Hurraa! Eile saabus mulle postipakk täis eesti keelseid ajakirju, musta leiba, Kalevi sokolaadi! Lisatud oli veel ka mustad kindad ning punane müts. Kindad juba viskasin eile õhtul kooli minnes kiiresti kätte! Kuigi te nüüd ilmselt imestate ja peate mind Paldiski maantee kandidaadiks, sest 20 kraadiga ju ei panda kindaid kätte, kuid pina panen, sest meil on minu jaoks nüüd ikka ametlikult talv. Ja oh! kui hea soe oli. Muuseas talve kinnituseks olen ma isegi hakanud meie kütet kasutama õhtuti teleka ees ja hommikuti vannitoas! Koolist koju jõudes tegin omale mõnusa suure tassi teed ning lugesin hea meelega paar Kroonikat läbi. Oh seda Eesti elu ütleks ma selle peale. Kes läheb lahku, kes ostab uue auto, kes tätoveerib ennast sõbrannaga sõpruse kinnitamiseks.....mitte ei saa aru sellistest veidrustest, mis Kroonikas kajastamist leiavad! Aga näete inimesed loevad! Ja kui isegi ei loe, siis ostavad ikkagi ja vaatavad lihtsalt pilte! Minul oli aga rõhk hoopiski Mõnusal Maiusel....nämm-nämm! Ilmselt jäi see pakike minu viimaseks siin maal...
Wednesday, November 11
Tuesday, November 10
Kopp ees piletite jamast
Teate, mul on jube kopp ees sellest piletite jamast, mis mul viimasel ajal lihtsalt nuhtluseks kaelas on olnud. Nimelt, koigepealt tahtsid portugaallased nii kiiresti kui voimalik teada saada, millal ma saan Farosse minna. Eilse seisuga ma siis ütlesin neile, et saan kindlalt 9ndal detsembril lendama hakata ja kui hästi läheb, siis isegi 8ndal. Lasin Escarlatal veel üle kontrollida meie rahvusbüroost, kas saan kasutada oma EVS raha selleks, et soita Farosse. Nüüd just sain teate, et ei saa kasutada ning peaksin tagasi Eesti lendama.
Eile saatis aga Marko mulle kirja, et on super, kui ma saan varem tulla, kuid enne, kui ma midagi otsustama hakkan, siis ma natukene ootaks, kuna nad pole saanud veel oma rahvusbüroolt vastust, kas mina voin minna selle bulgaarlase voi rumeenlase (ma ei mäleta kumb ta oli) asemel eelkohtumisele. Ja nad nüüd ootavad. Perse, alles neil oli kiire ja käskisid mul juba igast pileteid ja asju otsida ning nüüd siis on aega küll.
Igatahes on üks asi selge. Kui ma saan eelkohtumisele minna, siis olen ma kipskops hea meelega lennukil. Kui ei, siis ma lihtsalt lendan otse Tallinna. Igatahes ma tahaks natukene selgust selles asjas, kuna lihtsalt ei viitsi enam Ryanairi, Easyjeti voi Airberlini kodulehtede püsikülastaja olla.
Eile saatis aga Marko mulle kirja, et on super, kui ma saan varem tulla, kuid enne, kui ma midagi otsustama hakkan, siis ma natukene ootaks, kuna nad pole saanud veel oma rahvusbüroolt vastust, kas mina voin minna selle bulgaarlase voi rumeenlase (ma ei mäleta kumb ta oli) asemel eelkohtumisele. Ja nad nüüd ootavad. Perse, alles neil oli kiire ja käskisid mul juba igast pileteid ja asju otsida ning nüüd siis on aega küll.
Igatahes on üks asi selge. Kui ma saan eelkohtumisele minna, siis olen ma kipskops hea meelega lennukil. Kui ei, siis ma lihtsalt lendan otse Tallinna. Igatahes ma tahaks natukene selgust selles asjas, kuna lihtsalt ei viitsi enam Ryanairi, Easyjeti voi Airberlini kodulehtede püsikülastaja olla.
Monday, November 9
Temperatuur tõuseb taas?
Eksole, siis kui ma olen omale ka saapad ära ostnud, siis öeldakse ilmateates, et alates kolmapäevast temperatuur tõuseb. Tere talv! Andke mulle paar koledat ilma, siis ma ei vingu enam, et meil pidevalt ilus ilm ning olen taas õnnelik selle päikse üle. Palun ainult paar koledat ilma...
Alicantest otse Farosse
Nii, nüüd on siis selge, et lähen otse Alicantest Farosse. Lihtsam, saan kogu oma kraamiga kohe sinna lennata ning enamuse juba Farosse jätta. Elamine on mul paigas. Organisatsioonil on seal korter, kus ma kenasti elama hakkan :)
Küsisin täna Escarlatalt, kas ma saan kasutada oma EVS raha sinna lendamiseks. Nagu ikka ta ei tea, kuid lubas järele uurida. Ma nüüd siis ootan huviga seda vastust. Ja siis saan juba Markoga edasi rääkida minu lendudest ja viimaks teada ehk ka mis kuupäeval mind voib Eestis kohata...
Küsisin täna Escarlatalt, kas ma saan kasutada oma EVS raha sinna lendamiseks. Nagu ikka ta ei tea, kuid lubas järele uurida. Ma nüüd siis ootan huviga seda vastust. Ja siis saan juba Markoga edasi rääkida minu lendudest ja viimaks teada ehk ka mis kuupäeval mind voib Eestis kohata...
Muuseas olen vahepeal juba täitsa maha rahunenud ja harjunud mottega, et ma Portugali edasi lähen. Küll aga on nüüd aina seksikamaks muutunud Eesti ning Eesti tulemine. Sain aru, et see 10 päeva on ikka liiga lühike aeg. Ma tahaks miljon asja Eestis ära teha. Seega andke andeks sobrad, kui mind palju näha ei ole, sest minu prioriteediks on ikkagi perekond! Aga ma luban anda endast parima, et koikide uued lapsed ja kodus üle vaadata...ja kellel neid vahepeal pole tekkinud, siis ikkagi vaatan teid üle, kui aega jagub!
Minu esimene newsletter editor koosolek
Reede õhtul oli mul esimene nesletter editor koosolek Marko ning Antonioga. Marko on minu serblasest sõber, kes töötab YEUs secretary general’ina (sorry, ma ei oska seda eesti keelde tõlkida!) ning kellega seni olen kõige rohkem kokku puutunud. Meil on tekkinud mõnus lollitamine juba omavahel skype’is ja gmaili chatis! Marko juba ükspäev ütles, et kui ta jätab ühe päeva vahele, siis tunneb ta end imelikult! Antonio on YEU niiöelda IT valdkonna juht, kelle teha on kõik seoses kodulehe, meiinglistide ning kujundusega.
Meil oli kokku lepitud koosolek kella 18ks, kuid nagu ikka tekkisid tehnilised probleemid. See on üks tüüpilistest probleemidest, kui soovid Skype koosolekuid pidada :) Marko ja mina olime kenasti online, kadunud oli Antonio. Tuli välja, et ta ei kasuta tavaliselt Skypei ja alles hakkas seda alla laadima. Mõtlesin sel hetkel, et kuidas küll saab üks itimees nii loll olla, et pole enne Skypei kasutanud. Pärast ütles ta, et tavaliselt kasutab MSNi ning kunagi varem polnud tal Skypei vaja läinud. Mina enam näiteks Skypeita elada ei oska ja MSNi kasutamine on jäänud minimaalseks. Hea kui ükskord nädalas sinna sisse login, vaatan üle meilid, mis on tulnud ja sama kiiresti sealt ka kaon. Mulle lihtsalt ei istu see enam. Aga tagasi teema juurde. Siis kui Antonio ja mina olime online, kadus ära Marko. Probleemiks: wifi oli tema kontorist jalga lasknud (oh seda Portugali!) ja ta jooksis ruttu ruttu koju uut ja paremat wifit püüdma. Antonio ja mina saime samal ajal natukene juttu puhuda ning omavahel tutvuda (loe: ilmast rääkida).
Ja siis hakkas koosolek. Kõigepealt panime paika meie eesmärgid, sihtgrupi ning muu sarnase. Tuli välja, et YEU Portugali kontoril ning sealsel personalil ja YEU juhatusel olid tekkinud arusaamatused ning tegeliku newsletter asemel hakkame alguses välja andma vaid newsmaile. Natukene selgituseks mis on mis. Newsletter on selline PDFi formaadis välja lastav ajakirja meenutav üllitis, mis on tavaliselt ca 20 leheküljeline. Newsmail on aga selline lühikene mailis ringlema hakkav üllitis, mis on küllaltki lühike ning kannab vaid informatsiivset rolli.
Tööle kandideerides olin arvestanud, et pean välja hakkama andma newsletterit. Olin juba välja mõelnud neile struktuuri ning mõelnud sisu peale. Tutvunud usinasti eelnevate uudislehtedega ning pannud paika punktid, mida kindlasti peaks muutma ning oma ettepanekud, kuidas seda huvitavamaks ja loetavamaks teha. Ja siis ühtäkki 10 minuti jooksul oli kõik pea peale keeratud.
Antonio selgitas, et alguses hakkame välja andma vaid newsmaile, mis peaks sisaldama 4-5 artiklit ning uudisnupukesi. Mis see minu jaoks tähendab? 10 korda vähem tööd! Muidugi, et ma selle vastu ei ole, kuid samas ei jätnud ka oma jonni. Selgitasin Markole ja Antoniole, et mul pole mitte midagi selle vastu, kui me newsmaile välja anname, kuid ma sooviksin nendest siiski välja kasvatada korraliku ajakirja meenutava uudiskirja. Oh seda minu ambitsioonikust! Kutid ütlesid, et neil pole selle vastu mitte midagi ning iga väljaannet saame teha pikemaks ja pikemaks, kuid korralikku uudiskirja välja andes tekib probleem, et kes kujundama hakkab.
Kuna praegune newsmail on lühike, siis saan ma selle ise valmis kujundada. Antonio teeb mulle niiöelda uudiskirja põhja ning annab programmi, kus ma kõike lihtsalt muuta saan. Kuid kui läheb päris pikaks uudiskirja tegemiseks, siis peab võtma kellegi ka seda tööd tegema. Antonio ütles, et see pole üldse probleemiks, kui me nii kaugele jõuame.
Vaidlesime selle üle, mida me välja siiski hakkame andma ning kuidas me kõik seda ette näeme päris kaua. Markol ja minul oli enamvähem ühesugune visioon, Antoniol hoopis teistsugune. Kuid Antonio on antud hetkel niiöelda meie bossi rollis, kuna esindab organisatsiooni juhtkonda, kus oli vastu võetud otsus, et hakatakse ikkagi välja andma vaid newsmaile. Minule sobib, kuid ütlesin neile, et mina võtan asja tõsiselt ning küll te näete, et ükspäev on selles newsmailist saanud korralik uudiskiri. Newsmaili on miinuseks on see, et ei saa kirjutada pikemaid lugusid – persoonikaid, olemuslugusid, intervjuusid jms – kuna siis lihtalt veniks see meil liiga pikaks. Küll aga leppisime kokku, et kui ma rohkem YEU ning nende süsteemidega kursis olen ja soovin oma tööd jätkata selles valdkonnas peale oma esialgset kolmekuulist lepingut, siis võin seda teha, kuna rahalised vahendid polevat takistuseks.
Lõpuks jagasime laiali ülesanded ning praeguse seisuga peaks esimene uudiskiri valgust nägema 6. detsembril.
Üks asi, mis mulle koosoleku jooksul tohutult naeru peale ajas, oli Antonio aksent. Itaallastel kohe on mingi eriline naljakas aksent, mida ei saa jäta ei kahe silma ega kõrva vahele. Ja selle pooleteise tunni jooksul tuli mul mitu kotta silme ette Lorenzo – itaallane, kes alguses pidi osalema itaalia grupijuhina minu noorsoovahetusel. Mul oli koosoleku ajal pidevalt probleeme naeru tagasi hoidmisega, kui Antonio muudkui pläkutas.
Kuid viimaks on meie esimene koosolek olnud ning pihta võib hakata töö. Homme saadame kogu võrgustikku laiali kirja minu tutvustusega ning mida me tegema hakkame ja siis juba tehniliste küsimuste kallale. Sain omale organisatsiooni meili ka, mis osavasti seoti minu gmaili mailboxiga ning mis tähendab, et saad mugavasti edasi kasutada oma outlooki. Ma lausa vihkan seda, kui sul on kümme mailboxi, mida pead külastama. See lihtsalt tekitab liigselt segadust.
Aga nüüdsest olen siis officially YEUs tööl...
Meil oli kokku lepitud koosolek kella 18ks, kuid nagu ikka tekkisid tehnilised probleemid. See on üks tüüpilistest probleemidest, kui soovid Skype koosolekuid pidada :) Marko ja mina olime kenasti online, kadunud oli Antonio. Tuli välja, et ta ei kasuta tavaliselt Skypei ja alles hakkas seda alla laadima. Mõtlesin sel hetkel, et kuidas küll saab üks itimees nii loll olla, et pole enne Skypei kasutanud. Pärast ütles ta, et tavaliselt kasutab MSNi ning kunagi varem polnud tal Skypei vaja läinud. Mina enam näiteks Skypeita elada ei oska ja MSNi kasutamine on jäänud minimaalseks. Hea kui ükskord nädalas sinna sisse login, vaatan üle meilid, mis on tulnud ja sama kiiresti sealt ka kaon. Mulle lihtsalt ei istu see enam. Aga tagasi teema juurde. Siis kui Antonio ja mina olime online, kadus ära Marko. Probleemiks: wifi oli tema kontorist jalga lasknud (oh seda Portugali!) ja ta jooksis ruttu ruttu koju uut ja paremat wifit püüdma. Antonio ja mina saime samal ajal natukene juttu puhuda ning omavahel tutvuda (loe: ilmast rääkida).
Ja siis hakkas koosolek. Kõigepealt panime paika meie eesmärgid, sihtgrupi ning muu sarnase. Tuli välja, et YEU Portugali kontoril ning sealsel personalil ja YEU juhatusel olid tekkinud arusaamatused ning tegeliku newsletter asemel hakkame alguses välja andma vaid newsmaile. Natukene selgituseks mis on mis. Newsletter on selline PDFi formaadis välja lastav ajakirja meenutav üllitis, mis on tavaliselt ca 20 leheküljeline. Newsmail on aga selline lühikene mailis ringlema hakkav üllitis, mis on küllaltki lühike ning kannab vaid informatsiivset rolli.
Tööle kandideerides olin arvestanud, et pean välja hakkama andma newsletterit. Olin juba välja mõelnud neile struktuuri ning mõelnud sisu peale. Tutvunud usinasti eelnevate uudislehtedega ning pannud paika punktid, mida kindlasti peaks muutma ning oma ettepanekud, kuidas seda huvitavamaks ja loetavamaks teha. Ja siis ühtäkki 10 minuti jooksul oli kõik pea peale keeratud.
Antonio selgitas, et alguses hakkame välja andma vaid newsmaile, mis peaks sisaldama 4-5 artiklit ning uudisnupukesi. Mis see minu jaoks tähendab? 10 korda vähem tööd! Muidugi, et ma selle vastu ei ole, kuid samas ei jätnud ka oma jonni. Selgitasin Markole ja Antoniole, et mul pole mitte midagi selle vastu, kui me newsmaile välja anname, kuid ma sooviksin nendest siiski välja kasvatada korraliku ajakirja meenutava uudiskirja. Oh seda minu ambitsioonikust! Kutid ütlesid, et neil pole selle vastu mitte midagi ning iga väljaannet saame teha pikemaks ja pikemaks, kuid korralikku uudiskirja välja andes tekib probleem, et kes kujundama hakkab.
Kuna praegune newsmail on lühike, siis saan ma selle ise valmis kujundada. Antonio teeb mulle niiöelda uudiskirja põhja ning annab programmi, kus ma kõike lihtsalt muuta saan. Kuid kui läheb päris pikaks uudiskirja tegemiseks, siis peab võtma kellegi ka seda tööd tegema. Antonio ütles, et see pole üldse probleemiks, kui me nii kaugele jõuame.
Vaidlesime selle üle, mida me välja siiski hakkame andma ning kuidas me kõik seda ette näeme päris kaua. Markol ja minul oli enamvähem ühesugune visioon, Antoniol hoopis teistsugune. Kuid Antonio on antud hetkel niiöelda meie bossi rollis, kuna esindab organisatsiooni juhtkonda, kus oli vastu võetud otsus, et hakatakse ikkagi välja andma vaid newsmaile. Minule sobib, kuid ütlesin neile, et mina võtan asja tõsiselt ning küll te näete, et ükspäev on selles newsmailist saanud korralik uudiskiri. Newsmaili on miinuseks on see, et ei saa kirjutada pikemaid lugusid – persoonikaid, olemuslugusid, intervjuusid jms – kuna siis lihtalt veniks see meil liiga pikaks. Küll aga leppisime kokku, et kui ma rohkem YEU ning nende süsteemidega kursis olen ja soovin oma tööd jätkata selles valdkonnas peale oma esialgset kolmekuulist lepingut, siis võin seda teha, kuna rahalised vahendid polevat takistuseks.
Lõpuks jagasime laiali ülesanded ning praeguse seisuga peaks esimene uudiskiri valgust nägema 6. detsembril.
Üks asi, mis mulle koosoleku jooksul tohutult naeru peale ajas, oli Antonio aksent. Itaallastel kohe on mingi eriline naljakas aksent, mida ei saa jäta ei kahe silma ega kõrva vahele. Ja selle pooleteise tunni jooksul tuli mul mitu kotta silme ette Lorenzo – itaallane, kes alguses pidi osalema itaalia grupijuhina minu noorsoovahetusel. Mul oli koosoleku ajal pidevalt probleeme naeru tagasi hoidmisega, kui Antonio muudkui pläkutas.
Kuid viimaks on meie esimene koosolek olnud ning pihta võib hakata töö. Homme saadame kogu võrgustikku laiali kirja minu tutvustusega ning mida me tegema hakkame ja siis juba tehniliste küsimuste kallale. Sain omale organisatsiooni meili ka, mis osavasti seoti minu gmaili mailboxiga ning mis tähendab, et saad mugavasti edasi kasutada oma outlooki. Ma lausa vihkan seda, kui sul on kümme mailboxi, mida pead külastama. See lihtsalt tekitab liigselt segadust.
Aga nüüdsest olen siis officially YEUs tööl...
Jope ostetud, saapad tulemas
Laupäeva eesmärgiks oli osta jope. Viimaks leidsin, et on õige aeg see ära osta. Kuigi päevad on meil siin veel väga soojad ning päike kütab temperatuurid 25-26 kraadini, siis õhtuti ja öösiti on juba päris jahe. Käisin Spingfieldis, kus olin septembris ühte jopet näinud ning lõpuks ka selle ära ostsin. Ostsin kohe numbri suurema, et ikka paksu talvekampsuni saaks ka alla suruda, kui vajaduseks peaks minema! Kuigi koju jõudes mõtlesin ikka kümme korda, et äkki oleks pidanud numbri väiksema ostma, kuid siis mõtlesin, et kui ma seda tahan ka Eestis kanda, siis kindlasti peab sinna alla üks kampsun ära mahtuma!
Nüüd homme on saabaste ostmise päev. Laupäeval ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kas osta odavamad või kallimad ning pealtnäha korralikumad. Sooviks siiski, et need ka Eesti kliimas käidavad oleks. Homme lähen uuele ringile. Kuid üldkokkuvõttes ma ikkagist vihkan shoppamist. Ma ei saa aru, miks enamus naistele see nii väga meeldib!
Nüüd homme on saabaste ostmise päev. Laupäeval ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kas osta odavamad või kallimad ning pealtnäha korralikumad. Sooviks siiski, et need ka Eesti kliimas käidavad oleks. Homme lähen uuele ringile. Kuid üldkokkuvõttes ma ikkagist vihkan shoppamist. Ma ei saa aru, miks enamus naistele see nii väga meeldib!
Esimene lumi nii Eestis kui Hispaanias
Reedel tuli maha esimene korralik lumi nii Eestis kui Hispaanias. Hispaanias küll põhjaosas, kuid telekast vaadata oli ikkagi mõnus. Mina vaatasin ikka aknast sisse vaatavat päikest ning tatsasin tänaval lühikese seeliku ja kampsuniga.
Kuid kui Karmo mulle õhtul saatis oma hoovist lumise pildi, siis hakkasin ma tõsiselt lumest puudust tundma. Hullult tahaks lund ning jõulukaunistusi üles panna, lumelauaga paar kiiremat laskumist teha ning kellegi peadpidi lumme lükata. Aga ehk mul läheb hästi ning nende Eestis veedetava 10 päeva jooksul tuleb maha üks paks ja korralik lumi. Kui ei, siis ootame veebruari ja Austria suusareisi.
Mis aga puudutab meie Hispaania lumesadu, siis praeguse aastaaja jaoks on see küllaltki üllatav. Inimesed pidavat põhjas ikka suht paanikas olema ning meie praegusets tormihooajast – Galicias ja Baleaaridel on meeletu tuul ning põhjaosas jõhkrad lumesajaud – räägitakse söögi alla ja söögi peale.
Pühapäevaks oli tuul ka Alicantesse jõudnud ning mina ausalt öeldes ei julenud oma nina väga õue pista. Ainult korraks jooksin poodi piima järele. Aknast vaadates tundus, et palmid hakkavad murduma ning kõik, mis vähegi tänaval võis ringi lennelda, see ka lendles. Kuid temperatuuriks ikka ja jälle 20 kraadi ning päike paistab. Näh!
Kuid kui Karmo mulle õhtul saatis oma hoovist lumise pildi, siis hakkasin ma tõsiselt lumest puudust tundma. Hullult tahaks lund ning jõulukaunistusi üles panna, lumelauaga paar kiiremat laskumist teha ning kellegi peadpidi lumme lükata. Aga ehk mul läheb hästi ning nende Eestis veedetava 10 päeva jooksul tuleb maha üks paks ja korralik lumi. Kui ei, siis ootame veebruari ja Austria suusareisi.
Mis aga puudutab meie Hispaania lumesadu, siis praeguse aastaaja jaoks on see küllaltki üllatav. Inimesed pidavat põhjas ikka suht paanikas olema ning meie praegusets tormihooajast – Galicias ja Baleaaridel on meeletu tuul ning põhjaosas jõhkrad lumesajaud – räägitakse söögi alla ja söögi peale.
Pühapäevaks oli tuul ka Alicantesse jõudnud ning mina ausalt öeldes ei julenud oma nina väga õue pista. Ainult korraks jooksin poodi piima järele. Aknast vaadates tundus, et palmid hakkavad murduma ning kõik, mis vähegi tänaval võis ringi lennelda, see ka lendles. Kuid temperatuuriks ikka ja jälle 20 kraadi ning päike paistab. Näh!
Subscribe to:
Posts (Atom)
