Mida ma küll Eestist tahaks...

Kuna mu vanemad tulevad juba vähem kui kolme nädala pärast külla, siis hakkasin ma vaikselt omale seinale meisterdama nimekirja asjadest (isa soov), mida ma Eestist tahaksin. Aga ma ei kujutanud kunagi ette, et see võib nii raske olla.
Ühesõnaga ei tunne ma justkui millestki puudust. Sellega on ilmselt vist nii, et kui sul seda silma või nina all ei ole, siis midagi ei olekski nagu puudu ning ei oska neid asju ka igatseda. Otse loomulikult, kui keegi mu nina all musta leivaga kurgivõikut sööks, siis ma teeks ükskõik mida, et sellest kasvõi väikest ampsu saada! Või kui keegi Kalevi šokolaadi sööks või Karumsi kohukest või hapukoorega tomati-kurgi salatit või kohupiima või.....nii saaks selle nimekirja päris pikaks ajada! Aga kui keegi sul nende asjadega sul silma all ei ole, siis nagu ei tulegi kohe meelde kõik need asjad, mis tavaliselt sinu kööki Eestis täitsid. Ja nüüd ma siis mõtlengi pidevalt, mis küll oleks see, mida ma tõesti Eestist tahaks.
Ma olen siin ilmselt harjunud toidu ning sellega, et neid asju, mida ma tavaliselt söön, ei ole. Näiteks, kui ma Eestis jõin ainult kaasiga vett, siis siin on see automaatselt vaheldunud gaasita vee vastu. Arvestades seda hulka, mis ma omal kõrist alla ajan, oleks gaasiga veel ostmine liig mis liig. Selle rahaga on parematki peale hakata. Aga vahel väike Perrier ikka ka ostukorvi läheb! Lisaks maitseb šokolaadidest ka mõned hispaania šokolaadid väga hästi ning Milka on üle prahi, kuid üldiselt on siin palavuses selle magusa õgimisega natukene nihusti. Aga jah, nii see on, mul on see nimekiri seinal ning ootab iga päev täiendusi....