Silmadest lööb sädemeid

Ma olen hommikust päeva pannud paralleelselt tööd kahe arvutiga. Üldse on need viimased päevad olnud täielik tohuvapohu ning hullumaja.
Nädala alguses võtsin omale eesmärgiks, et teen ära kõik asjad enne Strasbourgi minekut, kuna ma ei soovi, et mu telefon hakkaks helisema samal ajal, kui ma seal olen või siis, kui ma olen Portugalis ning siis mind rahule ei jäeta. Ning nagu ikka hispaanlastele kombeks (okei, ma nimetan seda rohkem nüüd nende avaliku sektori tööstiiliks, kuna olen aru saanud, et tegelikult on neil töökultuur päris tore), siis käib meil töö nagu ikka viimasel minutil ning stiilis “me ei tea mida me teeme või tahame”.
Olen viimased päevad kirjutanud oma sertifikaati Youthpass, mille saan siit minnes kaasa. Justkui tunnistus, et olen sellise asja läbinud, 9 kuud välismaal elanud-töötanud, mis ma siin täpsemalt tegin ja õppisin. Selle kirjutab iga vabatahtlik ise ja siis tuutor-organisatsioon vaatab üle. Escarlata siis hakkas juba eelmisel nädalal, et kiiresti-kiiresti tee ära. Hästi, lükkasin kõik muud asjad kõrvale ning hakkasin usinasti kirjutama. Otsustasin selle teha kahes keeles – hispaania ja inglise. Kokku tuleb kirjutada seitsme kompetensti kohta, üks kompetents maksimaalselt 500 sõna.
Kõik oli justkui tiptop, kui ma sain valmis inglise keelse osa. Aga oh siis seda higi, pisaraid ja vaeva, kui ma neid tõlkima hakkasin hispaania keelde. Absoluutselt ei osanud, kohe üldse mitte. Viskasin siis selle inglise keelse kus see ja teine, kritseldasin paberile märksõnad ja hakkasin uuesti hispaania keeles kirjutama. Olen siin olles aru saanud, et tõlkida ühest võõrkeelest teise võõrkeelde on ikka liiga liiga keeruline. Te ei kujuta ette, millised laused ning väljendid kokku tulevad.
Kui ma lõpuks aga valmis sain oma masterpiece kirjutistega ja need Escarlatale saatsin, siis mis te arvate mis välja tuli? Escarlata teatas, et tal ei ole aega seda sertifikaati mulle ära teha (see kõik käib muuseas internetis väljade täitmise näol) ja saadab mulle selle pärast postiga. Mina sel hetkel siis motlesin, et tere talv! Milleks siis sellega kiire oli.
Nüüd viimastel päevadel olen üritanud kõik otsad kokku tõmmata oma noorsoovahetusega. Lõppraport valmis, Escarlatale saadetud. Just sain presentatsiooni valmis projektist koos piltidega, mida kasutatakse minu Strasbourgis olemise ajal ühel koosolekul. Kõik justkui tundus olevat tibens tobens. Aga ei. Saaga stiilis “me ei tea, kuidas meil siin asjad käivad” jätkus. Jõudsime kaarega tagasi arveteni, mille kõikide kohta oli juba öeldud, et sobivad ja kõik on superluks. Aga ära hõiska enne õhtut! Leedukatel tuli saata üks uus arve koos muudatud summaga (30% omaosalust maha arvestada) ja siis Eesti arvetele oli vaja templit. Ma teatasin selle peale, et väga armas, kuid meil ei ole templit. Selle peale öeldi, et kui tahate raha saada, siis teete templi. Muuseas just selle sama päeva hommikul oli meile esimene ülekanne juba ära tulnud. Seega miks nad tagantjärgi veel mingeid muudatusi tahavad, sellest ma aru ei saa. Ja siis tuli järgmine asi. Hakata ähvardama kõiki neid, kes veel polnud arveid esitanud. Siiani puudu mõned. Ja loodetavasti nüüd hakkavad ka lille liigutama, kuna ma teatasin, et kui 10. detsember kõik minu käes pole, siis raha ei saa. Teate küll kuidas siin värk on. Aasta lõpp ja pille hakatakse kotti panema. Siis tahtsin hakata videosid laadima alla ja kokku panema, kuid kiiresti selgus, et ma ei saa seda teha, kuna kaamera on lihtsalt kadunud. Väga armas neist! Ma nüüd loodan, et järgmise nädala alguseks on ta üles leitud. Otherwise ma lihtsalt võtan need kassettid endaga kaasa.
Ja siis olen veel tegelenud YEUga. Siinkohal võiks märksõnaks tuua sõdimine YEU juhatusega – Marko ja mina ühel pool ning tobud teisel pool. Meie nägemused newsmailist lähevad kergelt öeldes lahku ning viimased kaks päeva olen ma olnud mõnusas kirjavahetuses presidendiga, kuna see inimene juhatusest, kes peaks olema vastutav kogu selle newsmaili asja kohapealt on lihtsalt kadunud ning pole mitte midagi edasi kommunikeerinud meie presidendile. Vähemalt on ta ülirahul minu praeguse töö ja professionaalsusega! Seda ainult rõõm kuulda. Kõige suuremaks mureks mul seoses sellega on hetkel meie IT mees Antonio (oh! neid itaallasi), kes on muide ka see juhatuse liige, kes kadunud. Ma olen üritanud teda kätte saada, Marko on teda üritanud kätte saada, kuid ei kippu ega kõppu. Õnneks siis ükspäev õnnestus ta juhuslikult tabada. Ja teate, mis ta siis kostis? Et tema poolest võime koosoleku teha ükskoik mis päeval, temal iga päev aega. Mina siis muidugi mõtlesin, et tere talv, mis kurat sa siis minu emailidele vastata ei või! No mul nüüd temaga täna koosolek, vaatame, mis sellest välja tuleb. Kui ta hakkab blokkima voi kummi venitama, siis on meil olemas plaan B.
Lisaks YEUga veel. Noorsoovahetus. Peame nüüd esimeseks detsembriks ära saatma oma kinnituslehed koos reisiplaanidega. Ma siin otsisin siis tublisti lennumarsruute. Mul ikka selles suhtes veab, et ma jään sinna ja tagasi tulema ei pea. Need piletite hinnad on liiga kallid. Aga vähemalt on hea, et saab Liisile Londonisse külla.
Eile õhtul teatas Anu, et ta ikka ei saa osaleda. Seega hakkasin nüüd kohe back up inimest pommitama oma kirjadega, et kas tahab osaleda. Seni pole veel kinnitust, kuid loodame, et kohe varsti saab. Ja siis veel mõned uued YEU projektid ja asjad, mis meil käsil on.
Ja siis minu isiklikud tegevused. Olen nüüd võtnud omale ikka nõuks kandideerida paari kohta. Seega vorbin taotlusi, avaldusi, motivatsioonikirju. Siis veel kirjutasin Äripäevale ühte lugu ning veendusin, et eestlased saavad olla ikka ehtsad tõrisejad. Siis lisaks sellele oli meil Viimsi Teataja noorterubriigi tähtaeg. Oh seda rõõmu!
Praeguse seisuga olen ma suht vee peale jõudnud isegi. Kuigi ega väga hõisata ei ole. Eile õhtul koju jõudes lõid silmad ikka juba sädemeid ning sellist peavalu pole juba ammu nähtud.
Mul ju siin tööl käia jäänud veel vaid 3 päeva, Alicantes üldse jäänud vaid 6 päeva.

Võitlus tukaga

Ma nüüd ajan natukene tibijuttu. Ma olen väsinud hommikuti oma tukaga võitlemast. See on minu jaoks liig mis liig. Kammi ühte moodi, teistmoodi, ikka ajab närvi. Föönita või mitte, ikka ajab närvi. Sirgenda või mitte, ikka ajab närvi. Kes küll selle välja mõtles, et tuka võiks välja kasvatada või miks ma omale lubasin, et järgmine kord lähen Tallinnas juuksurisse? Kuigi mulle meeldib, et mu juuksed on täpselt sellises pikkuses nagu nad on, siis vean kihla, et nii kui ma Pille-Riini juurde saan, on mul tukk tagasi ees ning juuksed märkimisväärselt lühemad taas...igatahes cant wait!

Õnn saabus ka meie õuele

Meil on uus dušš! Masaaži otsikuga ja puha. Ehk meie veeuputussaaga lõppes just hetk tagasi fontanero (ma ei tea, kuidas seda veemeest eesti keeles nimetatakse) külaskäiguga.
Eile helistasin Nievesele, et meil jama ja ei oska midagi teha. No siis Nieves tuli täna oma mehega üle tsekkima, mis toimub. Mina sel ajal olin tööl ja vaene Kasia pidi üksi seletama. Õnneks polnud muud vaja, kui näidata meie katkist dušši ja veejooksu.
Tööl olles sain Kasialt sõnumi, et meil nüüd vett pole ja ei tea, millal see fontanero ka tuleb. Mina siis juba koju minnes hüppasin ruttu poest läbi ja varusin ikka mehe moodi vett - jumal teab, millal taas kraanist vesi jooksma hakkab! Ja viis minutit peale seda, kui ma oma veevarud olin higipull otsa ees koju tassinud, tuli fontanero koos Nievese, ta mehe ja 1,5 aastase Oscariga.
Mees vaatas kohe asja üle, ütles pole hullu midagi. Vaja uus kraan panna ja voila! Nieves jooksis poodi - muuseas ta on kaheksandat kuud rase, kuid tema oli just see, kes poodi lippas. Carlos (mees) hüüdis veel järele, et ole ettevaatlik ja ära kuku. Selle peale mina mõtlesin, et tore-tore, miks sa siis ise ei lähe poodi?
Aga näete, 30 minutit hiljem oli kõik tiptop. Vesi tagasi ja uus dušš veel pealekauba. Oi, kuidas ma nüüd hakkan seda nautima oma viimased 6 päeva siin!

Luba Portugali minekuks olemas!

Hip hip hurraa! Portugali national agency andis loa minu Portugali minekuks! Ma nüüd otsisin tööl olles viimased 3 tundi lennuvõimalusi koju tagasi. Ütlen niipalju selle iseloomustamiseks: mu silmadest lööb sädemeid ning Estonian Air, Finnair, SAS, Lufthansa ja muud sellised mingu pangu end põlema vahelduseks. Kas on normaalne, et Finnairi Helsingi Tallinn pilet maksab 300 euri?
Kindlasti lähen ma sellele lennule.
Aga valisin marsruudid välja ja ootan nüüd piletite postkasti laekumist. Marko lubas sellega homme tegeleda.

Uus friik meie elus

Kasia ja minu elus on uus friik. Laupäeval saatis Nieves, meie korteriomanik, sõnumi Kasiale, et saame uue korterikaaslase. Ootasime siis juba huviga tema saabumist. Laupäeval ei kippu ega kõppu, pühapäeval samuti mitte. Kuid esmaspäeval oli ta platsis koos oma naljaka roosa kohvri (nagu filmist Arukas Blondiin) ning üllatus-üllatus – KOERAGA!
Minul jäi kohe suu lahti, ei tulnud sealt sõna otseses mõttes mitte midagi välja. Oskasin ainult peaga noogutada. Kasial polnud ka õrna aimugi, mida öelda või arvata.
Tüdruk. Me ei mäleta tema nime, meil on jube häbi, kuid me ei taha ka uuesti küsida. Minuga ju on nii, et nimed lähevad kiiremini meelest kui need kellegi suust välja tulevad. Ja nüüd siis me Kasiaga kutsume teda “uus tüdruk”. Välimuselt meenutab ta midagi hispaaniase ja araablase vahepealset. Olen kindel, et üks tema vanematest on hispaanlane (seda tema hispaania keele oskuse pärast), teine on kindlasti kusagilt araabiamaalt. Alguses ta tundus täitsa tore, siuke lahke ja armas. Kuid siis hakkasid juhtuma imelikud asjad, mis praeguseks on viinud ta friigi staatusesse.
Kõigepealt see koer. Mul isiklikult pole midagi koerte vastu, kuid see, mida ta temaga teeb on ehtne looma piinamine. Ta hoiab oma looma enda toas! Muidugi, et meie ei luba teda ka mujale, sest esiteks Nieves ei rääkinud meile mitte mingist koerast ja kuna Kasial on astma, siis oleks me juba enne selle koera saabumist protestima hakanud, seega hoiab ta seda koera enda toas, mis on umbes paar ruutmeetrit. Lisaks see koer ei haugu!! Pole kuulnud isegi ühte pisemat piuksu. Ma ausalt öeldes juba arvan, et ta annab talle mingisugust uinutit või asja. Päris tõsiselt, ma ei kirjuta seda siia, et loole vürtsi lisada. Tüdruk ise ka just väga jutukas ei ole, mitte et öelda ta üldse ei räägi. Me isegi ei näe teda. Eile õhtul näiteks me ikka pikalt mõtlesime Kasiaga, et huvitav, kas ta üldse on kodus. Ta ei ole kunagi elutoas, vahel kui hästi läheb, siis jookseme köögis kokku.
Aga nüüd siis minu jaoks kõige müstilisem osa. Ma siis ükspäev kõigest väest katsusin olla viisakas ning arendada vestlust. Küsisin kas ta töötab või õpib. Selle peale öeldi, et mõlemat. Mina siis uurin ikka edasi, et kus ja mis. Ja siis tema vastuse peale, et ta töötab ja õpib Murcias (ca 2 tunni kaugusel Alicantest) olid minu silmad taas nagu tõllarattad. Ta ei ole kaks päeva korterist lahkunud. No ta on alati kodus, kui mina koju jõuan ja hommikul põõnab veel mõnuga, kui mina ära lähen, seega kohe kindlasti kui tal pole helikopterit, siis ta ei käi Murcias ei tööl ega koolis. Sellega ka meie vestlus lõppes, kuna minul viskas ikka väga juhtmesse. Mõtlesin pikalt, et kas olen mina nüüd loll või ei saa ma lihtsalt mitte midagi aru. Tüdrukust veel – ta ei tee süüa. Minu meelest ainuke asi, mida ta sööb on Kellogs ja kartulikrõps. Lisaks pole ma näinud ühtegi koeratoidu pakki ega purki. Näljutab ka veel pealekauba.
Ja nüüd siis sellest nähtamatust ja hääletust koerast. Alustasime voitlust selle kutsu vastu. Ega meil koera enda vastu midagi pole, kuid a) koera korteris pidamine on lihtsalt ebainimlik; b) Kasial on astma ja ta ei saa temaga koos elada ja c) põhimõtte pärast, kuna Nieves meile ei öelnud. Ausalt öeldes oleks mul suht ükskõik, kuna ma ju nagunii lasen jalga, kuid mul on kahju Kasiast. Seega lubasin, et toetan teda. Saatsime Nievesele sõnumi, et mismõttes ta meile loomaaia tekitas. Selle peale tuli kohe uus tüdruk (Nieves oli talle helistanud), et pliis-pliis, tema ei teadnud midagi ja andku me talle 2 nädalat, et otsida uus koht. Mina vaatasin nagunii nõutult, kuna ma seal korteris ju veel vaid nädalakese. Kasia ütles, et ok, kui ta vastu peab, siis temagi poolest. Muuseas Kasial on esimesed allergiamärgid juba väljas. Üks õhtu vaatasime telekat ja siis ta meeletult kratsis end.
Siis eile tuli uus tüdruk minu juurde uue plaaniga, et äkki Kasia tahab temaga tuba ära vahetada, kuna Kasia tuba ikka suurem ja sobiks talle rohkem. Tahtsin sel hetkel naerma hakata. Ise mõtlesin vaikselt, et miks ta tahab tuba vahetada, kui peab välja kolima?! Ütlesin aga viisakalt, et rääkigu Kasiaga ise. Kasia sai naerukrambid, kui seda kuulis.
Täna aga tuleb Nieves meile korterisse. Meil on nüüd temaga tõsine vestlus täna uue tüdruku ja koera teemal. Hakkame vaikselt ultimaatumeid esitama. Voin ohtul kirjutada, kuhu me sel teemal jõudnud oleme.

Luba minna otse Portugali!

Hehee! Ma sain oma siinselt organisatsioonilt loa minna otse Portugali. Clapping hands and dancing around! Eile ma taas hakkasin tegelema oma piletite otsinguga ning siis tuli meelde, et küsiks oige veel kord Escarlatalt minu Portugali mineku kohta. Muidugi sellele järgnes ohkimine ja ähkimine, kuna ta oli täiesti ära unustanud, et pidi Valenciasse helistama ja seda küsima. See-eest minu imestuseks võttis ta kohe telefonitoru ning helistas. Püha müristus mida minu silmad pidid nägema! Ning otse loomulikult öeldi, et ma võin lennata kasvõi teise maailma otsa, kui aga soovin ja ise maksan, neil täitsa ükskõik! No ja mida ma siis ütlesin ala kaks kuud tagasi...
Eile saatsin veel Markole ära oma reisiplaanid ja muu sellise. Ootame nüüd kas läheb piletite ostmiseks või ei. Olen tähele pannud, et olen selles suhtes juba suhteliselt ükskõikseks muutunud, kuid eestlastel kodus millegipärast jubedalt vaja teada, millal tulen ja kauaks jään. Ema juba küsis mult, et mida ma söögiks tahan, kui tagasi koju saabun. Ei osanudki kohe midagi kosta. Kartuliputru. Olen siinse 9 kuu jooksul ostnud poest vaid ühe kartuli ning seegi lendas peale paari kuud külmikus seismist otsemat teed prügikasti. Kuid ei, ainuke asi, mis mulle pähe tärkas oli kartulipuder...

Pühapäevane tohuvapohu

Selline tohuvapohu oli meie akna taga pühapäeval