Ja nii ta meil algas...

19. juuni. Reede. Viimane tööpäev enne puhkust. Juba hommikust saadiks on väike elevus sees. Selleks on kaks põhjust: 1) meil algab täna aasta kõige suurem festival Hogueras ning 2) mul hakkab tänasest puhkus ning järgmine nädal kulgeb vanematega seiklemise tähe all.
Hogueras on festival, mille raames alicantiinod (inimesed, kes elavad ja töötavad Alicantes) tähistavad aasta kõige pikemat ööd – Noche de San Juan – ning mis meie mõistes on siis jaanipäev. Esimene sellelaadne festival korraldati aastal 1928.
Kui kõik teavad kevadel Valencias toimuvat fallas’t, siis hogueras on inimestel enamasti kahe silma vahele jäänud. Eriti just turistidel. Küll aga on hogueras fallase väiksem vend, mida lihtsalt tähistatakse juunikuus ning Alicantes.
Festivali ajal meisterdavad erinevad grupid-võistkonnad suuri kujusid, mille järgi festival oma nime saanud ongi. Kujud sümboliseerivad alati midagi-kedagi ning läbi kujude on tavaks neid kritiseerida-mõnitada.
Hoguerase ettevalmistusi võis hakata nägema juba tegelikult nädal aega enne. Muudkui pandi üles kaunistusi ning silte teede sulgemistest. Pühapäeva õhtul hakkasid meil öised mascletad ning ilutulestik. Kõik on mult küsinud, et mis asi see mascleta siis õieti on. Olen alati iseloomustanud seda kui ilutulestikku ilma tuleta, mis teeb põrgumürinat. No ikka nii, et kui esimest korda kuuled, siis ehmata või surnuks. Ja nüüd esimest korda see aasta otsustas meie linn (neil on vist majanduskriisi ajal liiga palju raha üle või jumal teab, kust nad selle idee võtsid!), et korraldavad pühapäevast neljapäeva ööni iga päev kell 12 öösel korraliku põrgukära erinevates linnarajoonides.
Muidugi, et ma suutsin pühapäeva õhtul täiesti ära unustada, et mascletad pihta hakkavad. Olin rahulikult oma raamatut lugemas kui järsku müra ja kära pihta hakkas. Pidin voodist ikka esimese raksuga püsti hüppama. Kuigi ma olen laste igapäevase paugutamisega kenasti juba ära harjunud ning kui nad oma paugukatega mulle nina alla ei tule, siis ma ei tee sellest enam väljagi, kuid see mascleta müra oli erakordselt kõva. Ja nii siis ei tulnud terve nädal üldse kõne allagi, et võiks minna enne kella 12 ükspäev magama ning end rahulikult järgmiseks hommikuks välja puhata, sest ega meil siin paugutamine siis ainult ametlike mascletadega ei piirdunud. Kus sa sellega. Ikka igaüks pidi oma panuse tänavatel ka andma...
Meie Mariaga läksime mascletasid vaatama neljapäeva õhtul, kuid nad meie lähedal Plaza de los Lucerosel toimusid. Muidugi olime me jummala unised. Meil on nüüd suvegraafik ning ärkame iga päevaga üha varem ning lähme ka varem magama kui talveperioodil! Püüdsime ka Teresat kaasa meelitada, kuid ei tulnud sellest midagi välja – ta oli kaks päeva pidus ning kadus magama juba kella üheksa ajal. Meie aga suundusime väljaku poole. Rahvast oli juba murdu ning klaasid-pudelid muudkui kõlisesid. Kohalike jaoks on hogueras ikka väga-väga tähtis pidu ning otse loomulikult alustati selle tähistamist juba neljapäeva õhtul, kuigi ametlikult läks pidu lahti reedel. Aga väga vägev ilutulestik ja müra oli. Tõesti. Nad valdavad seda kunsti, kuigi minu jaoks on need pidevalt ühesugused – palju kära ja mitte midagi muud. Samas on neil nendes kõiksugused võistlused ning järgmine päev mulle ikka räägiti, et seekord oli ikka nii ilus ja palju ilusam kui eelmine päev. Mina vahet veel ei oska kahjuks teha.
Õigeks saginaks ja mölluks läks lahti aga neljapäeval, kui hakati püstitama barracasid. Barraca on selline õllesummeri telgi moodi asi, mis pannakse püsti erinevatele tänavatele. Hoguerase ajal on linnas 90 erinevat barracat erinevates linnaosades ning tänavatel. Need pannakse püsti otse autoteedele. Jep, suur osa tähtsamaid tänavaid pannakse lihtsalt nädalaks kinni, et kõik saaksid lihtsalt pidutseda. Iga barraca on isemoodi – kes tellib bändi, kes DJ, kes paneb plastiklaua ja toolid, kes uhkemad valgete laudlinadega, kes paneb rohkem kaunistusi, kes tulesid ning sissepääsude ette kõiksuguseid kujukesi ning ehitisi. Üks aga on neil alati sama – pakutakse kõiksugust kohalikku sööki ning jooki laadungites! Ja on ka neid barracasid, kuhu saad kohale roomata oma piknikukorviga ning siis muudkui süüa ja juua. Lisaks hakati püsti panema hiiglasuuri kujukesi. Reede hommikul aga tundus mulle, et linn on juba vaikselt hulluks läinud. Kõik muudkui ehitasid ning püstitasid midagi. Samas kohalikel oli nägu naeru täis ning ootusärevus sõnuseletamatu...

Kell 13 hakkasime vaikselt tööl oma asju pakkima, et suunduda hoguerase avapaugule – mascletad Plaza de los Lucerosel. Seni oli mind vaikselt ette hoiatatud, et vaata, peale hoguerast sa arvad, et me oleme hullud siin, kuid mina naersin nad välja, et no nii hirmus ka olla ei saa.
Pool kaks hakkasime astuma. Väljas lõõmas päike ning kraadiklaas näitas 32 kraadi (ilma päikseta!). Tipatapa Avenida Alfonso Sabio poole. Juba tänava algusest oli rahvaste tunglemine meeletu. Kõik muudkui rühkisid üles, et jõuda võimalikult lähedale Plaza de los Lucerosele. Tee ääres seisid bussid, kust jagati õlgkaabusid ja lehvikuid päikese ning kuumuse peletamiseks. Paar sammu edasi ning topiti pihku aniisitops. No kellele aniis meeldib, see oleks võinud seal ennast tasuta drinkidest täiesti segi tõmmata. Minule see jook ei istu, päh! Haarasin hoopis kõrvaltelgist õlu sidruniga. Siin on naiste jook, kus õlu segatakse sidruni Fantaga. Väga pop ja noortepärane. Vaikselt hakkasid trummarid mängima, muusika läks hoogsamaks ning hoogsamaks. Inimesed hakkasid tantsima ning laulma. Feeling oli meeletu!!! Mulle tohutult meeldivad need trummarid, kes siin iga nädal kusagil tänavanurgal põristavad. Jalg hakkas endalgi meeletult tatsuma, puusad üha rohke liikuma. Mida lähemale kella kahele, seda rohkem hulluks rahvas läks.

Rahvaste kogunemine kell pool kaks Avenida de Alfonso Sabiol

Kui sa tundsid, et natukene liiga palavaks läheb, siis võisid minna omale kaabut püüdma. Onud-tädid jagasid õlgkaabusid lahkel meelel. Kellel läks hästi sai ka veel mõnu kummipalli või muud nänni. Nendest jagatavatest kaabudest on saanud justkui sümbol ning seetõttu oli tung neile päris mehine...aga mina sain oma kaabu täiesti juhuslikult :) üks vahva mees lihtsalt püüdis kinni ning andis mulle!
Tasuta aniisi? Yes, please! Kellel kurk kuivama hakkas, sai end värskendada aniisiga. Või siis kõrvalt sai ka tasuta õlut...

Mida lähemale kella kahele, seda suuremaks trummimürinaks läks...armastan neid trummareid! Jalg hakkab kohe esimesest löögist tatsuma.

Ja siis korraga käis esimene pauk. Teine. Kolmas. Ja nii üha rohkem ja rohkem. Justkui sõda läks lahti, sest mascletad on lihtsalt kõva paugutamine ning kära. Inimesed plaksutavad käed püsti ise olles õnnest segased. Tantsitakse, lauldakse ning lüüakse klaase kokku. Temperatuur on tõusnud ilmselt 50 kraadini, kuna rahvast on meeletult. Isegi lehvik ning õlgkübar ei aita. Tunne, et sulad vaikselt...aga feeling läheb iga hetkega üha meeletumaks. Tekib tunne, et nüüd ei taha ma küll enam koju minna, mulle meeldib siin! Ja 15 minutit hiljem läbi ta saigi. Pidu võib alata! Nädal aega möllu, magamata öid ning kära...ruttu koju ning randa magama enne õhtut....

Selline see mascleta välja näebki...


Palavuse kätte ära suremas õige hoguerase piduline - õlgkaabu ning lehvikuga!


Mida suuremaks paugutamiseks läks, seda rohkem inimesed hullusid...tänaval tantsiti, lauldi ning võeti sõbralikult napsu! Feeling uskumatu!


Teel randa jooksin kokku raadio Danieliga. Rääkisime juttu. Muidugi oli teemaks see, et mis ma ikka mascletadest arvan ning mis mulje mulle seni hispaanlased jätnud on. Ja siis rääkis, et neil on õhtul barraca rannas ning et ma ikka sealt läbi hüppaks. Rääkisin talle, et ma lubasin minna sõpradega teisele peole, kuhu kutsed sain, kuid see teda ei takistanud edasi moosimast. Aga ta on igati mõnus ja viisakas kutt. Siuke mõnus hispaanlane üle hulga aja. Aga tüdrukud muudkui naeravad, et nad peavad minu endale aksessuaariks kaasa võtma, et siis saada ka nii palju tähelepanu kui mina siin...
Ja siis läksime randa. Vaatepilt rannas oli päris koomiline. Nimelt olid paljud otse mascletalt randa suundunud, et seal vaikselt õlut edasi libistada ning enamustel olid peas need õlgkübarad, mida igal pool lahkelt jagati. Kohati jäi justkui tunne, et rahvas on nagu vangilaagris ühesuguses vormis....Kuna palavus tahtis meid tappa, siis veetsime pigem suurema osa vees. No see on kohati lausa uskumatu, kui soe meil vesi on!!! Eriti just meie kodurannas, mis on lahesopis. Varsti on ta ilmselt niivõrd soe, et isegi enam ei jahuta. Mängisime natukene palli ning suundusime tagasi koju, et võtta midagi hamba alla ning valmistada end ette õhtuks....

Puhkus,puhkus

Triin läheb nüüd pidusse ning 6 tunni pärast hakkab seadma oma samme lennujaama poole. Madriid, siit ma tulen!!!
Sellest tulenevalt on minu sissekande järgmisel nädalal natukene harvemad. Puhkan ja veedan kvaliteetaega oma vanematega!

Õhtupoolik rannas - c'est la vie!

Kolmapäeval otsustasime peale tööd minna randa. Olime Mariaga niivõrd väsinud, et otsustasime, et on õige aeg hakata siestasid magama ning suve nautima. Maria helistas oma sõbrannale Pepile ning kutsusime tema ka kaasa. Asi oli selles, et meil oli autojuhti vaja, kuna Maria keeldub järgmised nädal aega oma autot liigutamast, kuna pärast lihtsalt ei saa enam kohta. Meil on festival kohe kohe algamas ning seetõttu ka liiklus igatepidi pea peale pööratud. Viis minutit Pepi moosimist ning tehtud! Autojuht saabub 30 minuti pärast.
Ruttasime ruttu kööki, et teha kaasa väike lõuna-õhtusöök. Maria meisterdas pastasalati, mina lihtsalt salati ja hunniku puuvilju. Ja siis istusime diivanil ning jutustasime ja järsku mõtlesime, et perse, me peaks vist Terele ka ütlema, et me randa läheme. Äkki pärast veel hakkab pahandama. Muidugi me kumbki ei tahtnud teda kaasa võtta, kuid otsustasime, et ikka viisakusest kutsume. Aga ta ei tahtnud tulla, pidi tööle hoopis minema. Hähä! Ja siis kõlas meie uksekell, auto oli kohal!
Pakkisime end kenast Pepi hõbedasesse Ferrarisse (no tegelikult oli tegemist väikse Pologa) ning sõit hakkas pihta. San Juani jõudes ütlesime kõik üheskoos, et peaks ikka sinna kolima, üürima kasvõi suveks merevaatega korteri! Selles kohas on miskit...
Ruttasime randa, laotasime maha oma rätikud ning hakkasime sööma. Olime kõik täiesti nälga suremas. Ja siis seal jutustades, süües, merekohinat kuulates ning kaugusesse vaadates mõtlesime, et selline see elu ongi! Enam paremaks minna ei saa! Ja nii me jäime oma randa nautima kuni kella kaheksani õhtul. Siis Pepi avastas, et kell on tsuti palju ning peaks minema hakkama....aga lubasime seda asja veel korrata, kuna me oleme juba suves ning mitte kellelgi pole õhtuti tööd!!! C’est la vie!

Johanna, minu uus rootsi sõbranna!

Lubasin teile ükspäev pikemalt kirjutada Johannast, minu uuest rootsi sõbrannast! Näete, isegi riimi läheb...
Läksin ükspäev randa ujuma. Olin üksinda, Maria pidi peale tööd järele tulema. Otsisin siis mõnda usaldusväärset inimest, kelle juurde oma asjad hoiule jätta. Tavaliselt ma küll ei tassi randa midagi väärtuslikku kaasa, kuid oma iPodist ja telefonist ei tahaks ikka ilma jääda.
Ja siis ma leidsin Johanna, tundus väga turist ning usaldusväärne. Lippasin tema poole ning ütlesin, et kas saab mu asju valvata, ma lähen korraks hüppan vette. Nii siis me tuttavaks saimegi. Tulin veest välja ning ta hakkas minuga rääkima, et siin täiesti üksinda ning kust ma ikka pärit olen ning mis ma siin teen. Tuli välja, et ta ise on Alicantes olnud alles nädal aega ning peaaegu täiesti üksinda (ainult kaks korterikaaslast, üks norrakas ning teine oli kusagilt ida-euroopast). Ja siis jäimegi rääkima ca 30 minutiks kuni Maria kohale ilmus. Vahetasime numbrid ning nüüd olen teda Alicante eluga kurssi viinud.
Johanna on seega Rootsist, ma täpselt ei mäleta, mis koha nimi oli, kus ta elab, kuid see kindlasti polnud Stockholm! Seega, kusagilt väiksemast kohast. Ta on 21-aastane, seega esimene sõbranna siin, kes on minuvanune. Mõtle vaid! Alicantesse tuli ta esialgsete plaanide kohaselt kaheks kuuks keelt õppima. Põhjus selleks lihtne: ema räägib tal hispaania keelt ning hakkas meeldima. Ja siis ema pakkus talle välja plaani, et tütreke mine ela natukene Alicantes. Nüüd ta siis siin ongi, käib oma keeltekoolis ning üritab keelt õppida. Kaks nädalat hiljem ta väga ikka keelt harjutada ei taha. Ma küll ütlesin talle, et davaiks, ma räägin sulle vastu hästi rahulikult hispaania keeles ning kui sa aru ei saa, siis ma seletan inglise keeles. Selle plaaniga jõudsime me esimese lauseni, kuni ta otsustas, et ei saa ikka mitte mõhkugi aru. See-eest inglise keel tuleb tal üpriski hästi välja! Mulle on vahelduseks inglise keele praktika aga väga väga hea. Ma juba vahepeal ei saanud sõnagi inglise keeles suust välja.
Ülikoolis pole Johanna käinud, vaid töötab oma linnas jõusaalis instruktorina. Ta on hästi pisikest kasvu ning ei näe üldse põhjamaallasena välja. Pigem pakuks, et ta on kusagilt lõunast. Ükspäev küsisin talt, et miks tal nii tume nahk on, kas tal on keegi vanematest muulane. Tuleb välja, et ta isa on portugaallane, kuigi ta vanemad ei ela enam koos ning isa ammu tagasi Portugalis ja väga nad omavahel ei suhtle. Ütlesin talle, et siin olles võib olla õnnelik, et pole blonde juukseid ega siniseis silmi, sest vahel võib see olla tõeliseks nuhtluseks 
Nüüd, kui ma rääkisin talle ära, mis ma siin teen ning kuidas ma siia sattusin, siis otse loomulikult läks ta täiesti entusiasmi täis vabatahtliku teenistusest. Ütles, et hakkab kohe seda asja ajama ning uurima, et äkki saaks ka midagi sellist teha. Talle on siin niivõrd meeldima hakanud, et tahab kindlasti Hispaaniasse kauemaks jääda. Ainukeseks takistuseks on tema Rootsis elav kutt, kes millegipärast pole Rootsist ära kolimisest kuigi vaimustuses. Samuti on ta huvitatud ülikooli minekust, seega on meid nüüd kaks, kes Alicante kooli vastu huvi tunnevad...
Mulle igatahes Johanna meeldib, tundub väga vahva tüdruk. Pühapäeval käisin tema ja tema korterikaaslastega (nüüd tal mingi uus inglise kutt ka) jäätist söömas ning mängisin sõna otseses mõttes neile giidi. See on uskumatu kui vähe nad teavad Alicantest. Neil polnud õrna aimugi, et on olemas ka selline koht nagu supermarket Mercadona. Siiani olid käinud sisseostudel El Corte Inglesis ehk kõige kallimas kohas, kus annab. Timmelvimmel. Seejärel näitasin neile, kus on keskturg ning kust saab bussi võtta, et minna näiteks kaubanduskeskusesse või ülikooli. Ja seejärel viis tee meid Renfe jaamani ja bussijaamani ning parimad palad vanalinnast. Ma sain ikka korralikult tõelist giidi mängida.
Üks asi, mis mind Johanna juures pidevalt naerma ajab, on see, kuidas ta kogu aeg räägib kui odav siin on. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette palju ta omale juba riideid on kokku kuhjanud, kuid ta räägib, et käib iga päev poes ning saadab nüüd talle külla tuleva emaga juba ka kohvritäie ära koju. Peale selle räägib, et spordiklubid on siin jummala odavad – selle peale pidi mul ikka mõnusalt suu lahti kukkuma. Minu meelest on need ülepaisutatult kallid!!! Ja siis ta ostis veel omale ükspäev fotoaparaadi (siinkohal jälle El Corte Inglesist!) ning soovib hakata minuga surfamas käima ja küsis seepeale palju varustus maksab. No mulle hakkab see tema odavuse jutt juba ajudele, kuid eks ma juhin siis jutu vaikselt eemale...
Igatahes on ta tore tüdruk. Vaatame, kas ta jääb siia nüüd ka kauemaks või ei.

Spontaansus vs planeeritus?

Tahan teile kirjutada ühest asjast, millele olen siin olles palju mõtlema hakanud. Ma olen siin olles aru saanud, et eestlastel on tõsiseid probleeme spontaanselt elamisega ning et me oleme liiga planeerivad.
Mul on tunne justkui oleks see Eestis kirjutamata reegliks, et sul peab kõigeks olema plaan. Kui sul pole plaani, siis sa pole mitte keegi ning sul pole elu!
Näiteks põhikooli lõpetamisel peab sul olema juba kindlalt teada, kuhu sa tahad ülikooli minna. Sul peab olema valmis plaan, mida edasi õppida, kuhu ülikooli astuda ning milliseid keskkooli lõpueksameid selleks vaja on. Sest kohe kümnenda klassi alguses hakkavad kõik vahet pidamata küsima, et no kas sa tibuke ikka juba tead, kuhu edasi õppima minna ning õpetajad kuklasse sosistama, et kohe kohe on lõpueksamid tulemas (siinkohal tervitused õpetaja Kirsile!). Ja mida lähemale keskkooli lõpule, seda tihedamaks see pinnimine läheb. Ja kui keegi tuleb välja plaaniga, et tahaks hoopis minna maailma avastama ning natukene ülikooliga oodata, siis peetakse sind üldse poolväärakaks ning napakaks! Sest mis laps see ilma kõrghariduseta on!!!
Ja peale ülikooli lõppu peab sul kohe olemas olema plaan, kuhu tööle minna, milline auto soetada, milline korter üürida või osta ning kui palju peab selleks töötama, et seda kõike endale lubada. Sul peab olemas olema plaan, mida peale kooli peale hakata ning jälle pommitatakse selle küsimusega sind igast ilmakaarest. Ja katsu sa siis kõigile vastus võlgu jääda või vastata lihtsalt – ma tõesti ei tea / mul pole õrna aimugi, mida edasi teha!
Peale enda ülikooli lõppu tundsin ma end kohe natukene imelikuna, kui otsustasin, et kohe edasi magistrisse ei astu. Mu vend ju seda tegi, kuidas mina siis mitte? Olen ma ju olnud alati see õpihimuline ning viieline perekonnas. Ja kui siis hakkasin veel kellelegi rääkima, et mul on hoopis salaplaan minna natukeseks vabatahtlikuna välismaale, siis selle peale küsiti mult esimese raksuga: “Aga kes siis raha teenib?”. Tere, talv! Maailmas on nii palju muud peale raha ju ka...jah, rahata ei saa, samas ei maksa ka üle tarbida! Siin olles olen hakanud aru saama, kuivõrd inimesed üle tarbivad. Iga sõbranna, kes mulle helistab, küsib alati, et noh, oled ka juba palju riideid kokku ostnud? Teil ju seal kõik niivõrd odav. Ja siis ma vastan, et olen vaid paar asja ostnud. Ma lihtsalt lähen juba poodlemisele mõeldes pahuraks...kui mul mõni asi katki läheb, suudan mõnele asjale pleki tekitada, mis välja ei tule ning seega asi kasutuks muutub või hoopis hakkab miskit väga-väga-väga meeldima, vaid sellisel juhul lähen ma rõõmsa meelega poodi...
Mõningaid näited Eesti planeeritusest veel. Näiteks teab enamus noori juba nädala alguses väga hästi, millises klubis, mis pidu on ning kuhu listi end peab kirja panema, et odavamalt klubisse sisse saada! Jess, plaan nädalavahetuseks olemas! Või näiteks on mul sõbranna Karin, kes jaanuaris oli oma kõik nädalavahetused kuni aprilli lõpuni ära planeerinud. Ta teadis täpselt, millal, kus ja mida teeb. Hullumeelsus! (Karin, ära pahanda siinkohal!)
Näitena võib võtta ka eestlaste puhkuste planeerimise. Enamus eestlastele on juba jaanuaris teada, millal nad oma suvepuhkuse välja võtavad ning siis järgnevad kuus kuud mõtlevad sellele, mis küll oma puhkusega peale hakata. Tehakse plaane ja plaane! Siin näiteks on puhkuste väljavõtmine üldse naljanumber. Meie korruselt teab vaid üks kutt, et tema on augustis puhkusel, ülejäänud ootavad niiöelda õiget momenti. Kui tuleb isu kusagile minna, siis läheb ka puhkuse võtmiseks. Siin on selles suhtes lihtne, et kõik kolleegid on igati abivalmid asendama ning vastu tulema. Pole kindel, kas selline süsteem Eestis toimiks.
Samuti olen rääkinud viimasel ajal mitme sõbraga Eestist, kes mõlgutavad pidevalt mõtteid, et tuleks ikka Eestist natukeseks ära kolida, keelt õppida ning muidu elada. Olen neile korduvalt öelnud, et laske käia, pakkige asjad ning minge! Mitte keegi pole neist veel seda teinud. Miks? Sest puudub PLAAN! Kui pole plaani, siis ei saa minna. Kuidas ma lihtsalt lähen nii, et mul pole ei töö- ega elukohta? Võibolla pole ma seda õige inimene kommenteerima, kuna mul oli siia tulles olemas kindel elukoht ning toetussumma, kuid arvan, et just niimoodi lambist minek annab parima kogemuse. Ja praeguseks olen ma 100% valmis rohkem lihtsalt kohvreid pakkima ning minema kui aasta või kaks tagasi. Lihtsalt olen aru saanud, kui palju võimalusi maailmal pakkuda on ning kuivõrd see sind ennast arendab.
Inimesed on seda varemgi teinud ning kenasti hakkama saanud, miks siis peaks midagi teistmoodi olema? Jah, võib olla hetki, kus tullakse kiiresti tagasi ning seda “põrumist” vist kõik kardavad. Aga igal pool ei saagi olla õnnelik, kõik kohad ei meeldi ning igalpool pole seda äratundmisrõõmu, et oh siin mulle meeldib! See on täiesti normaalne. Kuid kui ei proovi, siis ei saa ju ka seda kunagi teada, ei saa kogemust ega seiklusi, millele tulevikus tagasi vaadata.
Minule ikka siiani hõõrutakse nina alla, kui ma oma eelmisel Hispaania vallutamise katsel 5 päeva hiljem kenasti tagasi Eestis olin. No kuulge, mulle tõesti ei meeldinud seal ning olen täna 120% veendunud, et tegin siis õige otsuse. Ja ilmselgelt ei olnud aeg sel ajal veel küps. Aga sellest hoolimata läksin teisele katsele ning vaadake kuidas mulle nüüd siin meeldib! Ja leian, et olen selle aja jooksul palju arenenud, täiskasvanumaks saanud ning ma antud hetkel ei leia ühtegi negatiivset mõju minu välismaale minekul.
Või võtame kasvõi niivõrd lihtsa asja kui sõbranna või sõbraga kohvile minek. Kui sa ikka helistad nädala keskel sõbrannale ning ütled, et ma olen sinu ukse ees poole tunni pärast ning lähme istume kusagile, siis võid olla rohkem kui kindel, et selle plaaniga võid sa üksi edasi tegeleda ning sulle vastatakse kategooriliselt ei. Ole õnnelik, kui saad temaga “kohtumise” kokku lepitud järgmise nädala sisse! Miks see nii on? Sest meie graafikud on ju nii ära planeeritud, et isegi sõpradele või vanemate külastamisele pole enam aega....kurb, väga kurb.
Kui me hakkame nüüd vaatama keskmise eestlase kalendergraafikut, siis võib see lausa hulluks ajada. Kõik on paigas nagu väikestel oravatel rattas. Hommikul üles, tööle, trenni, koju, magama. Enamus meist teab täpselt, mis kell me kusagil oleme ning mida teeme. Me teeme päevas miljon asja, oleme töönarkomaanid ning unustame seetõttu tihtipeale selle, mis elus tegelikult tähtis – elamise!
Siinkohal tekib mul küsimus: kas me oleme õnnelikumad, kui me rabame end lõhki ning teame täpselt palju me päeva jooksul oleme asju korda saatnud, mitmel kohtumisel käinud ning kui palju seeläbi närve kulutanud? Või oleme me õnnelikumad siis, kui naudime seda, mida teeme, võtame asja ehk rahulikumalt ning paneme ümberringi toimuvat tähele, lähme vaikselt vooluga kaasa ning vaatame, mis elu toob? Jah, see ei pruugi meeldida meie ülemustele, kes on samuti töönarkomaanid ning ehk ei mõista terminit elamine, aga kui vähegi võimalik, siis tuleks minu meelest just niiviisi nautides elada...
Näiteks. Käisin täna San Juanis. Läksin sinna küll tegelikult omale uut tenniseklubi otsima, kuid kuna ma nägin kaugel kaugel lohesurfareid (te ei kujuta ette, milline perfektne tuul meil siin oli!), siis ma lihtsalt pidin minema nende juurde, nende hüppeid vaatama ning tutvust tegema. Ja ma olen läbi ja lõhki õnnelik, et seda tegin. Mis siis, et ma oleksin pidanud täna valmis kirjutama ühe artikli ning jõudsin koju hiljem ja seetõttu ei saanud Mariaga kinno minna. Ma sain sellest rannas käimisest niivõrd positiivse energialaengu, et see on uskumatu! Ma nüüd lähen peale oma Barcelonas käiku Santa Polasse, kus teen oma surfamisega algust...sest see on lihtsalt üks nendest asjadest, mida ma pean tegema ning mind ausalt öeldes praegu ei huvita, kust ma selle raha välja võlun!!!
Ma ei heida siinkohal kellelegi midagi ette. Veel paar kuud tagasi olin ma ise täielik musternäidis oravast rattas. Hommikul äratuskell, mida edasi lükata tuhat korda, kuna voodist püsti saamine tundus alati vastik – vihma ju kallas, külm oli ning töökohustused ootasid. Heal juhul sai midagi hamba alla võetud. Tööle või “kohustusi” täitma minek. Mind näiteks ajas Viimsist Tallinna minek alati närvi ning ma olin püha viha täis, kui keegi ütles mulle, et nüüd on vaja täna linna minna. Millegipärast läksin ma alati Russalkani jõudes püha viha täis  Seejärel kiiruga koju seejuures pidevalt natukene kiirust ületades. Poes käik, söögi tegemine. Trenni minek. Teleka vaatamine, lugemine või halvimal juhul töö tegemine või lihtsalt aja raiskamine MSNis. Magama. Ja nii ikka ja jälle päevast päeva.
Ja näiteks kui ma olin ikka õhtul juba koju jõudnud ning riided ära vahetanud, siis minu uuesti kodust välja saamine oli kohati justkui tuumafüüsika. Sest ma olin ju nii väsinud ning lihtsalt ei jaksanud enam. Higipull rattas jooksmisest otsa ees. Tuleb tunnistada, et ma tulin Eestis ära õigel ajal, sest no enne oma Austraaliasse mineku reisi oli mul ikka nii villand sellest elust Eestis. Isegi uudiseid ei saanud hommikul ega õhtul vaadata, sest majanduskriis ja kõik nii paha-paha, inimesed muudkui vingusid ning tekitasid masendust. No kuulge, kui küsida hommikul kelleltki kuidas läheb ning saad vastuse, et ma parem ei taha sellest rääkida, siis kes küll veel tahaks vestlust edasi arendada? Mina küll mitte.
Täna hommikul sain näiteks sõbralt sõnumi, saatsin vastu sõnumi sisuga “Kena päeva!” ja selleks ajaks kui ma jõudsin tööle ning oma mailboxi avasin oli sinna potsatanud kiri sellelt samalt sõbralt sisuga: “Mis kenast päevast me räägime, meil nädal aega juba vihma sadanud!”. Oeh....selle peale ei osanud ma kohe mitte kuidagi reageerida. Ja paratamatult võtab see endalgi tuju alla...
Ja nüüd minu elu siin on teinud täieliku kannapöörde. Esiteks minu magamine. Olen hakanud iseenesest enne äratuskella hommikul üles ärkama. MINA va UNEKOTT! Kes küll seda oleks osanud ette näha. Ma naudin pikki hommikuid oma kohvi ning Kellogsiga. Eestis oli üldse hea, kui ma süüa jõudsin, sest tavaliselt ei suutnud ma end õigeaegselt voodist üles ajada, rääkimata siis veel söömisest. Ma mõtlesin ükspäev palju selle peale, et kuidas minuga nii on juhtunud, et ma iseenesest hommikul üles ärkan. See käib ka nädalavahetuste kohta, kuigi siis ma ikka katsun pingsalt voodis lebada ning kella üheksa ära oodata! Jõudsin järeldusele, et jusiis mulle meeldib see, mida teen ning ootan pingsalt iga uue päeva algust! Ehk olen ma leidnud selle, mida peaksin elus tegema (töö mõttes)? Sest inimene ju tavaliselt ei suuda end voodist püsti ajada, kui tal pole selleks põhjust, kui tal pole midagi rõõmsat või uut ja huvitavat, mida algavalt päevalt oodata.
Lisaks sellele olen muutunud igatepidi spontaansemaks. Kui mulle keegi näiteks helistab, et lähme jäätist sööma või teeme midagi ning samal hetkel olen just jõudnud viie meetri kaugusele oma majast, siis mõtlemata pööran otsa ringi ning lähen tagasi alla (me kutsume kohta, kus me elame üles ning rannarajooni alla). Ma olen näiteks muutunud isegi niivõrd spontaanseks, et ma ei mõtle asjadele ette – mul pole õrna aimugi, kuidas ma näiteks Barcelonast tagasi tulen või kuidas ma laupäeva hommikul lennujaama jõuan. Sest küll ma jõuan sellega tegeleda, kõigeks pole vaja plaani ning pole vaja end stressata plaanide tegemisega! See ajab inimesi lihtsalt hulluks! Kui te nüüd arvate, et olen ära keeranud, siis arvake! Mind ausalt öeldes ei huvita, sest mu elu on niiviisi mõeldes ning elades palju muretum ning huvitavam! Proovige ise ka! Jah, mõne asja kohapealt tuleb tõesti teha plaane, näiteks reisid, sest siis saab pileteid ja asju odavamalt, kuid ülejäänud asjadel laske iseenesest kulgeda...
Samuti on mul siin aega tegeleda kõigega, mis mulle meeldib ning milleks Eestis tihtipeale aega ei olnud. Kust ma selle aja võtan? Ma kasutan üha vähem internetti, ma ise iseloomustan seda interneti võõrutusraviks. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis võis mind Eestis pidada täielikuks interneti- ning töönarkomaaniks. Kui ma oma blogi või artikleid ei kirjutaks, siis ma ei teeks vist enam üldse oma arvutit lahti. Ainult muusika jaoks ning filmide vaatamiseks ilmselt. Sõbranna just küsis mu käest eile, et millega ma tegelen, et ma nädalavahetusel mailboxi ei vaata. Mis küsimus see selline on? Nädalavahetusel puhatakse, puhatakse ja veelkord puhatakse!!! Tehakse kõike seda, mida hing ihkab! See eestlaslik sõltuvus internetist ning arvutitest ja kui palju tunde väikese “parima sõbraga” veedetakse paneb mind üha rohkem muretsema. Jah, braavo meile, et me oleme nii tugev IT-riik, kuid kas meil seetõttu ei jää pool elu elamata?
Näiteks võib siinkohal võtta võrdluseks lapsed. Eestis on vanematel niivõrd kiire pidevalt, et lapsele muudkui ostetakse uusi DVDsid, mida lihtne mängima panna ning lapsi tegevuses hoida, samal ajal endale natukene aega võita, et kiiresti-kiiresti õhtul veel meilid üle vaadata. Siin mind paneb näiteks pidevalt imestama, kuidas lapsed ning perekonnad õhtuti mänguväljakutel on, jutustavad-mängivad või lihtsalt ringi jalutavad. Ja palun ärge nüüd öelge mulle, et tegemist on kliima erinevusega ning Eestis lihtsalt ei saa seda teha! Saab küll, ainult teistes tingimustes. Nagu öeldakse - pole halba ilma, on halb riietus! Muuseas siin käivad isegi pubekad vanematega jalutamas! Olgugi, et mõnel neist on kindlasti jummala ükskõik sellest ning kõrvaklapid peas, kuid tähtis on idee, et on olemas niiöelda family time!
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? Palun inimesed, elage spontaanselt! Kõigeks pole vaja plaani!!!! Olen avastanud, et spontaanselt elamine on justkui täisväärtuslikumalt elamine. Pange tähele asju, mis teie ümber toimuvad! Olgu need seotud teie endi, sõprade, pere, koduloomade või kogu ühiskonnaga. Millal te näiteks viimati helistasite sõbrale / sõbrannale ning küsisite tõsiselt lihtsa küsimuse: “Kuidas läheb?” See võib küll vahel tunduda hästi totter küsimus, kuid on lausa uskumatu, kui vähesed inimesed küsivad teistelt tõsiselt mõeldes, kuidas läheb. Ja kui ei lähe hästi, siis öelge, et ei lähe hästi, kurtke natukene ning kohe tunnete, kuidas läheb paremaks. Ja kui läheb suurepäraselt, siis fantastiline! Minge nädalavahetusel oma lemmikkohta või tehke midagi, mis teile meeldib. Tundke rõõmu suvest. Unustage kõik mured, sest nagunii paljusid ei suuda me ise lahendada ning need ei olene meist. Kui teile helistab keegi, keda pole kaua näinud, siis minge tehke midagi koos, mitte ärge leppige kokku kohtumist paari kuu pärast. Elage hetkes....

Kingitused Eestist - juhei!

Esmaspäeva hommik hakkas minu jaoks postkontorisse tõttamisega. Nimelt olid mu vanemad ning vanaemad mulle paki kokku pannud ning selle juba ammu-ammu teele pannud. Laupäevaks aga polnud mul ikka vel postkasti teadet tulnud, et ma oleks paki saanud, kuigi möödunud olevat juba ca kolm nädalat sellest, kui pakk teele pandi.
Läksin siis marssisin postkontorisse. Olin arvestanud, et pean sabas ootama jumal teab kui kaua, sest ega mina ainuke pole, kes üritan enne tööd ruttu oma asjad kontorist kätte saada. Aga mul oli õnne, ainult 3 inimest peale minu olid esmaspäeva hommikul niivõrd usinad. Ilmselt olid nädalavahetuse pidustused oma töö teinud :)
Seletasin siis tädile, et mulle on saadetud pakk ning pole kohale jõudnud. Tädi oli üllatavalt lahke, kirjutasin oma aadressi talle ning andmed. Siis seletas mulle, et järgmine kord ikka küsi Eestist järele, kas nad on mingi spets saadetise saatnud või millise postiga saatsid või jumal teab mida veel. Kuna ma ei osanud selle peale midagi vastata, siis ma lihtsalt mängisin lollikest ning ütlesin, et oi, ma ei tea, ma ei tea ning mu vanemad ikka saatsid mulle sünnipäevaks paki ning nüüd on üllatus rikutud, kuna pidin seda otsima tulema ja bla bla bla.
Muidugi sooviti mulle selle peale õnne ning kõike kõige paremat ning mindi kiiruga laoruumi vaatama ega mulle pole tulnud mõnda pakki! Ja näete, seal ta oligi! Minu pakk, minu kingitus!
Aga miks see minuni ei jõudnud? Sellepärast, et pakil oli aadress valesti kirjutatud. Korterinumbri 6c asemel oli suurelt kirjutatud 60. No pole siis ime, et postiljon ei osanud meil majas kusagile seda postiteadet panna, sest meil puudub nii suur number nagu 60. Kui tädi mulle oli seletanud, et vale aadress, siis ma olin esialgu kindel, et mu ema on hakanud vanaks jääma ning ei tunne enam numbreid ega tähti! Aga tuleb välja, et hoopis Eesti Posti tädi oli selle sildi pakile kirjutanud ning tema ei tunne tähti ega numbreid!
Nimelt oli mu ema läinud postkontorisse oma siltide ja asjadega, kuid siis postikana oli hakanud koogutama, et mu ema ei ela Viimsis, vaid Pringis. No mis vahet seal väga on. Paljud üldse Viimsis teavad, et meil on uued indeksid näiteks? Mitte keegi vast. Ikka kirjutame vana 74001 kõikidele kirjadele ning lähevad kohale nii mis hirmus. Ja siis tädi oli hakanud ise siti ümber kirjutama ning nii saigi minu aadressist 60. Mu ema nüüd lubas minna postkontorisse kaebust kirjutama ning sõimama :) Hehee...
Igatahes viskasin paar kiiremat allkirja, rääkisin tädiga veel juttu, kuna ta ikka uuris, mis ma siin teen ja siis jooksin oma pakiga koju. Kuradima raske oli, keel oli ikka päris vestil. Kuna ma olin tööle juba lootusetult hiljaks jäämas, siis viskasin kasti oma tuppa ning otsustasin, et nii palju mul ikka kannatust on, et see peale tööd lahti teha!
Tuleb välja, et ma olen kohati justkui väike laps. Ei suutnud tööl ära oodata, millal saab koju joosta, sahtlist käärid haarata ning siis paki kallale asuda. Ja mida kõike sealt leida ei võinud!!!
Kõigepealt vanaemadelt šokolaadi ning mõnusaid maiuseid. Soovitud raamatud ja kaardid. Lõhnaõli, mida soovisin. Muidugi sain ainult lõhna asemel kogu komplekti – dušigeeli, kehakreemi ning lõhna. Küll ma nüüd lõhnan hästi! Eelmisest lõhnast pigistasin viimaseid piisku välja juba nädal aega ning elasin peamiselt selle aurudest...ja siis veel parimaid Kalevi palu. Siinkohal ma arvan, et mu ema on hulluks läinud ning arvab, et ma olen a) šokohoolik või b) täitsa näljas!!! Sest magusat kraami oli nii nii palju!!! Aga ma ei kurda, väga bueno! Panin pooled asjad ära külmikusse ning nüüd võtan sealt vaikselt. Karmo küsis siin olles, et miks meil šokolaad külmikus on – sellepärast, et tule vaata, mis temperatuur meil praegu siin on! Kõik sõna otseses mõttes sulab, sealhulgas meie!
Pakkusin kohe Mariale ka kõike head ja paremat! Talle täiega meeldib Eesti šokolaad. (PS! Teresa on meil jälle kadunud olnud 2 päeva!). Kui ma nüüd end vaid paksuks ei söö....ma olin just vanematele teinud ka nimekirja, mida ma Eestist tahan ning seal oli ka šokolaad kirjas. Kui nad nüüd veel toovad šokolaadi siis on kaks varianti: a) ma veeren siit tagasi või b) mul on Eesti šokolaadist varsti kõrini!!!
Aga te ei kujuta ette kui palju rõõmu teeb paki saamine. Nagu väike laps jõulude ajal!!!
Aitäh, aitäh, aitäh! Nii mõnus sünnipäeva kink!!!!

Terve kui purikas

Laupäeval sain ma kätte oma vereanalüüside tulemused. Tuleb välja, et olen terve nagu purikas ning mul pole ei HIVi, A ega C-hepatiiti ning isegi minu hemoglobiini tase on igati tiptop!
Lisaks sellele sain ka oma esimese Hispaania doonorikaardi. Tegemist on tavalise kokku volidatava paberilipakaga, kuhu saad kenasti oma pildi kleepida, kus on olemas sinu andmed ning korrad, millal oleks doonoriks olnud! Eesti doonorikaardile jääb see ikka kõvasti alla. Eestis on ilus punane visiitkaardi suurune kaardike, siinse oleks ma esimese hooga ära visanud! Aga taipasin enne, et see ongi nende suurepärane doonorikaart! Igatahes kavatsen ma siin olles veel doonoriks minna ja head teha. Esimene võimalus selleks avaneb mul septembri lõpus....enne lihtsalt ei tohi.