Paevake Cabo de Gatat avastades

Järgmisel hommikul olin mina taas üleval kell kaheksa nagu viis kopikat. Otsustasin natukene oodata ning siis kohmitsema hakata, et minna hommikusööki nautima. Jälle sai kõike head ja paremat näost sisse aetud. Selles suhtes on ikka enamus hotellides hea, et on internatsionaalne hommikusöök, mitte ei anta sulle pihku röstsai ja moos.
Hommikusöögile järgnes suplus basseinis ning väike lebotamine basseini ääres. Justkui perfect hommik! Oleks tahtnud sinna kauemakski jääda.
Otsustasime, et ei hakka enam Granadat avastama minema, kuigi ma väga oleksin tahtnud ka Albazini linnaosa ära näha, kui kunagi teine kord. Otsustasime, et suundume ranniku poole. Sihtkohaks Cabo de Gata, kus pidavat olema Hispaania ühed ilusaimad ning üksikuimad rannad, mis paiknevad üksikute rannakaljude ning vulkaaniliste kivimite vahel.

Suureprane hommik hotellis
Sõitsime kõigepealt otse Granadast alla rannikuni ning siis juba edasi Almería poole. See on lausa uksumatu kui kift on autoga Hispaanias ringi sõita. Mäed vahelduvad merevaadetega, kaljude otsas tiirlevad suured tuulegeneraatorid ning vahel on tunne, et justkui midagi rohkemat ei olekski vaja. Rannikule jõudes tegime ka peatuse, et seda kõike nautida. Kuigi nautimiseks ei saa seda väga nimetada, sest tuul oleks mind peaaegu kaljult alla puhunud.
Almería piirkond on teada tuntud oma suurte suurte kasvuhoone väljade poolest. Almería on üks neist piirkonadadest, kus tulevad peaaaegu kõik meie roheline kraam. Alguses ma mõtlesin, et nii hull ikka ka nüüd see asi ei saa olla nagu räägitakse – et nii kaugele kui silm ulatub on üksteise järel reas suured ja koledad valged kasvuhoonelahmakad. Nii aga just oli. Neid oli kõikjal, absoluutselt kõikjal. Pilt hakkas paranema siis, kui jõudsime lähemale Almería linnale ning Cabo de Gatale.
Cabo de Gatast rääkis mulle esimest korda Maria. Ilmselt on see koht, mis igale tavaturistile jääb tundmatuks maaks. Pigem ikka Costa del Sol, Marbella ja Gibraltar. Sellest on muidugi kahju, samas võiks öelda, et jumal tänatud, sest muidu poleks varsti sellest loodusest enam midagi järel.

Puhkepaus teel Cabo de Gatasse. Ja kuidas tuul tahtis mind minema pyhkida.

Cabo de Gata on suur suur looduspark, mis laiub Almería lähistel ning mida peetakse Euroopa kõige kuivemaks piirkonnaks. Kohati meenutab ta pigem Aafrikat oma kõrbe, palmide, kaktuste, helesinise merevee, valge liiva ning lumivalgete tasaste katuste majadega.
Kõigepealt jõudsime me välja Cabo de Gata külla. Küla koosneb peamiselt suvilatest või puhkemajadest ning rannariba on üüratult pikk. Meie külastuse päeval oli tuul meeletult suur ning kui ma oleksin surfar (see õige lainelauaga), siis see oleks just see koht, kus ma läheks. Mitte ühtegi hingelist, ainult meri, lained ja sina! Cabo de Gata küla juures on ka Salinas de Cabo de Gata, mis on niiöelda soolalaguunid, kust augustikuus võib leida kuni 1000 flamingot!

Cabo de Gata kyla ning rannad Kui ma oleksin lainelauasurfar, siis sinna ma laheks...

Edasi viis meie tee Farode Cabo de Gatani – vana tuletorn, mis on Cabo de Gata kõige lõunapoolsem osa. Vaated on sealt uskumatud! Helesinine vesi ning lained pauhti vastu vulkaanikivimeid löömas!

Faro de Cabo de Gata - pildikesi siit ja sealt.

Sealt edasi vaatasime kaardi pealt, et justkui läheks tee edasi nende kurikuulsate randade poole, kuid meie kurvastuseks pidime tõdema, et ei, peab tagasi pöörama ning ringiga minema. Pöörasime otsa ringi ning tagasi sõit. Leidsime tee pealt sildi San Josesse ning otsustasime minna kaema. See oli küla nende randade lähedal ning seetõttu võis eeldada ka, et just see on see õige tee, mis tuleb võtta, et jõuda nendesse randadesse. Ja nii oligi.
Cabo de Gatas on kaks kõige kuulsamat randa – Playa de los Genoveses ja Playa de Monsul.
Playa de los Genoveses on täielik paradiisikoht. Suur valge rannariba kahe kalju vahel, mis omakorda moodustab oma helesinise veega justkui laguuni või oaasi. Tee sinna on muidugi konarlik. Asfalt lõpeb külast väljudes ning järgmised paar kilomeetrit tuleb läbida kruusateel. See oli minu jaoks esimene kord, kui ma Hispaanias kruusateed nägin! Ümberringi on loodus vapustav – kaktuste põõsad, mäed, põllud ning taamal sinine meri.
Playa de Monsul on eelmisest veel paari kilomeetri võrra kaugemal, on lühema liivariba ning halli liivaga ning kaljusem, kuna ümbritsetud vulkaanilistest kivimitest. Sinna me kahjuks ei jõudnud.

Vaade Playa de los Genoveseselt.

Playa de los Genoveses.

Playa de los Genoveses oli aga kaunis. Kahjuks rikkus meie rannamõnud ära tuul, mis meid peatselt liivaga üle küllas. Samas kui oleks ilus vaikne ilm, siis oleks see koht lausa suurepärane üheks vaikseks ja rahulikuks nädalavahetuseks koos sõpradega. Justkui paradiis Hispaania moodi. Olime rannas kokkuvõttes ca tunnike ehk. Käisime ujumas ning pildistamas. Pealse seda suundusime õhtust sööma San Josesse – pisikesse armsasse külasse keset täielikku tühjust. Kui ma tahaks ühte romantilist nädalavahetust linnast eemal, siis oleks ilmselt see koht, kuhu ma läheksin!

Teel San Josesse.

Cabo de Gata on Hispaania koige kuivem piirkond.

Kaktusepold.

Muidugi oli söögikoha leidmine seal raskendatud, kuna olime sinna sattunud ca kella 5 ajal, mis tähendab seda, et enamus restorane oli kinni. Viimaks leidsime ühe mere ääres. Peale sööki võtsime veel jäätsie ning algas tagasisõit Alicante poole.

Armas pisike San Jose.

San Jose taustal.

Sõit kulges mööda mägiseid teid. Ilus. Päike hakkas loojuma. Mäest üles, mäest alla. Kella üheksa ajal jõudsime tagasi Alicantesse. Sõitsime suurde kaubanduskeskuse toidupoodi (meil siin suletakse linna sees toidupoed kell 21), et osta mulle mõningaid asju ning et vanemad saaksid omale kraami Eesti kaasa osta – kohalikke vorste ja asju.
Ja siis suundusime tagasi minu kodu poole. Sealt hakkas raske osa. Tassisime asjad üles minu tuppa, mina jäin Mariaga ruttu juttu rääkima, kui märkasin, et vanemad olid jalga lasknud. Läksin siis järgi ja vaatasin, mis värk on. Ema ütles hiljem, et ta lihtsalt polnud konditsioonis, et Mariat näha või midagi. Sõitsin liftiga nendega kaasa ning läks hüvasti jätmiseks. Oi, kuidas ma neid vihkan! Kohe mitte ei salli hüvastijätte. Emal oli juba pisar silmis ja mitte, et ma kohe ka lahistama hakkaksin, tuli see asi ära teha kiirelt. Kallistused ja viimased head sõnad, vanemad autosse ja mina tagasi üles korterisse. Muidu oleks läinud veel nutumaratoniks lahti...ja nii see nädal vanematega otsa saigi.

Granada ja Alhambra seiklused

Hommikul kella üheksa kümne vahel hakkasime sõitma Granada poole. Kilomeetreid sinna oli natukene üle 350, mis tähendas, et hiljemalt enne kella kahte peaks kohal olema. Esimesed kilomeetrid kulgesid igati mõnusalt. Mulle väga ikka meeldivad igasugused autodega reisimised, neis on midagi mõnusat ja erilist! Vähemalt minu jaoks. Ja eriti veel siis, kui ei pea vahepeal Poolat läbima :)
Lugesin oma Lonely Planetit ja viisin kurssi Granada vaatamisväärsustega, seejärel lasin silma looja natukene ning siis justkui õigel hetkel ärkasin üles, kui tuli hommikusöögi paus! Mingis teeäärses kohvikus. Siuke ehtne hispaania värk tundus olevat, kogu sisustus, teenindus ja muu selline. Selline pool boheemlaslik. Aga kui hakkad rääkima hispaania keeles, siis on ka isegi kõige kahtlasemad ning silme ees terendavate küsimärkidega näod kadunud! Vuristasin seal baarimehele ette, mida me tahame ning siis kohe seepeale teatati, et oh, nii hästi räägid, kust pärit oled ja mis siin teed ja nii edasi. Selline tavaline uudishimu peletamise jutt-vestlus. Olen seda varemgi tähele pannud, et kohati vaadatakse sind ikka, et no, blondike, mis sul mureks nüüd on. Ja siis kui hakkad hispaania keeles rääkima, siis on vahel tunne justkui jää oleks lõhutud ning kõik su soovid täidetakse.
Enne kella kahte olime Granadas. Muidugi oli meil palju tegemist oma hotelli leidmisega, kuna meil puudus Granada ning lähiümbruse kaart (siit moraal: tuleb ikka GPRS võtta) ning siis küsisime siit ja sealt, kuni meile selgeks tehti, kuidas enamvähem sinna jõuame. Aga hotell oli super – suurematsorti nelja tärniga tuttuus ehitis, kus ma end tõesti tundsin ära hellitatud Viimsi jõmpsikana. Tavaliselt on Eestis kombeks, et kui ütled, et oled Viimsist, siis saad kohe omale templi, et nii-nii, ära hellitatud Viimsi jõmpsikas. Aga no seal ma tõesti seda olin – isegi mullivann oli toas!
Kahjuks ei saanud seal mullivannis kohe sulistama hakata, vaid pidi õhtul oma korda ootama. Suundusime ruttu Alhambra poole. Enamus inimesi tuleb Granadasse just seetõttu, et näha suurejoonelist Alhambrat. Kohta, mis kannab endaga kaasas viimase kahe ja poole sajandi jooksul kogunenud meeletul hulgal lugusid, unistusi ning müsteeriume. Lonely Planet ütleb Alhambra kohta, et kui on olemas üks koht Andaluusias, mida ei tohi kohe kindlasti külastamata jätta, siis see on üks neist.

La Sabika mäe otsas paiknev Alhambra on Granada kroonijuveel ning öeldakse, et kui sa seda ükskord külastad, siis soovid sinna ikka ja jälle tagasi. Väljast vaadates tundub ta oma punaste tornide ning müüridega mitte midagi ütlevat, seest on aga hoopis miskit muud.
Alhambra on kindlus, mis pärineb 9. sajandist. 13-14. Sajandil muutsid selle Nasaridi emiirid kindlus-palees ning laiendasid teda pisikese linna tasemele, millest praeguseks on järel vaid mõned varemed. 18. sajandil jäeti kindlus maha ning selles võtsid võimust vargad ning kerjused. 19. sajandil deklareeriti ta rahvuslikuks monumendiks tänu suurele hulgale romanismi kirjanikele, kes koha vastu huvi tundsid. Täna kuulub alhambra Unesco kultuuripärandite nimekirja.

Teel Alhambra sissepaasu juurest Palacio Nazaries'se poole.

Oma Alhambra avastamist alustasime piletite printimisega. Alhambra külastamiseks on alati soovitatav piletid ette ära osta, kuna seda külastab iga päev ca 6000 inimest. Minu tubli ema oligi seda internetis teinud ning nüüd ei jäänud muud üle, kui need piletid välja printida! Kõik see oli tehtud jube lihtsaks. Nimelt on seal olemas piletite printimiseks aparaadid, kuhu pead vaid sisestama kaardi, millega oled piletite eest tasunud ning seejärel vajuta vaid nupule print! Ja siis pritsitakse sulle piletid masinast pihku ning seiklus võib alata.

Teel kuulsate majade poole.

Küll ei mõelnud keegi meist välja, mis kuradi pärast nad pidevalt pileti triipkoodi lugeda tahavad. Isegi siis, kui järjekordsest vaatamisväärsusest välja lähed, pandi käsi ette ning öeldi, et pilet palun! Ma saan aru, et nad sisse minemisel loendavad inimesi, kuid väljumisel? Mitte kohe ei mõista. See oli selle lossi külastamise miinuspool. Muudkui otsi seda piletit välja ja siis pista tagasi kotti. Samas minu oma viga, et ei läinud pükstega, mille tagataskusse oleks saanud oma pileti pista.
Alhambra üks tähtsamaid ehitisi on Palacio Nazaries – kõige suurejoonelisem islami ehitis Euroopas koos perfektselt proportsioonis olevate ruumide ning aedadega, puidust graveeritud lagede ning dekoratiivkrohviga. Palee avaneb külastajatele täpselt sel kellajal, mis on nende piletil märgitud. Enne sisse ei saa ning kui hilined üle 15 minuti võid samuti unustada palee külastamise. Seal on rangelt reguleeritud, mitu inimest võib korraga sees olla ning seetõttu tuleb ka täpselt kohal olla. Samas kui kord juba sees, siis vaevalt keegi sind välja hakkab ajama. Võid seal aedade ja ruumide vahel ringi tiksuda just nii kaua kui vähegi süda soovib!
Palacio Nazariese juures sisse saamist ootamas.

Pilte paleest, hoovidest, vaadetest, aedadest ja muust sellisest.

Vaade taamal asuvale linnale.




Lisaks külastasime veel ka Palacio de Carlos V, mis millegipärast meenutas mulle täiega ühte paleed Jeruusalemmas, kus kunagi ammu ammu käisime. Olin siis vast 10-aastane.

Palacio de Carlos V
Peale palee külastamist suundusime kõrval olevasse Alcazabasse – see on kõik, mis seal olnud uhkest tsitadellist tänapäeval järel on. Peamiseks ehitiseks on seal Torre de la Vela, mis on niiöelda vahitorn ning kuhu viib läbi jaheda ruumi kitsukene keerdtrepp. Küll aga tasuks sinna kindlasti minna, sest just sealt avaneb vaade lumisele Sierra Nevada mäetipule! Ükskord ma veel lähen sinna suusatama! Minu jaoks tundub Lõuna-Hispaanias suusatamine täieliku müstikana ning jusiis seetõttu on mul selle vastu ka haiglane huvi.

Alhambra - family time

Sierra Nevada on minu peanupu taga, see kaugelt kaugelt paistev lumi! Ykspaev ma lahen sinna lauatama! Granada taustal.


Seejärel läksime Generalife’sse, mis tõlkes tähendab arhitekti aeda ning mis on maaliline kombinatsioon purskkaevudest, pügatud puudest, väikestest basseinidest, jalutusteedest, kõrgetest puudest ja lilledest (vastavalt hooajale!). See on parim koht Alhambra külastuse lõpetamiseks.
Saan täiesti aru, miks öeldakse, et seal lihtsalt tuleb ära käia. See koht on lihtsalt niivõrd ilus. Kuigi seal oli parajalt palav, siis on seal aega veeta igati mõnus. Näiteks istuda kusagil müüri peale, lugeda raamatut ning nautida ümbritsevat.

Generalifes

Generalife alleed.

Vahepeal Alhambras olles olime võtnud ka plaaniks külastada hammameid – tüüpilised araabia basseinid ja saunad. Vaatasin Lonely Planetist numbri, helistasin ning tegin reserveeringu õhtul kella kümneks.
Alhambrast suundusime tagasi hotelli, kuna oli suur suur soov minna basseini end värskendama. Ausalt öeldes ei kujutaks ma Granadas küll elu ette ilma majata, kus oleks hoovis ka bassein. Olgu selleks siis era- või kortermaja. Seal on kuidagi lämbe ning õhk ei liigu. Meil siin Alicantes leidub ikka õhku ka (kuigi mitte täna!).
Õhtupoole suundusime linna, et teha väike õhtusöök ning siis minna hammameid nautima. Valisime suvalise tänaval olnud baari. Mu ema suureks sooviks oli ära proovida tapased ning nii ta võttiski erinevate tapaste valiku, mina calamares a la romana ja isa tervelt kolmest käigust koosneva õhtusöögi menüü. Siinne toit on ikka jube hea. Pole kohanud veel ühtegi asja, mis oleks kohe vastik või mis ei maisteks!

Ohtusoogil Granada tanavatel.
Kui söök otsas, hakkas meil juba vaikselt kiireks minema, sest hammamid ootasid meid. Vahepeal muidugi tuli välja, et isa ei olnud autost kaasa võtnud oma ujumisriideid, kuna arvas, et läheme auto juurde tagasi ja alles siis hammamite poole (mehed ikka ei kuula kunagi!) ja nii oligi meid alles jäänud vaid kaks – ema ja mina. Vaatasin superhüper Lonely Planetist järgi aadressi, otsisin üles kaardil ning otsingud võisid alata. Kõik võis olla väga tore, kuid seda tänavad, hammami silti ega midagi sarnast polnud kusagil! Siis helises mu telefon ning tädi helistas ja küsis, kus oleme. Ütlesin, et no oleme siin kandis, aga mitte kuidagi ei leia seda tänavat üles, et Lonely Planetis on justkui siin, aga ei leia õiget teed. Ja seepeale ütles tädi, et oi-oi, meil on Lonely Planetis hoopis vale aadress ja hakake nüüd aga meie poole tulema. Tore-tore! Vale aadress...hakkasime siis emaga astuma sinnapoole, kuhu tädi seletas. Tänavat mitte kusagil. Vahel ma tõesti vihkan neid hispaania imepisikesi tänavaid, mida kaardile panna isegi ei saa! Tädi muudkui juhatas, meie läksime. Kuni jõudsime väga kahtlasesse rajooni ja otsustasime, et enne kui meid paljaks röövitakse, tuleks siit kiiremas korras kaduda.
Oleks ma ameeriklane, kaebaks ma Lonely Planeti kohtusse moraalse kahju tekitamise eest. Mul oli lõpuks närv ikka juba päris must!
Nii palju siis meie araabia saunadest ja hammamite külastamisest. Liikusime tagasi katedraali poole ning jalutasime niisama öises linnas ringi. Tuleb tunnistada, et see linn tundus natukene kahtlane, vähemalt öisel ajal. Väikesed inimtühjad tänavad lihtsalt tahes tahtmata tekitasid kõhedust. Helistasime isale ning hakkasime tagasi auto poole minema.
Muidugi suutsime me veel tagasi sõites kümme korda ringi tiirutada enne õige teeotsa leidmist ning ütleme nii, et see auto rentimine meil kunagi ei õnnestu. Lõpptagajärg on sellel see, et kõik on jummala kurjad, keegi ei sõida õigesti ning noh, midagi head sellest tavaliselt ei tule. Aga see selleks.
Kui ma sain tagasi basseini, lasin omale mõnusa sooja vanni ning nautisin täiel rinnal hotellis pakutavat....

Teine päev Alicantes. Rand. Kindlus. Noche de San Juan.

Kuna mul ei õnnestunud just kuigi palju öösel magada ning minust on saanud varajane ärkaja (isegi ilma äratuskellata teen ma ise silma lahti kella seitsme paiku hommikul ning seda hoolimata sellest, kas on tööpäev või nädalavahetus), siis ootasin ma kannatlikult kella tiksumist, et oleks piisavalt viisakas aeg, et vanemate hotelli ukse taha põmmima minna!
Kannatasin ca kella üheksani. Mõtlesin, et käin turul, ostan puuvilju, ning sajakohvikus, et osta vanematele midagi hommikusöögiks. Mõeldud, tehtud! Turg oli õnneks täiega lahti ning minu lemmik müügimees kenasti kohal. Aprikoosid, apelsinid, nisperosed ja virsikud kotis lippasin üle tee saia poodi, mis on minu lemmik, kuid seda vaid hommikuti, sest pealelõunat on seal kõik see kõige parem kraam juba ammu otsas! Ostsin emale saiakesi, isale võikusid ning veel mingit kohast soolast pirukat meenutavat lätakat! Kõik olemas, järgmine peatus San Juan.
Jõudsin vanemate juurde ca kella poole 11 paiku. Olin alt fuajees asuvast kohvikust kaasa ostnud veel kolm kohvi ning põmmisin siis hulljulgelt nende ukse taga. Ja mis te arvate, kas nad olid selleks hetkeks üleval? Muidugi, et mitte! Ema tuli padjanäoga uksele, jumal tänatud, et ma peksa ei saanud, et nii vara olin tulnud! Minul oli selleks kellaajaks juba pool päeva ära elatud, nemad aga muudkui põõnavad! Samas olid nad puhkusel, anname andeks! Järgnes hommikusöök rõdul. Järjekordne kinnitus sellest, et peaks ikka San Juani kolima! Ja siis randa minek.
Olime lausa terve päeva rannas! Suhteliselt palav oli, kuid vahepeal turgutas mõnus tuulepoiss ja vees sai ka ikka mõnusalt vedeleda enne kui külm hakkas. Muuseas praegu on meil vesi juba nii soe, et mitte mingisugust jahutusmomenti ei ole ning ole seal vees kaua tahad. Mõtlesin seal siis, et peaksin omale kummimadratsi soetama, millega mõnusalt veel hõljuda ning elu nautida! Võtan selle omale järgmise nädala missiooniks leida kusagilt pood, kus neid madratseid müüdaks. Ja siis juba olenevalt hinnast vaatame, kas ka ostuks läheb! Aga meie päikese tagajärg – mu ema natukene kärssas jälle nagu ikka. Pole siin miskit uut! Ja siis mulle tegi üli nalja, kuidas mu ema kurtis, et miks tema jalad üldse kunagi pruuniks ei lähe nagu minul. Kahjuks ei tea ma pigmendi jaotusest midagi ning mis selle saladuseks olla võiks, et mu jalad alati just kõige pruunimad on.
Muidugi ei saanud me rannas olles üle ega ümber nendes murjamitest, kes käisid hilpe, kellasid, päikeseprille ning muid vidinaid müümas. Ema alguses vaatas omale üht ja teist, kuni lõpuks ostsis uue rannakleidi (minu tungival soovil, sest see eelmine on õudukas) ning ühe pluusi! Isa küll vaatas ka seal üht-teist, kuid ei midagi.

Minu selja taga maalil on Alicante selle aasta kõige ilusam naine.
Kaunistused keset linna. Justkui oleks Veneetsia karnevalil!
Õhtupoole liikusime linna, et minna kindlusesse. Teepeal jooksime kokku kogemata mingite kaunistuste ja asjadega, näitasin oma töökohta ning aina mäest ülespoole.Muidugi viisin ma neid sinna jala treppidest ning mägedest vaikselt üles ronides. Ema juba hakkas poole tee peal ähkima ja ohkima ning ütles, et enam rohkem ülespoole ei tule. Mina siis ikka, et ei, ei, kõik, kes mulle külla tulevad, käivad ka siin kindluses ära, sest vaid sealt näeb, kui suur see linn tegelikult on. Ja muidugi läks emal samm kohe ka kergemaks, kui olin talle maininud, et üleval kindluses on putka, kust kindlasti väikse õlle saab! Ja edasi me suundusime.

Selline see minu linn ongi!
Aina ülespoole ja ülespoole.
Poolel teel tippu, kui emale hingetõmbepausi tegin :)Ausalt öeldes tuleb tõesti tunnistada, et see oli ikka paras võimatu missioon. Kell oli küll juba 6-7 vahel, kuid päike lõõmas täiega ning jubedalt palav oli! Ma polnud seal peale Karmo külaskäiku käinud ning ei kujutanud üldse, ette et seal niivõrd kuum võiks olla. Aga üles me saime. Õlled ja vee ka. Istusime ülesse müüri servale, nautisime vaadet, kuni mingi turvamees tuli meid müürilt maha ajama. Jutuga, et ikka ei tohi ning ohtlik!

Loss taas vallutatud. Kes on järgmine eestlane, kelle ma sinna tirima pean?Vanemad võidurõõmsalt kindluses
Kui kell hakkas seitse tiksuma, oli aeg tagasi liikuda, sest läksime lennujaama oma rendiautole järele. Muidugi ei teadnud ma mis marsruuti pidi buss lennujaama sõidab (no teadsin nii palju kui brožüürilt lugeda oskasin, et sõidab veel läbi mingi linna) ja siis niiviisi pidimegi ca 20 minutit passima mingis kolkakülas, mida tegelikult nimetatakse linnaks, ning ootama kuni lõpuks jõuab lennujaama.
Lennujaamas läks ikka omakorda aega, et leida üles meie autorent. Kohati mulle tundub siin, et nad teevad meelega asju keeruliseks ning jamavad liigselt oma paberimajandusega vaid selleks, et turistid neist rohkem räägiks! Selle nimega silti, mis mu ema voucheril oli, ei olnud mitte kusagil! Lõpuks saime teada, et üks teine firma opereerib nendega ja nii me siis selle putka akna taga varsti olimegi. Auto käes, läks sõiduks!
Tagasi linna sõit oli imelihtne kuni kesklinnani. Tekkis parkimisprobleem. Kõik tavalised tänavad, kust ma sõita oskasin, olid kinni ning niiviisi tuligi siis parajalt seigelda, et omale koht saada. Ja pargiti kõikjale, absoluutselt kõikjale. Vähemalt selline tunne oli! Mitte kedagi ei huvitanud, kas kusagil oli kollane joon või mõni keelav märk. Kus aga vähegi ruumi, sinna ka auto sai pandud! Peale pikka otsimist, saime oma auto pandud Plaza de Toros – härjavõitlusareeni väljak – juurde! Ja sealt hakkasime koos rahvahordidega linna poole suunduma. Eesmärgiks leida söögikoht.
Muidugi oli linna jõudmine jällegi raskendatud, sest vahepeal oli üks järjekordne rongkäik ning tee suletud. Triin vaatas ruttu, et ohoo! Inimesed kasutavad tee ületamiseks maa-aluseid parklaid. Mõeldud, tehtud! Lähme meiegi läbi parkla teisele poole teele.
Tahtsin vanemad viia sööma ühte kohta, kus ma olin käinud ning teadsin, et vähemalt hea söök on. Pealegi valitseva kaose tõttu oli ka söögikoha leidmine siin täielikuks müstikaks muutunud. Näiteks meil väga vedas, et jõudsime õigel ajal restorani juurde. Oleks me 10 minutit hiljem jõudnud, oleks pidanud lauda ootama juba jumal teab kui kaua. Meile valmistati laud ette aga ca 5 minutiga. See-eest võis näha kogu meie sealoldud aja jooksul, kuidas üha rohkem inimesi tuli ja tuli ning kuidas nad oma korda ootama pidid. Isa ja ema saagiks sai kohalik praad, mina võtsin calamares a la romana. Nämm!
Ja siis peale seda tatsasime ranna poole. Nimelt on kohalikel kombeks koguneda Noche de San Juaniks (võrdub meie jaanipäevaga) randa, teha seal minilõkkeid, üle nende hüpata ning niisama juua ja pidusteda! Peale pikaajalist tee raiumist läbi rahvamasside ning kõiksuguste murjamite tekikeste-linakeste vahel, kus nad promenaadil oma träni müüsid, õnnestus meil jõuda lõpuks randa. Rahvast oli seal meeletult. Mul oli tunne, et viimne kui üks alicantino oli tänavale sinna kogunemas! Joodi, söödi, tehti minilõkkeid (võrreldes meie jaanipäeva lõketega, olid need tõesti täielikus miniversioonis!), hüpati üle nende ja lärmati niisama. Mina võtsin putkast ühe väikese chocolate con churros (kõige hispaanialikum magustoit) ning muudkui uudistasime seda sletskonda. Küll lubas üks flaier ka ilutulestikku, kuid peale paarikümneminutilist ootamist polnud sellest ilutulestikust õrna haisugi.

Rahvaste kogunemine Playa del Postiguet'l
Kuigi see pilt on väga udune, siis ikkagi millegipärast see meeldib mulle. Sel on mingi teatud feeling...emotsioon.
Noche de San Juan võrdub meie jaanipäevaga. Aint võpsikusse mineku asemel kogunetakse rannas.
Seega hakkasime tagasi kõmpima minu korteri poole. Nimelt oli idee, et võtan oma asjad, lähme kõik koos vanemate hotelli, smuugeldame mind sisse ning siis hommikul hakkame Granada poole sõitma!
Koju jõudes jäid vanemad alla mind ootama, kuni ma oma asju kotti pistsin! Ilmselt pole see kunagi veel nii kiiresti käinud. Vahetasin kiirelt (ausalt ma sain ülikiirelt kõik oma jutud Maria, tema õe ja õemehega seletatud!) viisakussõnu ning muljeid ja minek. Hommikul avastasin muidugi, et nii mõndagi, mida oleks tahtnud kaasa võtta jäi maha. Näiteks hispaania muusika plaat!

Esimene päev Alicantes. Hogueras. Rand. Tohuvabohu.

Kui lennuk maanduma hakkas, siis muidugi olin mina jummala hämmingus. Kas tõesti on nii, et eestlased tulevad külla ning siis on Alicantes pilves ilm? Oli ju Karmoga sama asi juhtunud. Kui tema siia hakkas tulema, siis lihtsalt pööras ilm külmemaks ning üks päev sadas isegi vihma! Ja siis nii ma seal bussi oodates mõtlesin, et ei no tore-tore, kutsu veel Eesti külalisi külla.
Kuna meil oli hogueras juba täies hoos, siis oli muidugi liiklus pea peale pööratud. See tähendas seda, et tuli kohvritega minu kodu poole kolistada ligi 1 km tavapärase paarisaja meetri asemel. Ja seda ülesmäge. Minul oli kaameli tunne, ei oska öelda, mis tunne oli minu vanematel, kes kohvreid enda järel tirisid.
Igatahes kohal me olime. Minu ukse juures. Korterit oli vallutanud väike kaos. Nimelt olid Marial nädalavahetusel sõbrannad-sõbrad külas käinud ning ta ei olnud veel jõudnud suurpuhastust teha. Mind see muidugi ei häirinud, sest igaüks saab aru, et peale rasket nädalavahetust ei viitsi kohe koristada, kuid Maria oli ikka parajas paanikas küll. Ta rääkis mulle juba nädal aega ette, et ma ikka teada annaks, kui ma vanematega tulema hakkan, siis lööb korteri läikima, et vanemad ära ei ehmataks, kus nende tütar elab! Mõnikord Maria paanitseb natukene üle.
Kuna mu külmkapis valitses tühjus, siis otsustasime minna ruttu turule ning saiakohvikusse, et osta midagi hommikusöögiks. Enne tegime väikse peatuse ühes kohvikus ning rüüpasime paar head sõõmu kohvi. Kahjuks oli aga turg ainult poolikult lahti, osad putkad olid kinni. Ma ei teagi kohe, miks. Aga saime puuvilju ja asju ning suundusime saiakohvikusse. Muidugi pidi ema seal lolliks minema – kõik tundus nii hea ja isuäratav. Parimad palad kaasa ostetud, suundusime tagasi minu poole hommikukohvile ning söögile. Vahepeal suutis Maria mulle veel ahastuses sõnumi saata, et kas me oleme juba tagasi ning et tal on väga kahju, kuid ta pole jõudnud koristada!
Kuna ilm oli pilves, siis otsustasime, et oleme linnas kella 14ni ja siis lähme San Juani randa. Oli paista, et ilm ka tõmbab paremaks ning on lootust isegi päikest näha. Mõeldud, tehtud! Läksime hoopis šoppama! Emal oli vaja hädasti roosasid kingasid ning eesmärgiks oli need ka saada.
Nüüd vahelduseks hoguerasest, et mis see siis ikkagi on. Ausalt öeldes on seda raske kirjeldada, mis hogueras täpelt on. Kohalikud kirjeldavad seda kui nädalaajalist pidu ja pillerkaart tänaval. Kui enamus inimesi teab Valencia festival fallas, mis leiab aset kevadel, siis meie hogueras on justkui fallase väike vend.
Festivali eesmärgiks on tähistada aasta kõige lühemat päeva ning saagi koristamist ja aasta kõige lühemat ööd, millega peletatakse eemale kõik kuri. Esimene ametlik hoguerase festival Alicantes korraldati juba 1928. Aastal ning traditsioon sellest ajast on jäänud. Ainult kodusõja ajal tekkis sisse paus, kus korraldati vaid üks aasta festivali.
Hogueras on Alicante kõige olulisem festival. Kohalikud – alicantinos – hakkavad festivaliks valmistuma juba kuid ette. Ja mida lähemale ta jõuab, seda enam võid kuulda kõiki rääkimast teemal hogueras, hogueras, hogueras... Ma ei olnud kunagi enne Alicantes sel ajal olnud ning ausalt öeldes ei teadnudki kohe, mida oodata. Üks aga oli kindel, et peale festivali on mul Alicantest, kohalikest ning hispaanlastest üldiselt hoopis kohe teine arvamus.
Mulle tundus, et selle nädala jooksul muutus Alicante täielikuks sõjatsooniks. Peamised teed ning avenüüd on kinni, igal pool on barracad, inimesed on hordide kaupa tänaval söömas, joomas, tantsimas, laulmas ja marssimas. Mul oli tõesti selline tunne vahepeal, et iga elanik on tänavale tulnud, sest sellist rahvamassi Alicantes polnud ma veel varem näinud.

Üks tähtsamaid avenüüsid Alfonso Sabio, mis oli nädal aega suletud ning kuhu olid püsti löödud barracad.
Barraca on meie õllesummeri telkide moodi telk, kuhu pannakse välisköögid, õllekraanid, lauad-toolid, et rahvas saaks sisse astuda ning pidutseda. Neid on väga erinevaid: suuri, väikesed, tasuta, reserveeritud, kaunistatud ning tulesäras, tagasihoidlikumaid, DJde või elava bändiga jne jne. Kokku on Alicantes 91 barracat, mis kõik sümboliseerivad teatud piirkonda või tsooni.
Ja tänu neile esmapilgul toredana näivatele barracadele võib vähemalt selle nädala jooksul lausa unustada magamise, sest see pole lihtsalt võimalik! Barracad on absoluutselt igal pool, isegi sinu toa akna all ning lahvas lärmab öö läbi, bänd või DJ taob pilli täie hooga varajaste hommikutundideni! Kuna suvel pole võimalik kinniste akendega elada – meil pole konditsioneeri majas – siis nii muutubki uni ning magamine unelmaks!

Barracas asuv köök, kus sai kõike head ja paremat.
Peomeeleolu tõttu on täielikult sassi löödud ka kohalike ajaarvamine ning graafik. Enamus inimesi, kellel vähegi võimalik üritavad võtta vabasid päevi, et saaks ikka täiel rinnal pidu nautida! Selle nädala jooksul kehtib reegel: elatakse öösel, magatakse päeval! Tavaliselt lõppevad peod barracades kella kuue-sietsme ajal hommikul. Õnnetumad peavad minema tööle, õnnelikumad koju magama. Vähemalt nii palju kui see võimalik on, sest üle linna on ametlik äratus kell kaheksa hommikul, kus taas kõik trummide ning pillidega marssima ja lärmama hakkavad! Eks sa siis katsu magada, eksole! Seetõttu on kombeks minna päeval randa magama. Linnas ringi tuiamas võib näha vaid hämmingus turiste, kes vaatavad, mis toimub ning imestavad, kuhu küll kõik kohalikud kadunud on. Pidu hakkab taas pihta kell kaks pärastlõunal koos mascletadega (kes veel ei tea, siis need on ilma tuleta ilutulestik, mis teeb vaid põrgulärmi!).

Peomeeleolus kohalikud pidutsemas ühes kesklinna barracas.

Kuigi minu kirjeldusest võib nüüd jääda mulje, et tegemist on lihtsalt ühe totra põhjusega pidutsemiseks, siis tegelikult see nii ikka päris pole. Terve nädala jooksul on ka tihe programm, mis sisaldab erinevaid rongkäike, härjavõitlusi, paraade, marsse, spordivõitlusi ja palju muud sellist. Siiski jäävad need igale tavainimesele siiski tagaplaanile, sest esiplaanil on ju pidu, pidu ja veelkord pidu!
Miks on festivali nimi hogueras? Sellepärast, et linna pannakse üles hoguerasid ehk suuri-suuri kujukesi, mis on enamasti tehtud papist, puust, korgist ja vahtplastist. Nad on uhked ning värvilised ja enamasti on neil ka teatud satiiriline tähendus. Iga monument esindab teatud tsooni või piirkonda. Nelja päeva hiljem peale nende püstitamist pannakse nad lihtsalt põlema – la crema de las hogueras! See on traditsioon, mida kohalikud ootavad innuga. Kohalikele tähendab see pigem bikiinides välja minekut ning nii kaua tuletõrjujatele pinda käimist, kuni nad neid kastavad! Ja kastmine ongi just üks asi, mida kõige rohkem oodatakse. Ja siis tantsitakse ja plärtsutatakse vees nagu väiksed lapsed vihmas...

Hoguera ehk monument / kuju vanalinnas.
Üks suurimaid hoguerasid linnavalitsuse esisel platsil. Ja mina kõrval justkui kääbus.
Hoguera sadamas.

Pisikese hogueraga.

Hogueras sadamas - tõeline lahmakas!


Tagasi meie seikluste juurde. Tsuti enne kella kahte hakkasime minema Plaza de los Lucerose poole, et näha mascletasid. Rahvast oli selleks hetkeks juba hordide viisi tänavatel, trummimehed mängisid, jagati nänni ning oodati põnevusega paugutamist. Hirmpalav oli, ma ei imestaks üldse, kui keegi oleks seal saanud kuumarabanduse! Ja siis hakkas paugutamine pihta! Mu ema arvas peale seda kõike, et ega me ikka väga normaalsed siin pole. Isa arvamust sellest ma vist ei kuulnudki, ta oli ametis filmimisega ning kõige jäädvustamisega kodustele.
Peale mascletasid oli aeg siirduda San Juani – niiöelda Alicante Viimsisse, kus oli mu vanemate hotell ning kus ootas meid rand ja meri. Selleks ajaks oli ka päike kenasti välja tulnud! Kohvritega trammi peale (mis meie mõistes on küll rohkem nagu metroo) ning minekut. Natukene otsimist San Juanis ja ka hotell leitud. Asjad tuppa, minek randa ja ujuma!
Mulle tegi õudselt nalja, kuidas mu ema esimese raksuga ütles, et vesi on külm. No tere talv! Ta on Eestis juba see aasta ujumas käinud, kuid ütleb, et vesi on siin meil külm! Meil on 25-26 kraadi vesi, mis külmast juttu on? Ja siis mina olingi alguses ainuke hulljulge, kes ujuma läks. Veetsime rannas kohe head mitu tundi. Mina lugesin vanemate toodud Kroonikaid, vanemad tukastasid väsitavast päevast!
Minu Kroonika lugemistest. Mul oli Eestimaist klatši kohati ikka väga põnev lugeda. Kommentaariks võiks öelda nii palju, et miski siin maailmas ikka ei muutu! Lahku, kokku, lahku, kokku, keegi kaevab kedagi kohtusse, keegi kellegi peale jälle kade, keegi ostis uue auto või jumal teab mida veel. Üks aga on kindel, et ma pole ilmselt varem kunagi ühtegi Kroonikat otsast otsani lugenud. Nüüd on ka see ära proovitud. Sest vahelduseks eesti keelset ajakirja lugeda on ikka väga mõnus! Justkui ei peaks kaasa mõtlema.
Kui päike kadus taas pilve taha otsustasime hakata liikuma linna poole. Oli pikk diskussioon enne, kas jääda San Juani või minna Alicantesse. Otsustasime, et läheme vaatame, kas San Juani keskuses (golfiväljakute juurde rajatud restoranide ja kohvikute kompleks) on elu käima läinud või lähme linna. Muidugi otsustasime ikka linna minna ning vanemad ütlesid, et jube hea ikka, et seda tegime.
Kohe trammijaamast väljudes sattusime juhuslikult peale ühele rongkäigule. Mina olin neid näinud juba jumal teab mitu korda – no ausalt vahel on tunne, et nad marsiks kasvõi iga päev oma rahvuslikes kleitides – vanematele oli see muidugi uus ja huvitav! Pealegi üks rongkäik kestab ca 2-3 tundi seega ma kunagi ei saa täpselt aru, kes küll viitsivad neid piletitega kohti omale seotada! Aga see selleks.
Edasi suundusime minu itaalia restorani Que Vadis. Muidugi oli ilusast väljakust ja keskkonnast saanud täielik katastroof! Järjekordse barraca tõttu olid vaeste restoranide lauad lihtsalt kokku lükatud ning mingit rahu ega vaikust polnud! See-eest oli toit ikka oma täies headuses. Mina ja ema võtsime pizza (nämm, siiani tuleb uuesti pizza isu), isa võttis pasta! Magustoiduks ei midagi muud kui šokolaadipizza. Kas te olete midagi sellist enne kuulnud? Mina ei olnud ning arvan, et teiegi mitte! Igatahes on tegemist pizza põhjal vedela šokolaadi, tuhksuhkru ja maasikamoosiga magustoiduga, mis viis keele alla!
Nüüd pean ma natukene kohe kirjutama eestlaste söömisest. Eestlased söövad liiga kiiresti!!!! Või äkki olen mina hakanud jällegi sööma liiga aeglaselt, tont seda teab! Igatahes kui minul oli käsil alles teine pizza tükk, oli mu isal juba pasta otsas! No kuidas nii saab. Eestlased, söömine on tegevus, nautimine, mille juures perekond või sõbrad saavad kokku ning oma elumõtteid vahetavad!!!!
Peale õhtusööki jätkasime linna avastamist sadamapiirkonnast. Ja peale seda sai vanemad pandud trammi peale ning mina ise siirdusin koju! Toas oli täielik vaikus. Tere oli jäänud suurde tuppa magama, Maria juba magas ammu!

Šokolaadi pizzaga maiustamas.

Ryanair - nutta või naerda?

Enne kui ma Alicante juurde asun, pean ma lihtsalt kirjutama Ryanairist.
Ema oli meile soetanud ca 13 euri eest piletid suunal Madriid-Alicante. Minul oli Ryanairiga lendamine läinud ülihästi, sest mul oli ju ainult seljakott ning võisin oma väljaprinditud pardakaardiga lihtsalt turvakontrolli marssida ja kõik.
Seiklused algasid muidugi meil juba teel lennujaama metroos, kui mu ema küsis, et Triin, millises terminalis sa maha tulid. Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, sest miks peaks üks inimene tähelepanu pöörama sellele, millises terminalis ta maabub? Ega ei peakski ju. Ja seetõttu polnud mul ka õrna aimugi, mis terminali ma olin tulnud. Muidugi polnud terminalist õrna aimugi ka Ryanairi pardakaardil. Seega, Ryanair, kuidas peaks üks inimene teadma, millisest terminalist teie lennuk läheb? Tavaliselt on see piletil kirjas, teil peaks olema pardakaardil!
Seetõttu me otse loomulikult sõitsime metrooga valesse terminali, sest Triin oli lõppkokkuvõttes kindel, et see oli viimane metroopeatus, kuna lihtsalt tundus nii ning rong justkui oleks tulnud lõpppeatusest! Muidugi oli see vale! Pidime võtma bussi, et jõuda õigesse terminali. Ja siis läks jälle sassi, bussijuht tegi uksed lahti terminalis, mis oli suletud ja meie muidugi hüppasime maha, kuna lihtsalt öeldi, et minge järgmisesse terminali. Aga kuidagi ikka saime lõpuks oma terminali. Siin aga oli esimene kord, kui ma läksin närvi Ryanairi ning Madriidi lennujaama peale! No mis see siis olgu.
Järgmine hetk oli seal, kui hakkasime vanemate pagasit ära andma. Isa kohver oli ülekaaluline ning siis tädi ütles, et võtke asjad välja ning hiljem saate ilma järjekorrata vahele. Muidugi kui oli kord meie käes pakk ära anda, siis polnud järjekorrata vahele saamisest halli haisugi! Meie ees oli mingi kamp hispaanlasi, kelle pagasit chekima hakati hoolimata sellest, et osal oli boarding pass välja printimata. Ma siis läksin leti juurde ning ütlesin, et vabandust väga, kuid te ütlesite, et saame vahele ning meil on ainult 1 kohver, neil aga tervelt 6. Selle peale nähvas mulle teenindaja (ma usun siiralt, et see pole hispaania teeninduskultuuri süü, vaid Ryanairi, kuna nemad ju võtavad töötajaid ja peaks mingi standardi määrama!), et kas ma siis ei näe, et meil on siin tegemist ning et meie oodaku. Ja siis kui kord jõudis meie kätte hakkas teenindaja ohkima ja ähkima, et meie lend juba varsti väljub ning et meie tahame nüüd oma kotti chekida ning seejärel tema nüüd peab eraldi tädi selleks kutsuma ja bla bla bla. Selleks hetkeks oli mul ikka tõeline kopp ees sellest Ryanairist! Mõtlesin, et aitab, pagasiga ma ei reisi enam selle kompaniiga kunagi, olen valmis teeninduse eest maksma! Seega, Ryanair, sa kaotasid just ühe kliendi detsembrikuus, kes mõtles Ryanairiga Londonisse lennata ja siis sealt edasi Eesti.
Ja siis tagatipuks veel Madriidi lennujaam. No ma siiani ei saa aru, kust karupersest see Ryanair lendab. Seal terminalis ei olnud mitte midagi. Isegi mitte postkasti, mida ma väga-väga leida üritasin! Samas ma olin kuulnud, et Madriidi lennujaam on suur-suur. Peab ikka korraliku lennukompaniiga teine kord lendama. Ahjaa, veel üks asi – tagatipuks lükati meie lend veel edasi! Tere talv. Ma olin unine ja püha viha täis lõpuks. Õnneks sai lennukisse ning silma looja lasta kuni Alicanteni.