

...moni inimene kogunes veel! Tapsemalt nii 89 999 inimest!Soojendusesinejaks oli Snow Patrol – USA bänd, mis saavutas ma kuulsuse peale Grey Anatoomia teise seeria lõpuosas kõlanud laulu “Chasing cars”. Kuna ma ise hakkasin Snow Patroli loomingut kuulama käesoleva aasta talvel, siis sain justkui kaks kärbest ühe hoobiga. Kuigi bändi laulud on kohati melanhoolsed andsid nad väga hea kontserdi ning mulle täiega meeldis! Ja peale nende kontserti oli pinge krutid juba niivõrd üles, et ma ei suutnud enam koha peal istuda.
Läksin siis rõõmsalt alla uut jooki ostma. Käin seal jummala oma maailmas nagu vahel ikka ning ei pane üldse ümberringi toimuvat tähele. Järsku põrkan kokku mingi tüübiga, vaatan, et tal on kõrval kaks mustas ülikonnas meest ning see tüüp väga meenutas mulle the Edge’i (U2 bändiliige, kitarrist, kes veel ei tea)! No ja palun ärge nüüd tapke minu illusiooni, et ma temaga kokku ei põrganud ning et see oli nagunii lihtsalt mingi suvaline tüüp, kes näeb välja nagu the Edge! Las mul olla ka neid oma naiivsuse hetki, eks!
Ja siis kohmetuna suundusin tagasi oma kohale, ise jummala ähmi täis ning ei suutnud kohe ära seletada, mis juhtus ning kellega ma kokku põrkasin. Ajasime seal vaikselt juttu, hakkas pimedaks minema ning ei suutnud kella kümmet enam ära oodata. Rahvas oli elevil ning pungil täis.

Ja siis läksid tuled kustu, hakkas muusika ning U2 tuli lavale. Sellest hetkest alates hüppasin mina pingil püsti ning järgmine kord, kui istuma sain, olin juba metroos. Ma pole kunagi ühelgi kontserdil nii kõvasti rokkinud, hüpanud, karjunud, kaasa laulnud ning jumal teab mida kõike veel ära teinud. Esimesest palast peale “Breathe” olid emotsioonid laes ning kananahk ihul! Siiani sellele kõigele tagasi mõeldes tulevad külmavärinad peale ning ma ei leia õieti sõnu selle kõige kirjeldamiseks!!!! See on uskumatu tunne olla 90 000 inimesega suurel staadionil ning kuulata U2-d!!!!
Muidugi oli ka publik uskumatu. Minu läheduses polnud kedagi, kes oleks istunud. Kõigil oli ülev meeleolu, hüpati ja karati, lauldi täiesti kõrist kaasa. Vahepeal oli tunne, et publik vaat et laulab veel rohkemgi kui Bono! Muidugi ei suutnud ka U2 publikut ära kiita, kuigi see võib kohati tunduda täielik klišee...
Minu ja bändi ilmselt ka oli täiesti super tunne see, kui kogu staadion hakkas laulma pauside ajal, kui bänd võttis paar lonksu juua ning vahetas pille, hispaanialikku ole-ole-ole-ole!!! See oli niivõrd võimas tunne. Bono ütles selle peale, et täpselt seetõttu nad Barcelona ka esimeseks kohaks valisid, et siin on see õige atmosfäär...Ja rahvas läks eriti hulluks siis, kui Bono tõmbas selga FC Barcelona omanimelise särgi ning ütles, et see on maailma parim tiim!
Lava “The Claw” oli võimas ning suur. Bono hüüdis seda oma kosmosejaamaks, kust vahepeal tehti ka intervjuu kosmoselaeva Houston inimestega. Mulle on alati meeldinud, et Bono lõimib oma muusika ja kontserdite sisse ka sotsiaalkriitilise noodi ning erinevaid kampaaniaid, mis tal oma organisatsiooniga One parasjagu käsil on! Enamusele tundub see äaleierdatud teema, kuid mulle meeldib.

Kontserdil
Kontserdi kavasse olid pandud kõik see kõige paremad laulud, nii uuemad kui vanemad. Siin on, mis nad esitasid: Breathe; No Line on the Horizon; Get On Your Boots; Magnificent; Beautiful Day; I Still Haven’t Found What I’m Looking For; Angel of Harlem (Michael Jacksoni auks), In A Little While, Unknown Caller, Unforgettable Fire; City of Blinding Lights; Vertigo; I’ll Go Crazy If I Don’t Go Crazy Tonight (väga kift aafrika trummidega variant oli sellest tehtud); Sunday Bloody Sunday; Pride (In the Name of Love); MLK; Walk On, Where the Streets Have No Name, One ning lisapaladena Ultraviolet; With or Without You ja Moment of Surrender.

Kui jõudis kätte minu lemmik “City of blinding lights”, siis sel ajal olin ma justkui tardunud! Mitte midagi ei osanud teha. Emotsioonid keesid üle pea. Ja kui lõpus kõlasid minu järgmised kaks lemmikud “With or without you” ning “Moment of surrender”, siis selleks hetkeks olin ma lihtsalt juba liimist lahti ja mõtlesin, et kui see ka ei ole elu, siis mis üldse on?!
Ja peale kontserdi lõppu ning kolme lisapala ei oleks kohe mitte kuidagi tahtnud sealt lahkuda ning oleks soovinud, et see õhtu jätkuks ja jätkuks ning U2 muudkui mängiks ja mängiks.... Kui oleks võimalik, siis läheks kohe uuesti! See feeling oli lausa uskumatu!!!! Ma ei oska seda kohe kirjeldadagi! Aga õnneks olen kuulnud jutte, et tulevad järgmine aasta Euroopasse tagasi ning siis avaneb mul uus võimalus. Tean, et peate nüüd mind täiesti lolliks, kuid mul on ka neid momente...
Alles nüüd tean, mida tähendab sõna “kontsert” ning mis teeb suured kontserdid niivõrd eriliseks. Eesti maailma artistide kontserde ei saa ausalt öeldes ikka kontserdiks nimetada. Olen edaspidi valmis jätma kümme Eestis toimuvat kuulsa laulja / bändi kontserdit vahele, et kasvõi korra veel seda sama tunnet kogeda.

The Claw ehk lava tuledesaras!

Peale kontserti läksime ülerahvastatud metrooga tagasi kesklinna ning hakkasime mõnusa U2 laulujoru saatel nautima ülejäänud ööd....Metroos oli rahvast murdu ning kõigil oli gripipaanika, katsid suid ja jumal teab, mida veel!

Lugu sellest, kuidas siin tööle saaks

Ühel lõunal läksin ma IVAJi (Institut Valencia de la Joventut), et viia ära oma viimased paberid seoses minu noorsoovahetusega. Sain sealt vastu ühe paberi, mis kinnitab, et olen paberid ära saatnud, kui peaks juhuslikult mingi probleem või küsimus tekkima. Ja siis mõtlesin, et nüüd oleks õige aeg minna võtta kaasa üks kohvi ja tagasi kontorisse.
Nii ma siis läksin see paberlipik käes oma lemmik kohvikusse-baari Havana. Seal on jube mõnus juba käia, astud uksest sisse ja juba kohvimasin käib, sest kõik teavad, mida sa tahad – üks piimaga kohvi kaasa! Ja siis ma seal olin, sehkendasin oma paberiga ning otsisin ühe käega rahakotti koti põhjast! Ja täiesti ootamatult ja jumal teab kust hüppas välja mingi kutt, kes küsis, et kas ma tahan siia tööle tulla. Minu esimene reakstioon oli kohe, et mida-mida, ma nüüd kohe ei mõista. Olin täiega oma mõtetes ning ametis rahakoti otsimisega. Ja siis kutt seletab, et sul ju CV käes ning tule lähme teeme ühe intervjuu. Siis ma jagasin alles matsu lahti ning hakkasin seletama, et ei,ei, see pole mingi CV ning kahjuks ma praegu küll tööd ei otsi, aga kui vaja peaks minema, siis tulen kindlasti tagasi!
Miks see kutt arvas, et ma CVga tulin? Sellepärast, et siin on kombeks, et kui sa tahad tööle saada, siis lähed ja viid oma CV sinna firmasse, kus sa töötada tahaks ja siis jääd ootama, et nad sinuga ühendust võtaks. Teine variant on muidugi ka otsida töökuulutusi, kuid nii palju kui mina olen kohanud, siis kõik noored muudkui jookseks oma CV-dega mööda linna ringi.

Esmaspaev, 29. juuni. Hea naide hispaanlaste asjaajamisest.

Esmaspäev, 29. juuni. Olin usinasti nädalavahetusel tõlkinud ühte programmi Youth in Action esitlust, et seda minna tegema meie kuulsatele noorsoovahetuse tegelastele. Escarlata oli mulle varem öelnud, et ca 10 paiku on minek. Hästi, olin oma presentatsiooniga täitsa valmis ning asi vask.
Ja mis siis tuli kõigepealt välja tööl? Et see paganama presentatsioon ei avane. Meil on kohati see IT-ndus siin stagna ajas ning seetõttu puudub meil nt arvutites Powerpoint kui programm, meil on saadaval vaid Powerpoint Viewer ning kui sa peaksid tahtma midagi oma presentatsioonis muuta, siis otsi maja pealt tikutulega üles arvutit, kus ka õige programm olemas oleks. Ja ei, sa ei tohi seda omale lihtsalt netist alla laadida, sest sa esiteks ei saa seda teha, kuna meil on piirangud peale ja teiseks peab IT osakond kõiki allalaadimise ise tegema ja kontrollima. Ja see kõik muidugi võtab aega nädala või kaks. Mäletate isegi, kui kaua minu arvuti kasutajakoodi saamine aega võttis! Peale mitmeid teelfonikõnesid ning hädapalveid leidsime lõpuks ühe arvuti, kus oli programm olemas. Milline õnnistus! Vaatasime Escarlataga esitluse üle, kõik super!
Siis helistas Escarlata ühele inimesele, kes nende leedukate ja hispaania pätakatega tegeles. Ja mis tuleb välja? Et kõik magavad ja mingit esitlust ei saa teha küll praegu, sest keegi oli eile kokku kukkunud ja siis keegi oli pool ööd olnud haiglas ja bla bla bla. Escarlata ütles siis, et olgu, tulete siis kella kaheteistkümneks linna ja teeme siin selle esitluse. Minul polnud sel ajal veel vahet, mis kell ma seda teen.
Kell hakkab tiksuma kaksteist. Ja kus on meie noored? Muidugi, et ikka El Campellos – koht, kus nad elasid ja ööbisid ja mis on ca pooletunnise trammisõidu kaugusel. Escarlata ütles siis, et kuulge, kuulge nii see asi ei lähe. Samas ega ta ei pingutanud ka väga, et kuri paista või midagi. Ja siis nad ikka palusid seal, et teeme teine päev ja miks seda vaja ja nii edasi. Teine päev aga ei saanud seda teha, sest mina läksin Barcelonasse ning peab seda tegema sellepärast, et see on üks programmi nõudeid. Ja siis Escarlata leppis nendega kokku, et millalgi õhtul siis teeme.
Ja siis ütles Escarlata mulle, et nii Triin, õhtul lähme El Campellosse. Mina selle peale muidugi vaatan nagu loll ning kostan, et mis-mis. Mind ajas sel hetkel jummala vihale see fakt, et kõik vist arvavad, et ma töötan iga kell kui vaja ning et mul muud elu justkui polegi. Rääkisin siis Escarlatale, et ma tahan teada täpset kellaaega, millal me läheme, sest nagu sa tead, ma lähen homme ära ning mul on paar asjatoimetust vaja teha! Asjatoimetusteks oli ülikooli külastamine ning sisseastumise ja stipendiumide uurimine ning pidin oma uude tennisekeskusesse viima ära maksekorralduse paberi! Selle peale ohkis Escarlata järgmised kaks tundi, et ta ikka ei tea, mis kell ning kui ma hakkasin koju minema (ehk siis ülikooli), siis jäi jutt nii, et Escarlata annab mulle teada (palusin, et ta teeks seda võimalikult kiiresti ning etteteatamisajaga, sest ma olen jumal teab, kus pärapõrgus sel hetkel), kui minekuks läheb ja kas üldse läheb.
Lähen mina siis kenasti ülikooli. Olin enne ühe tibiga meili teel suhelnud ning tema andis mulle täpsed juhised, kuhu minna. Kõigepealt suundusin ühte kohta, kus anti informatsiooni stipendiumite kohta. Öeldi, et on kolme sorti stipendiumid: riigi, provintsi ja ülikooli ning nende kõigi eesmärk on aidata tasuda õppemaksu. Hästi, sain informatsiooni ning teada, millal stipendiumitele kandideerimine hakkab (öeldi, et ma muudkui vaataks kodulehte!). Seejärel küsisin, aga stipendiumid välismaallastele. Tean, et teil ka need olemas, ma ise vaatasin kodulehelt, kuid sealne info oli aastast 2007. Seejärel ütles tibi mulle, et vot sellest ei tea ta midagi ning mingu ma ikka teise majja.
Läksin ma siis sinna teise majja. Kõigepealt uurisin selle kohta, et mida ma üldse õppida saaksin. Ja mis välja tuli? See, et ega minu inglise keelse diplomi ja akadeemilise õiendiga poleks siin midagi peale hakata. Kõigepealt pean ma laskma vajalikud dokumendid tõlkida, siis need ühte asutusse viima, mis kinnitab need ja mis seejärel väljastab mulle dokumendi, kus on kirjas hispaania vastavus minu õpingutele. Ja alles siis saan ma minna tagasi ülikooli ja uurida, mida ma õppida saaks ja kuhu sisse astuda ja mitmendasse tsüklisse. Tore, tore! Ärme tunnista inglise keelseid dokumente. Nüüd on minu järgmiseks missiooniks need dokumendid kenasti tõlkida ja samm-sammult edasi vaadata, mis saama hakkab.
Järgmise küsimusena tekkis kohe, et aga ikkagi need stipendiumid välismaallastele. Mind saadeti siia ja öeldi, et teie teate vastust sellele küsimusele. Muidugi tädi kuulis sellest esimest korda! Küsis üldse, et kust ma sellise informatsiooni sain. Näitasin siis talle täpselt ära, kust ma informatsiooni sain ja nii edasi. Seepeale tuhlas ta paar minutit oma paberites ja ütles, et ei tea, ei tea ja et mingu ma ikka rahvusvaheliste suhete osakonda tagasi. Ütlesin talle siis, et vabandust väga, aga ma olen seal juba käinud ning mind saadeti siia. Ütles, et ei, ei mine ikka. No ega siis midagi, kui tuleb minna, siis tuleb minna.
Küsisin siis veel, et magistrisse sisse astudes, kas neil on programmi tutvustust või kuidas sisseastumine käib ja kas ka seal mingeid stipendiume pakutakse. Seepeale võttis tädi ülikooli kaardi (kuna kompleks on ääretult suur, siis pole kaardita liikumine alguses isegi mitte mõeldav!) ja joonistas mulle peale, kus on magistriõpingute osakond ning mingu ma sinna. Vaatas veel järgi, et nad töötavad ka esmaspäeva õhtuti. Läksin siis sinna hoone poole. Olin selleks ajaks ülikoolis olnud juba tunnikese minu esialgse plaanitud poole tunni asemel. Loll mina, eksole. Ja mis siis magistriõppe osakonnas välja tuleb? Loomulikult see, et kuigi uksel on kenasti kiri, et töötame esmaspäeviti kell 15-17.00, mille ajavahemikku ma kenasti mahtusin, olid kõik uksed lukus ning mitte hingelistki nähtaval. Väga armas neist! Võtsin telefoninumbri ja e-maili aadressi ning kavatsen nüüd neile kirjutada, et palun väga, kuid ma sooviks kindlal ajal kokku lepitud kohtumist ja kõik!
Seejärel otsustasin minna rahvusvaheliste suhete osakonda. Ja mis seal välja tuli? Et see inimene, kes töötab rahvusvaheliste tudengitega ning sisseastumise ja kõiksugu paberimajandusega, on juba ammu ära koju läinud ning et ma ikka tuleks mõni teine päev. Ja nii palju ma siis targemaks saingi seal oma ülikoolis käimisega! Aga oi kuidas ma hakkan nüüd neile pinda käima e-maili ja telefoni teel. Hoidku alt!
Ja mis on selle kõige moraal: et EBSi õppeosakond ning õppekonsultandid on meid lihtsalt ära hellitanud, kuna oleme saanud alati ühest kohast ja ühelt inimeselt vastused kõikidele oma küsimustele!
Istusin bussi peale. Kell hakkas saama 5. Escarlatast kippu ega kõppu. Mõtlesin siis, et hästi, jusiis ei lähe minekuks. Läksin istusin otse trammi peale ning hakkasin sõitma oma uue spordiklubi poole. Tee peal saatis mulle Escarlata sõnumi, et 15 minuti pärast tulen ja võtan su peale. Minul selle peale vererõhk tõusis tubli annuse. Mismõttes ta nüüd mõtleb, et võib iga kell saata mulle sõnumi, et ole 15 minuti pärast valmis. Saatsin vastu sõnumi (siin on sõnumi saatmine odavam kui helistamine, kui oled erigi võrgus ning seetõttu saadavad kõik muudkui sõnumeid!), et ma olen teel oma spordiklubisse, pean seal paar paberit täitma ning treeneriga rääkima ning kui ta tahab võib mind sealt peale võtta, kuid 15 minutiga ma oma maja ette küll ei jõua. Lisaks väljendasin oma pahameelt, et kas tema arvates varakult ette teatamine on 15 minutit!
Selle peale ei kuulnud ma Escarlatast enam midagi. Oli mulle helistanud üks kord, kui ma just oma treeneriga rääkisin, üritasin teda pärast veel kätte saada, kuid mitte midagi. Siis ma mõtlesin, et davai, mul on ka jummala ükskõik ja ausalt öeldes ei huvita mind kohe sugugi, mis nüüd Escarlatal öelda on. Mul on graafik ning oma töökohustused ning ärgu ta mitte üritagugi mind ära kasutada. Uitasin veel ringi oma spordiklubis ning suundusin tagasi koju.
Siinkohal pean ma veel natukene Escarlata noorsoovahetusest rääkima. Ma ei tea, kuidas see tal lõppes, kuna ta oli kogu selle nädala nii närvis ning ütles, et ei taha sellest üldse rääkida ning bla bla bla. Seetõttu pole ka ma parastavalt enam torkinud ning küsinud, kuidas läks. Küll aga võin ma rääkida ühest probleemist ning kui tähtis on valida omale õiged partnerid. Nimelt võib programmi raames osaleda noorsoovahetustel noored vanuses 18-25 (väljaarvatud juhendaja). Ja mis tuli välja, et paar leedu noortest olid 28. See tähendab, et neid ei saa ametlikult vahetusse kaasata – neid vanuseid ja asju kontrollitakse päris korralikult. Lisaks oli leedukate hulgas kolm paarikest, kes arvasid, et nad on tulnud siia nädalaks puhkusele ning ei tahtnud midagi teha. Ja siis kui Escarlata üritas neile seletada, et miks nad siin on ja mida see kõik endast tähendab, siis kehitas ka juhendaja vaid õlgu ja ütles, et tema ei tea midagi!

Hea naide hispaanlaste asjaajamisest....

Benidormi kutid

Nädalavahetusel pidin ma minema Benidormi. Minu endine klassivend Hendrik oli seal oma sõpradega. Saatsin neile siis reedel sõnumi, et hea meelega tuleks pühapäeval ning oleks nendega terve päeva koos. Hendrik vastas, et väga tore ning kui mul ka sõbrannasid, siis võtku aga ma julgelt kaasa!
Rääkisin siis Mariale ja Teresale, et nüüd pühapäeval minek Benidormi. Sõbrad seal ning et ikka ka nemad kaasa tuleksid. Muidugi öeldi mulle selle peale, et ei, ei, ei – me ei julge! Hästi, lähen siis üksinda!
Pühapäeva hommikul kella kümne paiku saatsin Hendrikule sõnumi, et sauki, ma nüüd hakkaks tulema, kas olete elus ning kus te täpsemalt olete. Vastust mitte kusagil. Ootasin ja ootasin ja ootasin. Kella kolme paiku olin saanud sõnumi, et me nüüd just ärkasime, käime pesemas, söömas ja siis liiguks välja. Mina olin sõnumi saatmise ajal väljas jooksmas, kuna mõtlesin, et ei pane oma elu nende pärast pausile ja seega sain sõnumi pooletunnise hilinemisega. Seepeale mõtlesin, et kui ma nüüd pesemas käin, korda sätin ning trammiga tunniajase sõidu teen, siis on kell juba kuus-seitse kui Benidormi jõuan pluus ma pean veel õhtul tagasi tulema.
Saatsin Hendrikule sõnumi, et tead, mul pole enam mõtet nii hilja sinna tulla. Pukk vastas, et okei, mõtlesime homme-ülehomme tulla Alicantesse, lähme siis sööma koos. Saatsin vastu, et tulge homme, ma teisipäeval lähen Barcelonasse. Hästi, kokku lepitud, õhtusöök esmaspäeva õhtul.
Mida muidgi polnud, oli see õhtusöök esmaspäeva õhtul. Hendrikust ei kippu ega kõppu ning mõtlesin, et mina siis ka vaeva nägema rohkem ei hakka. Las ta olla. Lisaks oli mu vend mind ka ette hoiatanud, et äkki ma üldse ei kannatakski nendega olla, sest peale Hendriku ma sealt kedagi ei tea. Ja nii mul jäidki eestlased seekord nägemata.

Seiklused meeste rindel

Elu on meil siin vaikselt aina lõbusamaks ja lõbusamaks läinud. Tõesti, nalja saab ikka kogu raha eest ning seda kõigi meie kolme kulul.
Kõigepealt Teresa. Istusime Mariaga ükspäev mõnusasti elutoas, vaatasime uudiseid ja kommenteerisime, mis me asjadest arvame. Ja siis järsku sajab sisse Teresa, kes oli eelnevalt telefoniga rääkinud ca 45 minutit. Küsib paanikas Marialt, et kus ikka oleks Villenas hea restoran, kuhu sööma minna. Villena on see koht, kust Maria pärit, kui keegi veel ei tea. Maria vaatab teda lolli näoga, mina ilmselgelt veel lollimaga. Seejärel küsib Maria, et no oleneb milleks, miks sul üldse vaja minna Villenasse restorani? Villena on Yeclast, Teresa kodulinn, suhteliselt kaugel, paarkümmend minutit autoga. Seepeale vuristab Teresa ruttu ette, et tahab minna ühe kutiga välja, kuid oma kodulinnas ei saa seda teha, kuna endine kutt saab siis äkki vihaseks või kui peaksid kokku sattuma, siis oleks eriti imelik ja nii edasi ja nii edasi. Minu reaktsioon seepeale oli: Tere, talv! Kas siis oma eksi pärast elatakse oma elu niimoodi ümber, et tuleb sõita kõrvallinna õhtust sööma?! Aga ei, õhtust nad käsidki Villenas söömas, kuigi see jäi ka viimaseks korraks. Tere ikka otsustas, et talle ei meeldi see kutt.
Ja siis Maria. Maria on samuti omale silmarõõmu leidnud. Temal on isegi ka nimi – Alfonso. Me tavaliselt ei räägi nimedest, kui pole kindel, et asi läheb ka esimesest kohtingust kaugemale. Aga näete, Alfonsol on juba nimi. Maria läks laupäeval Alfonsokesega kohtingule. Kutt sõitis kohe ekstra Alicantesse selleks (ta vanematel on siin korter) ja siis Maria läks tema juurde õhtust sööma. Ja te ei kujuta ette, kui närvis Maria pidevalt on. Ma naeran tema üle pidevalt, et kuule, need liblikad sul kõhus ikka möllavad täiel rinnal ja mul on tunne, et keegi meil on siin armunud. Seepeale öeldakse mulle alati, et armunud ei, ei, ei, aga kui nii edasi läheb, siis need liblikad teevad varsti oma töö. Ja kui telefon heliseb, siis kõik hakkavad karjuma, et su Alfonso, su Alsfonso! Tegelikult on meil Maria üle ülihea meel, sest ta on juba liiga pikalt üksi olnud ja vanust on tal ka juba piisavalt :) ja muidugi siis läks veel riiete valimiseks ja jumal teab milleks veel. See nende välja minemise paanika ajab mind jubedalt itsitama ja samas sellist alguse elevuse etappi taga igatsema.
Muidugi on see kõik Maria jaoks natukene keeruline, kuna ta ei saa sellest veel oma sõbrannadele rääkida. Miks? Sest nemad on ka sõbrannad Alfonsoga. Seega on kõik üks suur segapudrujakapsad. Ja siis samal õhtul, kui Maria oma prints valgel hobusel juurde läks, hakkasid talle helistama sõbrannad. Jutuga, mis teed, tule külla või lähme välja. Ja oh siis kuidas Maria suu hakkas suitsema. Ühele ütles, et ei saa läheb sõbranna Pepiga sööma, teisele ütles, et ei saa, kuna läheb minuga välja ja nii edasi ja nii edasi. Mina muidugi jälgisin seda komöödiat diivanilt suurima hea meelega. Vaatame, mis meil siin järgmiseks saama hakkab Alfonso rindel.
Ja siis mina. Ma pole siiani leidnud kedagi, kes isegi meeldida võiks. See on muidugi ainult hea märk. Ei lähme mu pea sassi ega teki soovi armastuse pärast siia jääda! Küll aga oleks mul ikka juba võimalus tuhat korda abielus olla, kui ma vaid rohelist tuld näitaksin.
Näiteks tuli ükspäev minu laua juurde suure hooga jälle minu ülemus Fernando. Esimene küsimus peale viisakussõnade ning kuidas läheb küsimuse oli otse loomulikult, et Triin, kas sul siin ikka mõni kohalik kutt ka ikka on? Mina muidugi rõõmsalt itsitades vastu, et ei, ei ole. Seepeale kohe ütles, et väga hea, ma siis kutsun su ükspäev õhtusöögile. Mina vastu, et ahah, olgu, olgu. Ise mõeldes, kuidas ma sellest supist nüüd ennast välja söön. Seejärel läks natukene aega mööda, käis tegutses kusagil ja tuli kaarega tagasi. Ja siis juba pakkus välja, et mul siin paat, lähme kõik koos purjetama. See kõik koos tähendab seda, et ta otsib naist oma pojale tegelikult, kuna mina sobiksin talle sama hästi kui lapselapseks. Seepeale ütlesin, et juhei, ma armastan merd, kuid see nädalavahetus kahjuks ei saa. Seepeale, et pole hullu. Teine kord. Hästi. Läks natukene veel mööda, tuleb jälle tagasi. Triin, aga äkki sa tahaksid midagi muud teha? Enne kui ma oma suu lahti saan tehtud, ütleb ta järgmisena: Ei ,ei. Ära ütle midagi, ma teen sulle paar plaani / programmi ja siis saad valida, mida teha tahad. Mõtlesin, et no olgu, las vana inimene tunneb elevust ning hakkab nüüd plaani välja mõtlema. Sinnani see vestlus ka hetkel jäänud on.

Kuidagi imelik kohe...

Reedel läksin tööle. Jube imelik oli taas tööl olla. Valmistasin oma materjale ette, rääkisin stressis Escarlataga elust-olust ning olin terve päeva justkui omas mullis. Ma ei oskagi seda kuidagi seletada. Kuidagi imelik oli, kui vanemaid enam kõrval ei olnud. Ilmselt jõudis kohale fakt, et mina olen nüüd jälle siin üksinda ning nemad nüüd läksid tagasi Eesti, kus on kõik ülejäänud pere ja kodu. See võttis korraks ikka niiöelda kõikuma. Samuti olid sõbrad hakanud üles panema pilte jaanipäevast ning suvest eemal. Teine mats kirja. Otsustasin, et ei vaata nende pilte enam.
Samas läksin õhtul jooksma, hingasin sügavalt sisse ja välja ning juba oli asi parem! Tuleb nautida seda aega, mis ma siin olen, mitte lasta end kõigutada kõigest sellest, mis Eestis on või ei ole.