Strasbourg - here I come!

Ükspäev helistas mulle Gabriella YEU-st. YEU ehk Youth for Exchange and Understanding on see organisatsioon, millega ma kunagi käisin Hispaanias koolitusel ning kus töötavad mu sõbrad, kellel Anne-Maiga aasta tagasi Portugalis külas käisime.
Igatahes hakkas Gabriella uurima, mida ma teen detsembri alguses ning kas ma oleksin huvitatud ja kas ma saaksin osaleda Euroopa Noortefoorumi seminaril detsembri alguses. Otse loomulikult tahtsin ma sel ajal käsi kokku plaksutada ning maad ja ilma kokku lubada, kuid enne sain sõnasabast kinni. Pidin ju üle küsima oma organisatsioonist, kas ma minna saan. Palusin Gabriellal endale rohkem informatsiooni saata ning lubasin oma vastuse anda päeva-kahe jooksul.
Järgmisel päeval läksin tööle ning seletasin Escarlatale, et mul on võimalus osaleda sellisel ja sellisel asjal ning kui minu kandideerimisavaldus rahuldatakse, kas ma siis võin minna. Ütlesin, et võtan selleks välja oma kolm viimast vaba päeva. Escarlata seepeale, et aga muidugi, kui sa oma vabad päevad välja võtad. Mina siis juba lõin käsi kokku ning kirjutasin ruttu Gabriellale, et ta mulle avalduse saadaks, sest mulle anti organisatsioonist roheline tuli. Gabriella oli mulle juba enne öelnud, et kui peaks probleeme tulema, siis ta võib väga vabalt mu organisatsiooni helistada ning nendega ka ise rääkida, kuna minu osalemine sellel üritusel on neile väga tähtis. Kohe jõuame ka selleni miks.
Saatsin oma avalduse ära Gabiellale ning tema juba YEU kinnitusega korraldajatele. Nüüd nädalavahetusel sain kinnituse, et mind on valitud osalema. Seega 2.-6. detsember olen Prantsusmaal, Strasbourgis YEU-d ning Viimsi Noortevolikogu esindamas.
Euroopa Noortefoorumi seminari “Better understanding and practical knowledge on web 2.0 tools for youth organisations” eesmärgiks on kokku tuua noorsootöötajad ja noorteorganisatsioonid üle Euroopa ning otsustajad-poliitikate elluviijad, et arutleda uute meedia- ja kommunikatsioonivahendite kasutamisest noorsootöös. Seminariga soovitakse tutvustada uusi võimalusi, mida noorsootöös ära kasutada, tutvustada web 2.0 vahendeid, nende võimalusi ning ohte. Lisaks sellele on eesmärgiks luua võimalikult palju kontakte ning koostöövõimalusi tulevikuks.
Minu osalemine YEU-le on tähtis seepärast, et nad soovivad mind enda meeskkonda. Praeguse seisuga käivad mu sõbrad mulle hullult juba pinda, kas olen otsustanud, mida teen peale oma vabatahtlikkuse lõppu ning soovivad, et ma kandideeriks nende järgmistele töökuulutustele, mis peagi-peagi välja lastakse. Näiteks praegu olen ma üks neist, keda nad soovivad oma uue uudiskirja toimetajaks. Tegemist on katseprojektiga kolmeks kuuks – kui käima läheb, siis läheb, kui ei, siis tuleb leida uusi võimalusi. YEU eesmärgiks on aga 2012. aastaks hõlmata noorteorganisatsioone üle kogu Euroopa, mistõttu peavad nad väga oluliseks, et uudiskiri läheks tööle, kuna muidu muutub kõikide partnerite teabe hõlmamine varsti juba liiga keeruliseks. Saatsin neile oma applicationi ära uudiskirja toimetaja kohale, ootame nüüd vastust. Kuna aga tegemist on esialgu väikesemahulise tööga (uudiskirja antakse välja vaid üks kord kuus), siis soovivad nad mind kaasata ka teistele positsioonidele, mis minu sõprade sõnul pidid olema poole huvitavamad ning seksikamad. Ma siis nüüd ootan huviga.
Seniks aga Strasbourg, here I come!

El puente – día de la Comunidad Valenciana y día del Virgen Pilar

Vahepeal oli meil neli vaba päeva. Kõigepealt riiklik püha Comunidad Valenciana päevana, seejärel harilikud laupäev ja pühapäev ning siis Neitsi Pilari päev, mis on nagu meie nimepäev, kuid väga palju tähtsam. Seda tähistatakse mõnes kohas lausa festivaliga. Ja kõik kokku moodustab see asja, mida meie nimetame El Puente.
Mina selle puhkusega midagi erilist peale ei hakanud. Istusin kodus, kirjutasin blogi, käisime väljas ning mõtlesime häid motteid...Küll aga oli ilm sel ajal normaalsest märksa kuumem, seega enamus inimesi tõttas iga päev randa, et saada enne talve veel viimane jume peale.

Järjekordne külaline Eestist – Annika!

Nüüdseks juba nädalakese ja rohkemgi veel tagasi oli siin Annika – Lennardi Annika. Annika töötab Eestis Patendiametis ning kuna meil siin Alicantes on Euroopa Liidu kaubamärkide ja logode registreerimise peakorter, siis tuli ta siia konverentsile.
Ühel õhtul helistas Annika helistas mulle ning küsis, kas mul mingi aeg vaba hetk, et teeks midagi. Otse loomulikult on mul eestlaste jaoks alati üks vaba hetk! See oli küll üsna hilja õhtul, kuid siiski. Leppisime Annikaga kokku, et saame hipituru juures kokku kell 22. Mina muidugi hispaanialikult ning silmad häbi täis jäin natukene hiljaks – ausalt seda bussi lihtsalt ei tulnud ja ei tulnud!
Kuid viimaks viimaks saime me kokku. Kõva kallistus! Mulle meeldis, kuidas Annika ütles, et viimaks ometi saab ta olla koos kellegagi kellega ta ka actually koos tahab olla ning juttu rääkida. Uurisin siis kiiresti, et kuhu Annika minna tahab või mis teha. Otsustasime, et läheme teeme väikse dringi ja üllatus-üllatus, kus me maandusime – Nicis! Ma ei tea, mida ma teen, kui ma tagasi tulen ja Nic minust siia maha jääb...
Ja seejärel rääkisime Annikaga pea kolm tundi juttu. Maast ja ilmast, elamisest välismaal, õppimisest, tööst, Viimsist ning sealsetest sõpradest-tuttavatest, nende uuest kodust ning elust, tulevikuplaanidest-soovidest. Hoolimata sellest, et mul on siin rohkelt sõpru, kellega neil teemadel vestelda, on eestlasega jutustamine ikka miskit muud...

Tööst Centro 14-s – ma lihtsalt tõstan käed!

Ma nüüd kirjutan teile head sõbrad natukene oma tööst Centro 14-s. Ma iseloomustan seda sellega, et ma ei saa enam mitte midagi aru ja mida päev edasi, seda vähem soovin ma asjadest seal aru saada. See hispaanlaste töökultuur on mulle kohati hirmus võõras ning arusaamatu. Yet, siin asjad toimivad, inimesed on rahul.
Mul oli ükspäev huvitav vestlus oma tuutori Escarlataga, keda maailm on nüüdseks tundma saanud, kui bitch. Miks ta bitch on? Sest ta on külm kui jääkuninganna, vingub kui aia vahele kinni jäänud siga ning toriseb kui Toriseja Lumivalgekesest. No ausalt, kasvõi see, kuidas ta oma mehega telefonis räägib, ajab mulle hirmu nahka. Ma oleks Moisese asemel juba ammu päkad teinud.
Igatahes teatas mulle Escarlata, et ma ei tohi kauemaks tööle jääda ega varem tööle tulla. Mina selle peale vaatasin teda suu ammuli nagu maailma imet? Mismõttes? Ma ju vabatahtlikult olen seda seni teinud, mitte kunagi sellepärast ennast varem ära küsinud või jumal teab, mis nõudmisi veel esitanud. Aga ei, nüüd siis ongi nii, et kui kell kukub, siis kukub ka minu pastakas ning adjöö. Isegi, kui midagi tähtsat peaks pooleli jääma, siis homme ju võib seda ka teha, milleks täna?
Teiseks öeldi mulle, et ma ei tohi konditsioneeri tööle panna omaalgatuslikult, vaid pean selleks luba küsima. Ma nimelt ükspäev esimest korda siinolles tegin seda. Neil olevat siin olnud probleem, et keegi jätab pidevalt konditsioneeri tööle ja siis see muudkui undab ja võtab elektrit. No mina see pole olnud. Aga kui peab küsima, siis peab küsima. Mitte, et seda enam üldse oleks vaja tööle panna või miskit.
Ja viimaseks töö rindel toimuvast tänu millele on Escarlata minule ebasümpaatseks tsikiks muutunud. Nimelt ükspäev kogu oma piletite sees tuhnimisega lõpetades küsisin ta käest, et kas ma võin need piletid nüüd kenasti Marinale raamatupidamisosakonda viia. Escarlata seepeale, et aga muidugi, mine lippa üles. Mõeldud-tehtud. Ja mis siis pärast sai? Paari tunni pärast tuli vihasena tagasi ning tõi kõik dokumendid alla ja ütles, et miks ma need sinna viisin. Mina selle peale vaatasin teda jälle silmad suured ja suu imestusest lahti, et mismõttes? Milline osa küsimusest: kas ma võin need üles viia Marinale ning tema vastusest: aga muidugi siin arusaamatuks oli jäänud? Ja siis järgnes pikk lalin sõimu ning kuidas ma pean ikka luba küsima. No tere talv! Mida kuradit ma siis tegin? Ma ei öelnud enam ühtegi sõna, läksin ja ütlesin, et davai, ma järgmine kord siis küsin kaks korda. Muidugi siis pärast õhtupoolikul hakati mulle sõnumeid saatma, et sorri-sorri, et tal vaba päev. Tead, mina ei karju tema peale, kui mul kehv päev on, ma kasutan enda välja elamiseks teisi meetodeid! Võiks tema ka kasutada, mitte õhtul sõnumeid saata ja siis järgmine päev teha ninnu nännu nägu ja mängida mu parimat sõpra.
Ma lihtsalt tõstan käed ja annan alla ning ei tahagi enam aru saada, sest ilmselgelt normaalse inimese mõistus seda ei võta!
Sellest hoolimata mulle meeldib mu töö Centro 14-s. Kui keegi vaid suudaks elimineerida Escarlata minu kõrvallauast. Käisin sellest kõigest ka oma bossile Fernandole rääkimas (ta ise alati viisakas ning küsib ja mina muidugi kasutan alati võimalust!). Ta ütles, et saab täiesti aru ning kui see oleks tema teha, siis see beib juba ammu ei töötaks enam seal...

Street extreme: viimane päev

Hommikul helises äratuskell 5.25. Olime selleks hetkeks pea padjale saanud vaid 25 minutit. Kas pole mitte tore? Ja te siis võite arvata, mis nagu ma sel hetkel tegin. Vaatasin vaikselt, kuidas inimesed oma viimaseid asju kohvrisse pressivad. Seejärel ajasin riided selga, et eestlased juhatada bussi peale. Siis hakkas asi vaikselt kurvaks minema. Kallistada oma vennat ja sõpru on ikka päris hirmus. Jooksi bussi juurest võimalikult kiiresti ära, et ma ei peaks nende lehvitamist ja asju nägema. Ainuke, mis mul sel hetkel peas tiksus, oli teadmine, et kahe kuu pärast näen neid uuesti. Läksin tagasi hostelisse ning keerasin teki üle pea...
Kella üheksa ajal tulid mulle uksele koputama Liisi ja Triinu, kes valmistusid randa minekuks. Ütlesin neile, et panen asjad kokku, lähen viin koju, tõmban pildid Liisile pulgale ning tulen neile järgi. Hakkasingi siis usinasti oma asju pakkima ning tirisin kõik koju. Muidugi, et siis, kui ma neid pilte hakkasin tõmbama, sain ma paraja šoki. Minu kaameraga oli tehtud üle 1600 pildi, mille arvutisse copimine võttis aega üle kahe tunni. Ja kui need kopitud sai, siis need ei mahtunud veel Liisi pulgale ära. Ma olin püha viha täis! Lasin Liisile pulgale hoopis eelmise korra pildid ning suundusin randa.
Vahepeal oli minu juurde oma asjad ära toonud ka Dan – ta jäi kuni kolmapäevani minu juurde, et siis tagasi Inglismaale minna. Seega läksime koos Daniga randa.
Rannas olime koos Liisi ja Triinuga kuni nad ära hakkasid minema. Rääkisime veel pikalt juttu. Ma ikka ei suuda kujutada, et Liisit minu elus ei ole ning Triinugagi on viimasel ajal meil tihedamaks suhtlemiseks läinud. Kuigi tänu Triinu Inglismaal elamisele, oleme hakanud liiga vähe omavahel suhtlema.
Peale seda, kui nad ära läksid, jäime veel lätlastega natukeseks randa ning viimaks suundusime koos lätakatega tagasi hostelisse. Võtsime kaasa veel viimased asjad ning läksime minu poole. Tegime ühe korraliku õhtusöögi ning hakkasin kirjutama EASi lõpparuannet. Meie Merengue EASi projekt hakkas lõppema ning viimaseks ülesandeks oli jäänud veel aruande kirjutamine. Dan samal ajal pikutas ning vaatas telekat. Viimaks jäin ma lihtsalt arvuti ette magama, kuid aruanne sai siiski enne tehtud.
Ja minu projekt oligi ametlikult läbi. Kõik peale Dani tagasi kodupoole teel. Kuidagi tühi tunne oli.

Street extreme: viimane päev

Hommikul helises äratuskell 5.25. Olime selleks hetkeks pea padjale saanud vaid 25 minutit. Kas pole mitte tore? Ja te siis võite arvata, mis nagu ma sel hetkel tegin. Vaatasin vaikselt, kuidas inimesed oma viimaseid asju kohvrisse pressivad. Seejärel ajasin riided selga, et eestlased juhatada bussi peale. Siis hakkas asi vaikselt kurvaks minema. Kallistada oma vennat ja sõpru on ikka päris hirmus. Jooksi bussi juurest võimalikult kiiresti ära, et ma ei peaks nende lehvitamist ja asju nägema. Ainuke, mis mul sel hetkel peas tiksus, oli teadmine, et kahe kuu pärast näen neid uuesti. Läksin tagasi hostelisse ning keerasin teki üle pea...
Kella üheksa ajal tulid mulle uksele koputama Liisi ja Triinu, kes valmistusid randa minekuks. Ütlesin neile, et panen asjad kokku, lähen viin koju, tõmban pildid Liisile pulgale ning tulen neile järgi. Hakkasingi siis usinasti oma asju pakkima ning tirisin kõik koju. Muidugi, et siis, kui ma neid pilte hakkasin tõmbama, sain ma paraja šoki. Minu kaameraga oli tehtud üle 1600 pildi, mille arvutisse copimine võttis aega üle kahe tunni. Ja kui need kopitud sai, siis need ei mahtunud veel Liisi pulgale ära. Ma olin püha viha täis! Lasin Liisile pulgale hoopis eelmise korra pildid ning suundusin randa.
Vahepeal oli minu juurde oma asjad ära toonud ka Dan – ta jäi kuni kolmapäevani minu juurde, et siis tagasi Inglismaale minna. Seega läksime koos Daniga randa.
Rannas olime koos Liisi ja Triinuga kuni nad ära hakkasid minema. Rääkisime veel pikalt juttu. Ma ikka ei suuda kujutada, et Liisit minu elus ei ole ning Triinugagi on viimasel ajal meil tihedamaks suhtlemiseks läinud. Kuigi tänu Triinu Inglismaal elamisele, oleme hakanud liiga vähe omavahel suhtlema.
Peale seda, kui nad ära läksid, jäime veel lätlastega natukeseks randa ning viimaks suundusime koos lätakatega tagasi hostelisse. Võtsime kaasa veel viimased asjad ning läksime minu poole. Tegime ühe korraliku õhtusöögi ning hakkasin kirjutama EASi lõpparuannet. Meie Merengue EASi projekt hakkas lõppema ning viimaseks ülesandeks oli jäänud veel aruande kirjutamine. Dan samal ajal pikutas ning vaatas telekat. Viimaks jäin ma lihtsalt arvuti ette magama, kuid aruanne sai siiski enne tehtud.
Ja minu projekt oligi ametlikult läbi. Kõik peale Dani tagasi kodupoole teel. Kuidagi tühi tunne oli.

Street extreme: päev 10

Viimane päev, see kõige tähtsam. Hommikusöögil olid kõik kenasti rivis. Peale seda oli meil kokku lepitud, et nad peavad veel harjutama oma esitluse räppe ning panema oma vaimu valmis. Kella poole kaheteist ajal läksime Explanadile, panime valmis oma asjad – plakatid üles ja muu sellise. Ja siis mingi hetk lollitasime niisama, hakkasime tantsima, räppima ning muid trikke tegema. Osad joonistasid, osad seletasid inimestega, mis me siin teeme ning veetsime mõnusasti aega. Peale umbes tunnikest pakkisime asjad kokku, viisime tagasi hostelisse ning oli vaba aeg kuni kella 18ni, mil oli kokkuvõtete aeg.

Street extreme grupp täies hiilguses
EestlasedInglased - tsekkige Gretsu nägu puu taga!LätlasedHispaania grupp: Hugo, Chari, Myriam ja mina (Veronica on kusagil kadunud)
Tantsime, tantsimePealtvaatajad-uudistajadRäpime, räpimeTantsime, tantsime
Meie grupp

Läksime kõigepealt Finisse oma söögi järele, siis hostelisse, võtsime rannaasjad ning läksime randa. Poisid laenasid kõrval olevatelt välismaallastelt võrkpalli ning hakkasid palli taguma. Mina viskasin pikali ning pikutasin. Liisi, Triinu ja Daki olid juba sügavas unes.

Teel hostelisseSelle päeva tipphetk oli see, kui Reneel ja mul tuli jätkuprojekti idee! Teha sama teemaline asi talvetingimustes ja Eestis. Kui Renee oma võrkpalli tuurid mängitud sai, hakkasime usinasti rannas projekti välja mõtlema ning panime niiöelda kondikava kokku. Ja nii nüüd ongi: esitame uue noorsoovahetusprojekti Eesti büroole novembri tähtajaks.
Projekti nimeks sai Fukiyama ning teema on seotud tänavakultuuri ning ekstreemspordiga. Tegemist on jätkuprojektiga Alicantes toimunud projektile. Eesmärgiks on välja selgitada, kas noortel on piisavalt võimalusi erinevates EL riikides, et praktiseerida tänavakultuuri ja ekstreemspordi elemente talvetingimustes ning milliseid ettepanekuid / muudatusi nad teeksid või soovitaksid. Lisaks on alameesmärgiks välja selgitada, kas erinevates riikides peetakse teemat ning neid alasid prkatiseerivaid noori pigem positiivseteks või negatiivseteks ja kuidas parandada mainet.
Kui projekt saab rahastuse, siis koguneb Eestis veebruaris 30 noort vanuses 18-25 ning 6 grupijuhti Eestist, Hispaaniast, Portugalist, Serbiast, Makedooniast ning Prantsusmaalt-Martiniqueilt. Projekt leiab aset kolmes Eesti kohas: Tallinn-Viimsi-Otepää. Peagi saan projektist teile juba rohkem kirjutada.
Rannas eestlastega suurt kommuuni luues oli jube naljakas. Kõik on kuidagi omad – ikkagi eestlased! See on müstiline kui kokkuhoidvad ikkagi eestlased on! Ja siis muidugi peale paaritunnist kõrbemist läks asi ära naljakas. Jutt läks meestele ja suhetele ning Kristen ütles välja päeva parima lause: “Ühe vorstijupi pärast pole mõtet tervet siga pidada!”. Enamus meist polnud sellist väljendit varem kuulnud ning seega hakati seda pikemalt lahkama. Eriti huvitatud asjast olid poisid, kes hakkasid uurima, kellel ikka on siga ja kellel mitte. Renee tegi sellest kõigest veel ka hea video. Siiani, kui ma seda vaatan, tuleb jõhker naerulagin külla.

VõrkpalluridRannalised

Kell 18 läksime kõik sadama juurde väljakule, et hakata täitma tagasiside lehti. Jagasin lehed kätte ning panin täitma. Ilus õhtu oli, päike hakkas vaikselt loojuma. Siis veel rääkis iga riik oma mõtetest seoses projektiga ning tagasiside oli lõppenud. Seejärel võtsin välja taas need piltidega lehed ning seletasin ära, kuidas nüüd on võimalus igaühel midagi kõikide kohta kirjutada näopildi tagumisele poolele. Ja oh, kus siis läks kirjutamiseks. Mina kõikidele midagi kirjutada ei osanud, seega kirjutasin vaid neile, kellele midagi öelda oli. Mis mõttega on kirjutada mingit pläma? Mina sel mõtet ei näe.

Kokkuvõtted ja tagasiside sadama väljakulKui Andri sai omale vuntsid..Seejärel läksime tagasi hotelli ning panime end valmis õhtusöögiks. Meil oli taas bronnitud söök kõrval asuvas pizzeerias. Siis aga hakati mulle helistama alt, et nad ei tea meie tulekust midagi ning tulgu ma ruttu alla. Jooksin siis kiiruga alla. Helistasin omanikule, nad olid sassi ajanud päevad. Sellest hoolimata valmistati meile kiiresti laud ning peagi saime juba sisse ning sööma minna. Toit oli seal maitsev. Toodi taas ka sangriat ning õlut, mida kõik kiiruga kaanima hakkasid. Mina võtsin vennaga veel ka pudeli maja veini – maitses väga hästi!

Õhtusöögil sain veel ka toreda üllatuse osaliseks – eestlaste kamp oli teinud mulle kingituse ja kaardi! Nii lahe! Ma absoluutselt ei oodanud seda, kuigi vahepeal märkasin, et midagi kahtlast toimub. Lendasin ükspäev poiste tuppa sisse ja kõik olid jube kahtlase näoga. Aga unustasin selle hetke sama kiiresti kui see tuli. Igatahes oli seal kaardil parimad tänusõnad ning vabandus alkoholijama pärast ning kotis üliarmas valge kampsun, mille selga panemist ma nüüd tõsiselt ootan. Läheks juba piisavalt külmaks, et see selga panna!
Peale seda läksid poisid jalkat vaatama ühte kohalikku baari. Meie, Liisi, Triinu, mina ja Renee läksime hipi turule, kuid kahjuks oli see juba kinni pandud. Korraks põrkasime veel kokku Annika (ta tuli siia mingile konverentsile) ning Kristeniga, kes hostelisse ruttasid. Ütlesime neile, et läheme Nici ning tulgu meile pärast järgi. Kui me aga Nici suundusime, siis tuli välja, et see oli suletud. Oh meie kurbi nägusid. Aga otsustasime istuda kõrval olevasse Pinocchiosse – seal on üks parimaid mojito kaarte, mida ma siiani kohanud. Tegime kiirema kokteiliringi. Peagi saabusid meie juurde ka kõik ülejäänud eestlased, kellega päris kaua jutustasime ning nalja viskasime. Armastan eestlasi!

Viimane õhtu eestlastega Pinocchios
Kuttide viimased vallatused