Minu esimene pidu

Eile õhtul viisid Escarlata ja tema kutt mind ööeluga tutvuma. Kui Eestis minnakse tavaliselt ühte kindlasse kohta (ala otsustad, et täna on see päev, kui ma tahan minna Privesse), siis siin sellist asja ei ole. Siinne väljaskäimine töötab stiilis: paar drinki ja pläkutamine ühes baaris, siis järgmises, siis järgmises ja siis järgmises ja siis järgmises....

Olime Escarlataga päeval kokku leppinud, et väga kaua ringi ei tiiruta. Ainult natuke, et saada aimu, mis nädalavahetustel tänavatel toimub. Olime mõlemad jummala surmväsinud.

Meie õhtu hakkas kell 8 minu kodu lähedal olevast baaris. Drink. Seejärel viidi mind pinchosid sööma. Pincho on saia peal olev suupiste (mis pole üldse mitte väike). Drink. Kõhtu natukene täidetud, suundusime edasi tapaseid sööma. Tapas on väike portsjon sööki, mida kõik omavahel jagavad. Drink. Nagu te aru saate, siis nad söövad väga palju ja väga hilja. Jalg hakkas kõigil juba tatsuma. Eriti Escarlata kutil. 

Seejärel kokteilibaari, kus töötasid Escarlata onu ja nõbu. Tasuta dringid. Tuleb tunnistada, et pole ammu nii head gintoonikut saanud. Siis edasi barrio poole. Barrioks kutsutakse siinset pidutsemise piirkonda, kus on baarid ja klubid üksteise küljes kinni. Kõigepealt üks baar ja siis teine. Kell oli selleks ajaks ca kolm. Ja siis otsustas Escarlata kutt, et nüüd tuleb ikka ühes korralikus klubis ka ära käia. Sinna me siis läksimegi. Aga klubid siin pole kuigi populaarsed kohad - pigem käiakse baarides, kus saab ka tantsida! Seetõttu oli klubi tühi. Seega otsustasime, et tänaseks aitab. Tuigerdasime kõik minu maja poole. Kell oli neli. Kõik. Kui nii edasi läheb, siis mina varsti enam ei jaksa nendega väljas käia. Oli ju plaan paigas, et ainult natukene :)

Hindadest. Siiani pole ma näinud kohta, kus tuleks sissepääsu eest maksta. Baaris on shotid (nt tekiila vms) 1,50 eurot, õlu 2 eurot, kokteilid 3 eurot. Seega igati mõistlik!

Hommikul olid minu peokaaslased täiesti rivist väljas :)

Esimene maastur

Täna oli see päev, kus ma esimest korda nägin linnatänavatel maasturit. Jäin seda suu ammuli vaatama ja siis turgatas pähe mõte, et oh! ma polegi siin olles veel ühtegi maasturit näinud! Ja nüüd ärge tulge mulle ütlema, et Eestis pole autokultust - mida suurem, seda uhkem! Siinsed autod on enamasti väikesed ning vanemad ja ühe perekonna peale on tavaliselt üks auto (välja arvata rikkurid). Ja meil on tavaliselt igaühel oma auto...

Elche vabatahtlikud

Reedel käisime Escarlataga Alicantest ca 20 minuti kaugusel asuvas linnas nimega Elche. Elches töötab praegu kümme vabatahtlikku - Rumeeniast, Inglismaalt, Saksamaalt, Ungarist ning Itaaliast. Osa neist seal olnud juba üle viie kuu, osa alles algajad nagu mina. Igatahes oli mõnus neil külas käia ja uurida, mida nad seal teevad ning kuidas meeldib. 

Järgmisel nädalal läheb nende punt Valenciasse festivalile (fallas). Mõtlen praegu, kas nendega kaasa minna või mitte. Oleks mõnus kaks päeva Valencias veeta ning Hispaania ühe suurima ning tuntuma festivaliga tutvuda. 

Eesti vaimustus

Ma ei ole veel sellest sotti saanud, kuid millegipärast tundub kõikidele kohalikele Eesti jube kihvt koht. Võibolla sellepärast, et olen rääkinud, et meil praegu seal lumi. Ja kui rääkisin, et alles oli miinus viis kraadi, siis pidid kõik pikali kukkuma.

Täna siis näitasin töö juures, mis koht see tegelikult on. Kasutasime google earthi. Otsisin ka oma maja Viimsis üles ja kõik olid vaimustuses, et ma nii mere lähedal elan. Ja Viimsi pidi kõlama jube ilusalt. 

Mind hämmastas ka see, kui vähe nad Eestist ja Euroopast tegelikult teavad. Näiteks küsis mult üks tüdruk täna kaua lennukiga Eesti sõidaks, kas ikka üle kahkesa tunni. Selle peale tegin mina suured silmad, et ei, ei. Ega me põhjanabal pole. Kuigi tundub, et selleks nad meid peavad. Nad peavad mind isegi hulluks, et ma kampsuni ja jaki väel ringi käivad. Endil kõigil mantlid ja saapad jalas.

Ja siis muidugi ei puudu iga uue inimesega tutvumisest ka küsimused "kas sul on päriselt nii sinised silmad?" ja "kas te kõik olete eestis nii blondid?". Nende jaoks on minu silma- ja juuksevärv müstika. Küll nad üritasid mulle ükspäev selgeks teha, et ma oma sinised läätsed ikka ära võtaks. Ja täna tuldi ka esimest korda mu juukseid katsuma, et ikka veenduda, et mu juuksed on ehtsad. Nagu aafrikas või tais oleks :)

Mi piso

On aeg kirjutada oma elamisest, kuna ma ei suuda enam vastata küsimusele "kuidas elamine on?". 

Minu maja asub ühel peamisel avenüül General Marva, kust kõik on niiöelda käe-jala juures. Näiteks on shopingu alale jalutada ca 10 minutit, tööle ca 15 minutit ning randa ca 20 minutit. Seega olen täitsa kesklinnas. Ühistranspordist ei tea ma mitte mõhkugi peale selle, kuidas trammiga Benidormi saab. 

Jagan siin korterit kahe kohaliku hispaanlannaga - Maria Jose ja Lucia. Maria Jose on hästi tore ning abivalmis. Oleme temaga juba päris sõpradeks saanud, jututame hommikuti ja õhtuti (te ei kujuta ette, kui palju üks keskmine hispaanlane räägib!). Teine tüdruk Lucia - teda olen ma nädala jooksul näinud ainult korra. Ma ei kujuta ette, kus ta käib või mis ta teeb. Küsisin ükspäev ka Maria Joselt, kuid ka tema jäi selles suhtes vastuse võlgu, kuna nägi teda samuti viimati paar päeva tagasi.

Korter on iseenesest igati tiptop. 6 korrusel. Mulle meeldib. Selline hästi hispaanialik, kivipõrandatega ja puha. Meil on suur tuba koos söögitoaga, suur vannituba ning igaühel oma magamistoad ning pisike köök. Kui millegi üle nuriseda, siis köök võiks parem olla. Aga kui on minu nädal koristada, siis ma võtan mister Properi appi ja teen selle rohkem endalikuks. Ausalt öeldes ei huvita mind, mis teised sellest arvavad. Ega nad vast vastu pole, kui pool esteet majandama hakkab. 

Minu tuba on pisike kollane toake. Täpselt nagu kodus kunagi. Mõtlesin ükspäev, et küsin Escarlatalt auto ja kiman Ikeasse, et paar asja osta, et tuba hubasemaks teha. Eks näis, mis sellest saab. 

Hispaania korteritega on aga see värk, et siin on gaasiküte. Otse loomulikult oli see alguses natuke harjumatu. Või on näiteks pisut siiani, kuna eile õhtul peale jooksmist sai gaasiballoon tühjaks ning seetõttu tuli käia külma dussi all. Kuna hispaania korterites puudub ka küte, siis vahel on õhtuti tubades päris külm, kuid see-eest pidi suvel olema jummala normaalne. Aga peaaegu iga päev jätame aknad juba päevaks lahti, sest päike tahab kangesti tuppa tikkuda.

Ja sellises kohas ma siis elangi. Tuleb tunnistada, et pean seda juba oma koduks. Nii lihtne see oligi. 

Internet, mobiil ja pangakonto kui tuumafüüsika

Nädala alguses seisis mul ees kaks väga keerulist asja - endale pangakonto tegemine ning telefoninumbri sebimine. 

Panga külastus oli omamoodi naljakas. Läksime Scarletiga panka kohe hommikul, kuna alates kella 14.30-st pannakse kõik kontorid kinni ning siis võib igaüks ise vaadata, kuidas edasi hakkama saab. Sebisime endale ühe toreda vanemapoolse naisterahvast telleri. Kõik superlux. Ja siis sa istud ja ootad, istud ja ootad. Miks? Sellepärast, et sel naisel oli ikka vaja Scarletilt pärida, kes ma selline olen ja kuidas küll tema lapsed saaksid midagi sarnast tegema minna. Otse loomulikult lõppes jutt sellega, et ma võiks ikka tädi juurde elama minna või siis vähemalt külla, kuna tal on üks ülilahe 24-aastane poeg, kellele sobiks imehästi üks välismaa tüdruk pruudiks. Mina vaatasin seda tädi nagu hullu. Ja ega Scarlet ka teda kuigi normaalseks ei pidanud. Lõpuks peale tunniajast pläkutamist (sellest ca 10 minutit kulus tegelikult pangakonto avamiseks), saime me tulema. Huh. Tehtud! Konto olemas.

Pangasüsteemis on veel ka see naljakas, et siin saab iga klient kaks asja - pangakaardi (saan selle kätte juba homme, mis on kohalike meelest lausa aasta sündmus, et nii kiiresti) ja pangaraamatu. Selline pisikene passi suurune raamat, kuhu pannakse kirja kõik tehingud, mis sa oma kaardiga teinud oled. Ma küll esialgu muigasin, et mismõttes, miks ma internetipanka ei või kasutada, kuid tuleb välja, et nii mõnelgi inimesel Hispaanias pole veel pangakaarti, vaid kõik kasutavad seda raamatukest. Otse loomulikult on mul nüüd kiusatud hakata ka seda raamatut kasutama, niisama funi pärast. Minule tegi suurt nalja see, kuidas sinna sisse trükitakse, et täna võtsid sa välja 10 eurot :) eks me nüüd siis näe, kuidas mul selle pangandusega edasi kulgeb.

Hoopis omamoodi seiklus on telefoninumbri ja kaasaskantava interneti tegemine. Tuleb välja, et EMT ja TELE2 on kõiksuguste hispaania operaatorite kõrval alles poisikesed. Kõiksuguseid pakette ja võimalusi on nii palju, et silme ees läheb kirjuks. Lõpuks sain ma ka omale numbri tehtud - aega võttis, aga asja sai! Võtsin omale niiöelda telefonikaardi variandi, et oleks lihtne ülevaade, kui palju siis ikkagi raha kulub. 

Peavalu tekitas aga Internet, mille saamise olen praegu maha matnud. Nimelt peaks mul interneti jaoks olema olemas avatud pangakonto vähemalt kolm kuud (ei, välismaa omasid nad ei aktsepteeri) või siis vähemalt pooleteiseaastane leping operaatoriga. Siis oleks hind tulnud mõistlik. Ca 30 eurot kuus. Kuna ma olen alles uustulnuk ning Eesti nii mõnegi jaoks paras pärapõrgu, siis oleks selle interneti sebimine läinud veel kallimaks kui kogu minu elamine kokku. Näiteks oleks ma saanud võtta omale selle pooleteiseaastase paketi, iga kuu maksnud ca 40 eurot ning siis kui lepingu ära lõpetan oleksin pidanud kõik jubinad ca 200 euro eest välja ostma. No ausalt öeldes on mul kergem internetist end võõrutada ning seda aint tööl kasutada. Ka kohalikele tegi nalja see, kuidas ma omale internetti tahan. Nad ise ju üldse ei tea, mis see ongi. Skype'i peale tegid suured näod, et mis asi see veel on!Ma siis tutvustasin neile seda imelooma.

Kohati tundus see kõik täieliku tuumafüüsikana. Eestis on kõik nii lihtsaks tehtud. Kallid eesti itimehed, tulge kohe siia ja pange asi paika!

Minu töö Centro 14-s

Olen nüüdseks juba organisatsiooni mingil määral sisse elanud. Esmaspäeval tehti tuur terves organisatsioonis. Siia on kokku kogunenud kõikvõimalikud noortega tegelevad üksused - infokeskus, töötoad, noortevolikogu, noorte tööturuamet, kohalik noorteleht jne. Tundub olevat kihvt koht, kuna inimesed on väga lahedad (peamiselt vaid noored), rõõmsameelsed ning abivalmid. Ka maja iseenesest on hästi lahe - sellist oleks meil vaja Viimsissegi. 

Minu paari järgmise nädala ülesanne on tutvuda kõikide üksustega ning valida siis endale see kõige sobivam, milles kaasa lüüa. Siiski pole ma selleni veel jõudnud, kuna avaldasin soovi korraldada oma enda rahvusvaheline projekt, mille kallal ma nüüd usinasti kaks päeva töötanud oled. Juba täna sain omale templi otsaette - töönarkomaan. Nende jaoks ma töötan ilmselgelt liiga palju ja peaksin pigem rohkem maja peal ringi jalutama ning pläkutama.

Minu töötunnid siin on järgmised:

E 09.00 - 14.30

T 09.00 - 14.30

K 09.00 - 14.30 ja 17.00 - 19.30

N 09.00 - 14.30

R 09.00 - 14.30

Nende sisse võib veel arvestada mitu kohvipausi ning niisama mööda maja ringi uitamist. 

Minu jaoks tundub nende töökultuur naljaks. Kuigi ametlikult algab päev kell 9, siis esimene tunnike läheb kindlasti niisama omavahel lobisemiseks stiilis mida eile tegid ja vaata kui ilus päev ikka täna on. Siis kõigutatakse jalga ning loetakse e-maile, vastatakse kõnedele ja läheb taas lahti pläkutamiseks. Otse loomulikult räägitakse üksteisele päeva jooksul ära ka kõik sündmused seoses pere ning sõpradega. Seega on kõik justkui üks suur family. Ja kella 14-st pakivad inimesed juba asju ning võib öelda, et ca 14.20 on plats puhas. Siesta time. 

Minu jaoks on siesta aeg natukene veel võõras. Kasutan seda aega tavaliselt randa jalutamiseks ning pargipingil raamatu lugemiseks. Ja siis alles kella viie paiku liigun kodu poole sööma. Ja päeval magamisest ma ka pole veel sotti saanud. Eks näis, äkki olen paari nädala pärast kella 14-st sama surnud kui kohalikud (nad tõesti on selleks kellaajaks juba täitsa opakaks muutunud). 

Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis on mulle selline elutempo vaikselt meeldima hakanud. Olen isegi tänavatel rahulikumalt kõndima hakanud. Alguses Scarlet ikka ütles, et mis kuradi pärast ma pidevalt jooksen ja ruttan, kuid nüüd olen pigem mina varsti see, kes ringi uimerdab. 

Tavaliselt järgneb mu koju minemisele söök, väike jooks mööda promenaadi ning muu lõbu. Ja sellised mu päevad hetkel ongi. 

Varsti peaksid hakkama ka keelekursused ning parajasti otsin omale ka tantsukursust ning tennisetrenni.