Armastan lennujaamu

Kolmapäev, 2. detsember. Kell 04.30 heliseb äratuskell. Otse loomulikult paneb Triin selle sama kiiresti kinni kui heliseb. 15 minutit hiljem heliseb teise telefoni äratuskell, mis läheb veel kiiremini kinni kui eelmine. Mis on selle kõige tulemuseks? Fakt, et Triin magab sisse nagu ikka. Täitsa normaalne. Õnneks olin oma äratuskella heaga varasemaks pannud. Seega kella poole viie asemel sain kargu alla alles 5.15. Ja oh seda nalja siis, kui minul oli veel pool kohvrit lahti ja pakkimata, kui taksomees kohal ja alt kella helistab. Muidugi olin telefonile vastamas kiiremini kui keravälk, et mitte Kasiat üles äratada. Ütlesin siis viisakalt onule, et oota tsuti, ma kohe tulen. Minu "kohe" on aga otse loomulikult 15 minuti pärast. Vahel ma tõesti mõtlen, kas minu hiljaks jäämine on tingitud Hispaanias elamisest või minu iseloomust, et mul kunagi pole kusagile kiire? Taksosõidu ajal muudkui tuletasin meelde, kas ma kunagi olen õigel ajal lennujaama minekuks valmis olnud. Ilmselt mitte :) Igatahes kui ma alla jõudsin, siis taksojuht oli juba parajas paanikas. Küsis muudkui, et kas ma hiljaks ei jää. Mina mõnusal tvastu, et ära üldse muretse. Ma alati varun rahuga aega. Pole meil kiiret kusagile, sõida-sõida.
Ja siis, kui ma lennujaama jõudsin, siis olin järsku justkui omas elemendis. Mulle meeldivad lennujaamad. Ja ma isegi siinkohal ei valeta ega ürita mingit näitemängu läbi suruda. Mulle sõna otseses mõttes meeldivad nad. Mida suuremad, seda parem. Mida rohkem rahvast ja liiklust, seda parem. Ilmselt mõtlete nüüd seepeale, et vaatkus opakas, mitte kellelegi ju ei meeldi lennujaamad. Ilmselt on segi läinud. Aga põhjus minu lennujaamade fetisile on lihtne.
Pean ennast emotsioonide inimeseks. Mul on sõna otseses mõttes vaja elus emotsioone. Ma ei salli tülpinud ja emotsioonituid inimesi. Süda läheb lausa pahaks. Ja mis te arvate, kus on kõige suuremas koguses erinevaid emotsioone? Õige vastus, lennujaamas. Olen ilmselt isalt saanud kaasa selle inimeste jälgimise omaduse. Kuid mulle meeldib vaadata lennujaamas inimesi ja mõelda, mida nemad mõtlevad. Kes on õnnelikud, et pääsevad koju ja näevad lähedasi, kes on erutatud, kuna ootamas uus seiklus, kes on kurb, kuna peab lahkuma armastatud kohast, kes on segaduses, kuna hüppab tundmatus kohas vette, kes on pinges, kuna ees on tähtsaimast tähtsam ärikohtumine. Kõik see sigimine ja sagimine ning emotsioonide rohkus teeb lennujaamad minu jaoks seksikaks. Ilmselt on selles süüdi ka see, et olen rändaja hingega ning ilmselgelt pole veel elus leidnud niiöelda enda kohta. Aga ma tegelen selle kallal iga päev.
Igatahes lennujaamas oli mul naeratus näol. Isegi 2,5 tundi und ei takistanud mind ennast mõnusalt tundmast. Kõigepealt Madriidi. Lend läks jube kiirelt, muudkui lugesin ajakirja ja juba maandusingi. Panin sisse telefoni, kohe kõned ootamas. Ja muuseas isegi normaalsesse terminali maandusin. Nii palju jõuluasju siin ja seal. Sellest hoolimata oli jõulutundest asi ikka kaugemast kaugel. Pool tundi vahet ning uuesti lennuki peale. Kaks tundi magamise üritamist ning muusika kuulamist. Põnts maandusime. Kohal ma olingi. Pariis vajas avastamist.

Jess – koju tulek nüüd selgemast selgem!

Eile õhtul osteti mulle ära kõik piletid, mida ma nii kaua oodanud olen. Nüüd võin juba julgelt öelda, millal ja kus ma täpselt lendan.
8ndal detsembril pühin Alicante enda jalge alt ning alustan rändamist oma “uude koju”. Tagasi Tallinna jõuan 14ndal EasyJetiga. Tahan tulla tagasi vaikselt, pole vaja kisa ja käraga lennujaama vastu tulla, eks. Praegu puudub mul veel ainult AirBerlini lennul spordivarustus, kuid Gabi lubas selle ära teha koos minuga Strasbourgis.
Nende lennupiletitega oli omaette naljakas. Marko küsis mult eile passinumbreid, sünniaegu ja muud sellist. Ma siis jube rõõmsalt kirjutasin. Marko selle peale, et issand, sa oled ju nii noor. Mina vastu, et mis sa mõtlesid, et ma olen mingi vanamutt? Marko ütleb, et ei,ei, kõik perfektne, seda parem investeering sai tehtud. Mina hakkasin selle peale naerma ning tundsin end kui aktsia või optsioon.
Muidu on minu järgmise nädala ja pooleteise plaan järgmine: Alicante-Madriid-Pariis-Strasbourg-Pariis-Madriid-Alicante-Palma de Mallorca-Faro-London-Tallinn. Serka ütles hästi selle peale, et ma lendan nädalaga rohkem kui tema kunagi kokku lennanud. Aga mis sa teed, kui elu selline on.

Tohuvapohu enne Eurotripi

Eile oli minu eelviimane päev Alicantes ning see kujunes täielikuks hullumajaks. Hommikust saadiks möllasin kahe arvutiga paralleelselt. Ideeks oli mul kõik asjad üle anda, mis vähegi pooleli olid. Õnneks peale pikka pingutust ning seisu, kus ma enam ise ka aru ei saanud, mida teha ja mida enam mitte või millises järjekorras, sai õnneks siiski kõik asjad õhtupoole joonde. Käed puhtaks pühitud. Minu töö on nüüd tehtud Centro 14-s. Kriips all. Kõik. Ausalt öeldes oma asju õhtupoole ära visated ja kappe-sahtleid koristades tuli kohe kurb tunne. Mulle tõesti meeldib see keskes, selle funktsioon ning ülesehitus. Veel enam meeldib mulle see, kui tähtsaks peavad seda kohalikud noored (jälle ei saa mitte mainimata jätta, et noored siin on ikka kuni 35-aastased). Muuseas 10. detsembril on meil uue harukontori avamine San Vicentis ning järgmisel aastal investeeritakse 5 miljonit eurot meie keskuse laiendamisse-arendamisse.
Kui lõunal koju läksin, olin ma nii väsinud, pea valutas ning mul oli tunne, et pea lõhkeb. Panin veel viimase pesumasinatäie tööle ja mõtlesin, et vahet pole, las asjad ootavad, lähen panen silma parem kinni. Mis sellest sai? See, et 5 minuti pärast olin taas üleval nagu viis kopikat. Ma ei oska vahel oma aju välja lülitada ning minu kohusetundlikkus viib mind varsti hauda. Kirusin end ikka maa põhja, sest kellel unisest Triinust ikka kasu on, kuid näedsa, mitte ei saa pausi sisse panna.
Põhjus sellele on ilmselt lihtne. Mulle on hullult hakanud meeldima YEU – kogu see organisatsioon ning nende töömeetodid. See kuidagi vahetu, kuid asjalik, fun, kuid samas tõsine. Ma veel ei oskagi seda kirjeldada. Kui leian õiged mõtted ja sõnad panen kirja. Kuid siiani on mul ikka väga väga hea meel, et otsustasin Portugali võimaluse vastu võtta. Ma olen Portugali minekule üha rohkem mõtlema hakanud, vaikselt juba teeme plaane, mis seal korda hakkan saama. Minu praeguseks esimeseks ülesandeks on koordineerida 35 inimese reisimarsruute. Noorsoovahetuse jaoks pidid kõik ära täitma osalemiskinnituse lehed, kus kirjas nende reisimarsruudid, saabumis- ja lahkumisajad ning hinnad. Minu ülesandeks on tsekkida, et kõik ok ja jookseks. Kuid mis te arvate, et kõik läheb ladusalt? Ei! Inimesed saadavad oma saabumisaegu Lissaboni. Ma alguses ikka üldse ei mõistnud. Kui ma tean, et pean minema Farosse, siis ma ei pane oma saabumist ja lahkumist Lissaboni? Vahel on ikka üllatav, kuidas inimeste mõttemaailm töötab. Ja siis muudkui vasta neile toredikele, et ole nüüd kallis ja muuda ära. Mille peale hakkavad vinguma, kes tahtis transferbussi omale Lissaboni järgi, kes vingub, et piletid kallid ja ei mahu eelarvesse. Sellest hoolimata mulle meeldib see. Mulle on antud täielik vabadus. Vahel mõtlen, et Marko ja Gabi usaldavad mind liiga palju, kuid mulle meeldib. Pealegi kui on küsimusi, siis meil käib pool tööd läbi Skypei. Jumal tänatud, et keegi selle imevidina leiutas. Mis puudutab aga minu reisimarsruutide ajamist, siis ilmselt on mul emalt kaasa saadud see reisivärk.
Eile õhtul muidugi tahtsin paika panna ka eestlaste lennumarsruudid. Otsisin taas igasuguseid võimalusi, koperdasin igast X lennufirmade otsa. Lõpuks saime Mari, Lauri ja Reneega asjad ka paika, kuid Anella oli maa alla kadunud. Ja siis minu õhtu lõppes sellega, et sain Anellalt meili kell 1 öösel umbes, et tal on eksamid ringi tõstetud ja ei saa osaleda. Selle peale mõtlesin ma kohe, et see veel puudus! Jumal tänatud, et ei olnud veel emale broneerimismeili ära saatnud. Vahepeal juba mõtlesin, et broneerime piletid ära, kuna Anella oli andnud oma JAH sõna osalemiseks. Huh, läks seekord õnneks. Nüüd on meil neljal vähemalt piletid olemas ning üks inimene puudu. Kuid see on lahendamisel ning ilmselt homme-ülehomme on ka juba viies inimene meie kambas olemas.
Igatahes teine Portugali minek hakkab 25ndal detsembril. Ilmselt nüüd nii mõnigi arvab, et oleme poolearused, kuna kes siis jõulude ajal niiviisi ära läheb, kuid näed, meie lähme. Lendame Londonisse, peame seal maha ühe tõsise jõulude tähistamise Liisi ja Eddie juures ning siis 26nda varahommikul edasi Farosse. Kuna tegevused hakkavad pihta 27ndal, siis võime veeta küll ühe päeva poolearuliste zombidena (vihjates sellele magamata ööle, mis Londonis tuleb!). Londonisse minek on iseenesest vahva – Mari ja Renee pole kunagi käinud. Saab ka natukene linna peale neid viia ehk.
Muuseas järgmine aasta on plaanis korraldada aastavahetuse noorsoovahetus paralleelselt Albaanias ja Eestis. Minu ülesandeks jaanuaris on projekt kirjutada ning see veebruari tähtajaks esitada. Teema on seotud immigratsiooniga, täpsemalt sellest juba jaanuaris.
Lisaks sellele reisisebimisele on meil käimas Estonian Airi sünnipäev ning jumal tänatud, et saime odava hinnaga veel juurde suusatamispileteid. Kaks on juba ära tehtud, 2 broneeritud. Eks näis, kas need kaks müstilist meest meie seltskonda lisanduvad. Ükspäev vaatasime ilmateadet, kus näitas, kuidas Põhja-Hispaanias lund sajab ning suusakuurorte avatakse. Oi kuidas tahaks juba mäele! Lihtsalt vahelduse mõttes sellele üksluisele soojale ning päikesele. Minust on sujuvalt saanud see aasta lennupiletite sebija (õigemini minu emast). Et ma selle eest mäel ühe glückweini saaks!
Eilse päeva tipphetk saabus muidugi õhtul tööl olles. Töötame teisipäeviti Escarlataga kahekesi. Üle hulga aja oli meil kahekesi vahva. Kuulasime hoogsalt jõululaule ning alt uksepoisid hakkasid YouTubeist eesti keelseid laule otsima. Kõigepealt leidsin nad mingi loo, mida polnud ma elu sees varem kuulnud ning esitaja ka ei tundunud tuttav. Ütlesin, et see on küll eesti keeles, kuid mul pole õrna aimugi, mis paganama lugu see on. Seejärel nad natukene otsisid veel ning leidsid Leto sveti, mida siis umbes 10 korda korrati. Aga tipphetk saabus hoopiski 19.25 (5 minutit enne meie tööpäeva lõppu). Escarlata tuli minu juurde ja ütles, et ta näeb mind nüüd viimast korda, kuna võttis omale esmaspäeva vabaks päevaks. Olen surmkindlalt veendunud, et niivõrd üllatunud ja suu lahti kukkunud nägu pole mul enne ees olnud. Miks kurat ta ei võinud mulle öelda päeval? Miks kurat tuli ta seda 5 minutit enne tööpäeva lõppu ütlema? Ma ausalt öeldes imestan, et ta üldse mulle sõnumit ei saatnud, et bye bye, oli meeldiv.
Kuigi, kui ta mulle oma kõnet hakkas pidama, et ma ikka hoiaks teda kursis oma projektide ja eluga ning Portugaliga, et tal on ikka hirmus hea meel, et ma seal olin, kuna ta on õppinud selle aja jooksul väga palju ning keskusele oli minust ka oodatust rohkem kasu, siis mulle isegi korra tundus, et tal tuli pisar silma. Muuseas mina ei osanud mitte midagi öelda. Mul ei tulnud sõna ka suust välja. Ma polnud selleks ette valmistunud. Vihkan igasuguseid hüvastijätte ning asju. Need ajavad mul südame pahaks.
Mul isiklikult pole mitte midagi selle vastu, et ma Escarlatat enam rohkem ei näe. Kuid asi, mis mind selle juures närvi ajab on see, et ta ei lubanud mul esiteks otse Strasbourgist Portugali lennata, kuna pean 7ndal Alicantes olema. Lisaks ei lubanud ta mul 8ndal lendama hakata, vaid pidin ootama 9ndani. Jumal tänatud, et otsustasin salaja jalga lasta ning lasin osta piletid 8ndaks. Sest mida perset ma peaks nüüd 7ndal seal C14-s tegema? Kõik mu asjad on tehtud, kapuut, finiito. Kõigutan jalga? Teen ilusat nägu? Vaatan, kuidas kõik tulevad sel päeval mulle lehva lehva tegema? Ausalt öeldes ei aitäh! Rõhutan veelkord: mulle ei meeldi tsau tsau hetked! Sellest tulenevalt tahaks ma lihtsalt 7ndal teki üle pea tõmmata. Kõigile on juba tsau öeldud välja arvatud Maria ja kaksikud. Ja Kasia läheb ka vaikselt kodus juba lolliks.
Peale tööpäeva pidin veel Skype koosolekut pidama. Muidugi jäi see ära. Ja seekord pole süüdlaseks isegi mitte itaallased, vaid eestlane. Aga see selleks. Ega ma väga kuri pole, saingi rohkem asju enne Strasbourgi minemist ära tehtud, et saaksin seal olles rohkem koolitusele keskenduda. Ma juba täiega ootan seda. Saime ajakava ükspäev ning tundub fun! Eks ma hoian teid sellega kursis.
Ma igatahes jõhkralt toimetasin ja kui poest tagasi koju jõudsin, siis Kasia küsis, et kas ma pakkinud ka olen. Ütlesin, et täitsa null seis. Kell oli siis 10. Pakkimine on jällegi üks nendest tegevustest, mis mulle kuidagi ei meeldi. Seejärel hakkasid kõik Skypeis üksteise järel küsima, et kas kohver koos. Ütlesin, et pole mingit kohvrit. Ees ootas hoopis Burka (üks uus sari, millest ma siiani šokis olen ning millest teile ükspäev rohkem kirjutan). Siis saigi kella üheni öösel vaheldumisi veel viimaseid asju ära lõpetada ning Burkat vaadata. Kell üks avastasime Kasiaga mõlemad kui palju kell on. Mina läksin pakkima, Kasia magama. Kell kaks olid mul asjad koos ja tuli kustus. Takso tellitud 5.30 hommikul. Kaks ja pool tundi und ootas mind...

Välismaal elades jääd lihtsalt ajast maha

Mulle helistas esmaspäeva hommikul mingi pangatädi ja küsis kas ma oma pensioni avalduse olen ära täitnud või kas kavatsen seda teha. Mina olin jällegi nagu lollakas teiselpool toru. Ma ju ei saanud mõhkugi aru, millest tädi rääkis. Mis pension? Mis avaldus? Ma polnud sellest mitte midagi kuulnud. Ilmselgelt on need Delfi vähesed uuudised, mida ma loen, mitte pensioniga seonduvad. Ja siis ütlesin tädile, et vabandust väga, kuid ma elan välismaal ning ei saa üldse aru, millest te räägite. Tädi seletas siis kenasti ära, mina ikka kuulasin nagu mingit hinna keelset filmi. Panin toru ära, läksin uurisin sõpradelt, millest jutt käib.
See on ehtne lugu sellest, kuidas välismaal elades paratamatult ühendust katkeb teatud asjadega. Raske on end pidevalt kursis hoida kahes riigis toimuvaga. Igatahes oli mul ikka häbi mis häbi, et ma mingitest pensioniavaldustest midagi ei teadnud.

Maiustustega üle valatud printsess

Tunnen end kui printsess, murjamid toovad kingitusi! Üks kutt, kelle hostelis me ööbisime minu vahetuse ajal, käis Alzeerias perel külas sea ohverdamise püha tähistamas (ma olen ebakultuurne nüüd, kuna ei tea, kuidas seda püha õige nimega kutsutakse!) ning tõi mulle maiustusi kingituseks. No need datlid jätavad mind suhteliselt külmaks, kuid koogikesed tunduvad päris head.

Minu suurepärane esmaspäeva pärastlouna

Mulle õudselt meeldivad tänapäeva tehnikavidinad, millega saab lihtsalt kontaktis püsida. Sellest hoolimata on need vahel niivõrd tüütavad, et mine või lolliks.
Eile pärastlõunal oli mul kolm ja pool tundi Skype koosolekuid. Esimesena toimus meil Portugali aastavahetuse liidrite meeskkonna kohtumine, et jaotada ülesandeid ja teha väike ajurünnak seoses tegevustega. Kell neli olidki minu üllatuseks peaaegu kõik olemas kenasti – Portugali, Eesti, Rumeenia, Poola, Leedu, Kreeka, Küprose juhid pluss veel abistav personal YEU poolt. Ja oh seda nalja, mis siis lahti minema hakkas. Ma ei saa aru, mis ajast soovivad kõik noored hirmtõsised ja tähtsad olla? Pidime enda tutvustamiseks vastama mõningatele küsimustele. Ja kui ma eile neid vastuseid lugesin, siis jäi mul lausa suu lahti ja mõtlesin, et kas see on mingi nali? Või siis mõtlesin, et kas olen mina jälle oma iroonia ja sarkasmiga natukene rappa sõitnud? Toon teile näite. Küsimus oli: miks kuulud liidrite tiimi (too välja kolm ausat põhjust)? Enamuse vastus oli stiilis: sellepärast, et leian, et see on hea võimalus ja suurepärane kogemus, keegi oli pannud, et tahab tulevikus saada projektijuhiks või animaatoriks või jumal teab kelleks veel ning arvab, et see tuleb kasuks jne. Kõik olid kirjutanud niivõrd poliitiliselt korrektseid vastuseid, et mul ajas hirmu nahka. Nagu oleks end kirja pannud mingi partei töögruppi, kus kõik on surmtõsised ja asjalikud. Jumal hoidku, me korraldame ju noorsoovahetust! Minu vastus oli järgmine: Mina olen liidrite tiimis sellepärast, et 1) Marko palus mul selles olla; 2) olen Eesti grupi liider, seega olen mingil määral kohustatud seal olema ja 3) ma lihtsalt soovin asju korraldada ja ei viitsi kiruda, et üks või teine asi võiks olla nii või naa. Ja siis ma mõtlesin, et läksin äkki üle piiri. Aga mis seal siis ikka! Hakkasime edasi minema oma koosolekuga ja ma ei taha nüüd olla paha ega mingi hirmus bitch, kuid pool ajast ma lihtsalt naersin. Alguses olid ikka kõik hirmus tagasihoidlikud ning nagu ikka oli mul tunne, et pooled ei olnud teinud oma kodutööd. Ma küsisin ühe küsimuse ning siis enamus küsisid kust ma seda võtan (sealhulgas Marko ise, kes on projekti YEU poolt vastutav inimene). Kirjutasin siis kiiresti, et kuulge, see on teie enda projektitaotluses kirjas (hahaa! ma isegi lugesin selle läbi!). Nii mõnelgi jäi suu lahti ning mina võisin taas nina püsti ajada ja enda üle uhkust tunda! Lisaks sellele muidugi oh seda ühe ja sama teema järel jauramist. Ma vahepeal lihtsalt kõndisin eemale, panin pesu kuivama ja tuulutasin pead ning kui tagasi läksin, siis oli ikka sama teema käsil. Vahepeal ma juba kurjalt pahandasin, et kuulge, jagame ülesandeid, vastutavad inimesed mõtlevad asju läbi ja saadavad järgmiseks koosolekuks meile ettepanekud, mida siis juba saab konstruktiivsemalt edasi arendada. Aga ei, mida ma võitlen siis 10 inimesega, kellele obviously on üldse esimene kord ühel noorsoovahetusel osaleda. Ma läksin vahepeal ikka päris püha viha täis! Sest kui tuli koht, kus pidi vastutust võtma, oli nagu ikka vaikus! Ja peamine, mis kõiki huvitavat tundus oli: aastavahetuspidu ning et keegi jumala eest rahvusõhtu jaoks ei hakkaks palju süüa kaasa tooma, rõhk ikkagi olgu joogil! Peale poolteist tundi oli mul juhe koos, istusin kohati ekraani ees ja vaatasin tühja pilguga, kuidas kõik muudkui seletavad teemal mitu arvutit meil kasutada on. God selleks ei olnud nüüd meil vaja koosolekut.
Minu jaoks veel raskendavaks asjaoluks oli see, et kell 6 jooksis peale tiene koosolek, kus me Markoga pidime osalema. Vähemalt hea märk oli see, et Antonio oli seekord Skypeis online. Lükkasime Markoga algust sujuvalt edasi 15 minutit, et viimased sajad NYE koosolekul ära lõpetada. Küsisin siis ruttu Antoniolt, et teeks kiiremini ja räägiks, ei viitsi nagu rohkem kirjutada. Ja kui helistamiseks läks lõpuks, siis spagett ütles, et ta ikka tahaks kirjutada, kuna neil office'is liiga palju kära. No kuule, peksa inimesi välja, ütle, et olgu vait, mingu vaiksemaksse kohta. Ükskoik mis, mind ei huvita. Kuid ei, jätkasime vaikselt kirjutamist. Ja siis saabus see hetk, kus ma mõtlesin, et ma tahaks Itaaliasse sõita otsemat teed ja neid raputada. Marko oli mulle päeval natukene selgitanud Antonio ja meie presidendi Berto tausta (ei, nad pole geid ega ela koos, lihtsalt äripartnerid ja istuvad ühes kontoris päevast päeva) ning olin valmis igast jaburusteks. Ja oi kuidas neid ikka tulema hakkas.
Ma soovisin, et Antonio teeb meile template'i. Tema tegi esimese variandina mingi nõmeduse (ma isegi ei taha rohkem kommenteerida). Ütlesin, et pole rahul, Marko ka polnud. Palusime uue teha, saatsime näidiseid. Mis siis välja tuli? Mees pole lillegi liigutanud. Ütles, et tahab materjali ja siis hakkab selle ümber kesta ehitama. Mina teatasin, et see on jaburus, kuid kui soovib nii teha, siis palun väga, kuid peab arvestama, et siis tuleb see uudiskiri ka hiljem välja kui 6ndal. Tema selle peale, et miks. Mina vastu, et saa nüüd aru, et minu tähtajad lugudele olid pandud teadmisega, et mul on see template olemas, mitte ei pea seda hakkama alles välja töötama koos sinuga. Viimased lood peaksid mulle saabuma 5ndal. Ja kuna olen Strasbourgis 6ndani, jõuan tagasi Alicantesse kella 22 paiku, siis ma ilmselgelt ei saa seda teha. Ja 7ndal on mu viimane päev Alicantes ning ei kavatse seda veeta spagetiga vaieldes. Sest ma tean juba, et sellest tuleb suurematsorti tüli. Ta tahab teha mingit nõmedat ja odavat asja, mina korralikku, mis paneks tõesti inimesed lugema seda uudiskirja.
Järgmisena läks sõjaks linkimise peale. Kuna nad soovivad alustada uudiskirjaga, tähendab see seda, et lugusid tuleb hakata linkima kodulehega. Paneme täisformaadis lood koos lisamaterjaliga üles veebi ja ainult väiksed lõigud uudiskirja ning kui inimesi huvitab teema, siis loeb veebist edasi. Mulle see süsteem ei meeldi, kuid hea küll. Ja siis vaidle temaga. IT küsib, kuidas sa seda teha tahad Triin. Mina selle peale, et tere talv, ma ei tea midagi ITst, sinu asi on tehnilised lahendused välja mõelda, selleks sa ju oledki! Ja siis ütleb, et linkima hakkame olenevalt artiklist. Mina saatsin omapoolse template sisukujunduse (kui pikk lugu, mitu pilti jne) talle päeval koos küsimusega, kas neid asju saab linkima hakata. Ja mis ta siis ütleb mulle vastuseks mu küsimusele linkimise kohta? Olenevalt artiklist. Mina selle peale vastu, et no perse, kas neid artikleid saab hakata siis linkima, mis mina palusin-küsisin? Tsiisõs kuidas ma vihkan, kui inimesed üritavad keerutada.
Järgmiseks minu blogi kirjutamise soov. Soovin hakata pidama YEU veebis blogi nii uudiskirjade valmimisest kui lisamaterjalide avaldamiseks. Ja siis ta ei saa aru, millest ma räägin ja miks seda vaja. Oleks mul olnud sein kõrval, ma oleks lihtsalt peksnud oma pead vastu seina. Inimesed (eriti juhatuse liige!) peaks ju olema huvitatud sellest, et nende veeb tehakse interaktiivsemaks ja et seal keegi üldse tegutseb. Lõpuks ütlesin talle, et saadan näidiseid ja mõelgu välja lahendus, kuidas seda teha. Marko ütles ka vahepeal, et see hea idee ning olgu olla.
Lõpuks oli minu soolo ja bitchimine läbi. Kell näitas ainult pool kaheksa õhtul. Veel võttis sõna Marko, kes viisakalt sõimas Antoniot, et ta oma tööd ei tee. Mina ausalt öeldes armastasin seda osa.
Järgmine NYE koosolek Skypeis on meil neljapäeval. Ma ei tea, kas saan Strasbourgi seminari ajal sel osaleda, kuid igatahes üritan. Ja mis saab Antoniost – noh, eks seda näitab siis aeg.
Aga kolme ja poole tunnised koosolekud on nii armsad esmaspäeva pärastlõuna veetmiseks.

Naised + tehnika = katastroof

Mis saab siis kui panna kokku tehnika ja naised? Mitte midagi, absoluutselt mitte midagi.
Escarlata on minuga üritanud intervjuud teha juba viimased nädal aega. Kõigepealt oli kokku lepitud, et eelmisel kolmapäeval. Valmistan siis kenasti oma asjad ette, kuid kolmapäeval selgus, et kaamera kadunud ning mitte keegi ei tea, kus ta on. No siis lükkasime loomulikult edasi. Reedeks küll kaamera tuvastati, kuid siis polnud Escarlatal aega, seega jäi kokkulepe, et täna.
Hommikul tööle jõudes Escarlata kohe hõiskama, et noh, oled valmis, teeme ära! Mina vastu, et anna nüüd ma tõmban hinge ja joon oma kohvi ära, kuid siis aga vabalt. 30 mintsa pärast ütlesin aga palun läheb lahti. Escaralat läks kaamerat tooma. No see kaamera oli nagu otse telemajast välja toodud – uhke ja pirakas. Muidugi ei osanud ta sellega midagi teha, mina ütlesin, et see pole kindlasti see, mida mina kasutasin oma vahetuse ajal ja hea meelega ei paneks oma kätt külge. Mindi järgmist kaamerat otsima. See kaamera, mida mina kasutasin kadunud. Keegi ei tea isegi millest ma räägin – kellelegi pole siiamaani õrna aimu, et neil selline asi oli, kuid ma selle neilt kapist leidsin ning pärast “välja laenamist” ka kenasti tagastasin. No siis juba oli, et jätame katki. Mina vaikselt itsitasin, et vot, homme ma siin viimast päeva ning seda intervjuud ilmselt ei tulegi! Seejärel otsiti iga kapi nurk ja sahtel läbi. Leidi veel üks kaamera, kuid ka seda ei osanud Escarlata kasutada. Mina üldse oma nina sinna ei toppinud. Ja no meie korruse mehed on ka idioodid ning sõna mees nende kohta kasutada on liiga palju! Igatahes jäi see video täna tegemata, mis oli minu päeva põhimissioon.
Homme pidavat olema uus katse. Kui seda ei õnnestu teha, siis adjöö video!