Mul on nüüd tõsiselt esimene päev, kui ma tahaks need kõik hispaanlased kus see ja teine saata! Nõmedused ma ütlen! Mingu nad oma asjaajamisega ükskõik kuhu!
Ma pole siiani saanud oma raha neilt tagasi ja no ma arvan, et ma suren enne ära, kui see juhtuma hakkab. Täna sain lepingu kätte. Allkirjastasin. Sellepeale öeldi, et oota nüüd veel paar nädalat! Ma tahaks nad kõik siin maha lüüa.
Ok, ma tean, et emotsionaalselt mitte kõige toredamas olekus ei tohiks midagi kirjutada või mitte midagi öelda, tuleks aur välja lasta ning rahulikult asjad läbi mõelda, kuid mul on ükskõik. Ja ma olen veendunud, et ringi karjudes ning sõimates jõuab vahel kaugemale. Aitab sellest "Tere, mina olen Triin ja mina olen tore tüdruk Eestist" look'ist.
Viimased pool tundi ma nüüd seletasin neile oma vabatahtliku õigustest ning ähvardasin, et helistan kohalikku programmi national agency'sse, sest see pole enam normaalne, et neil nii kaua asi aega võtab. Ma saan aru, et tegemist on suurlinnaga ja raha tuleb linnavalitsuselt ja bla bla bla, kuid mina pole selles süüdi! Samuti pole selles süüdi ka minu korteriomanik, kes ilma rendita on jäänud viimased kuud.
Aga ma jõudsin kusagile oma karjumisega. Nimelt toimetati mind Centro 14 bossi Laura juurde ja nüüd siis öeldi mulle, et me teeme kõik võimaliku, et sa raha ruttu kätte saaksid. Ma ei teagi, kas selle lause peale nutta või naerda! Moraal aga siit see, et näed, kõik polegi siin päikese all niivõrd fantastiline.
No comments:
Post a Comment