Keelekursustest veel...

Nii, kirjutan nüüd oma esimesest hispaania keele tunnist.

Meid oli grupis täna viis inimest, kuigi tegelikult pidi olema rohkem. Aga iseenesest, mida vähem inimesi, seda parem. Saab rohkem tähelepanu ja kiiremini keele selgeks. 

Nüüd siis inimestest. Üks tüüp, mingi vanem mees, on ilmselt pärit Aafrikast. Ala Marokost või Tuneesiast. Siuke tõsine murjam. No ja tema ikka ei saa üldse mõhkugi aru, mis toimub. Pursib seal oma hispaania ja jumal teab mis keele vahel miskit.

Ja siis on kaks tädi. Valentina on ilmselgelt kusagilt riigist, kus räägitakse vene keelt. Kahjuks ta ei nõustunud mulle avaldama, kust ta pärit on. Ei tea miks, häbeneb äkki. Ja peale seda, kui kuulis, et ma Eestist (eeldades loogiliselt, et ma räägin vene keelt), hakkas kohe pajatama, et ohoo, nii hea, ma saan nüüd kellegagi vene keeles rääkida. Minu jaoks absoluutselt vastuvõetamatu. Ma ei tulnud siia vene keelt ostima. Ei, ei, ei. Tegin talle selgeks, et ei mingit vene keelt. Ainult hispaania. 

See teine tädi on ka paras murjam. Aga räägib hispaania keelt. Kuigi ka tema keeldus avaldamast, kust ta pärit on. 

Ja siis on üks hästi tore tädi Sotimaalt. On enamus oma elust elanud Inglismaal ning nüüd kolis mehega Hispaaniasse päikest otsima. Elanud siin aasta aega ning meie keeleoskus on enamvähem ühel tasemel. Seega sain tema endale niiöelda paariliseks. 

Üldiselt aga on nii, et õpetaja tahab, et ma läheks kohe edasi edasijõudnute kursusele. Ütlesin talle, et elan järgmise nädala sisse ja siis vaatan selle järgmise taseme üle. Eks näis. 

Kogu töö käib hispaania keeles, mis on iseenesest hea. Saan ehk lahti sellest harjumusest, et kui miskit ei mõista, siis hakkan kohe inglise keeles plärama. Ja siiani pole veel miskit arusaamatuks jäänud. Õpetaja seletab loogiliselt ning kui ka mõni sõna jääb arusaamatuks, siis seletab lihtsamalt. Nagu väikestele lastele või nii :)

Ja nüüd tänu minu kursustele, mis on teisipäeviti ja neljapäeviti kell 9.30-11.30, muutusid minu töötunnid Centro 14-s veel lühemaks. Teisipäev ja neljapäev töötan ma nüüd vaid 2,5 tundi päevas. Pole paha! Alguses ma muidugi arvasin, et keeletunnid on niiöelda minu eralõbu, kuid näedsa, polegi! Mulle meeldib!!!

Keeltega pooletoobine...

Toimetasin terve tänase päeva oma rahvusvahelise projekti ajakava tegemisega. Tuleb tunnistada, et kolmekümne inimese tegevused nädalasse kenasti ära mahutada ja omavahel klappima panna, polegi nii lihtne, kui ma esialgu arvasin. Sest mida rohkem tegid, seda rohkem uusi ideid ja mõtteid tuli, mida võiks muuta või mida paremaks teha. 

Aga miks ma sellest üldse räägin. Põhjus on lihtne. Õhtul tööle tagasi tulles (täna on see päev, kus ma ka kella 17-19.30ni töötan) hakkasin vaatama oma märkmeid, mis ma päeval olin siia-sinna paberilehele kritseldanud. Ja siis hakkasin omaette muigama. 

Osa tekstist on inglise keeles, siis eesti, siis hispaania keeles. Kui keegi kõrvalt vaataks neid pabereid, siis ta ilmselt peaks mind pooletoobiseks. Otsustagu siis ükskord ära, mis keeles ma kirjutan või räägin. Aga nii see praegu on. Natuke siit, natuke sealt :)

Aga ma luban, et ükspäev ma enam inglise keelt ei kasuta ning räägin soravas hispaania keeles. Võtku selleks nii palju aega kui vaja...

Mis mõttes sul on ainult üks nimi?

Mul on siin oma nimega väga huvitavaid kogemusi olnud. Näiteks, kui kusagile end registreerid või kirja paned, siis keegi ei mõista, et mul ongi üks eesnimi ja üks perekonnanimi. Siin pole see üldse kombeks.

Näiteks on Escarlata päris nimi: Escarlata Tatiana Trinidad Gomis Gutierrez. Neist enamus ajast kasutab ta vaid Escarlatat ning Gomist, kuid passis on ta nimi pikalt välja toodud. Ta rääkis ka mulle, kuidas ta oma nime sai. Escarlata oli tol ajal, kui ta sündis väga populaarne. Tatiana meeldis lihtsalt ta emale. Trinidad on tema perest läbi käinud läbi aegade - ka tema ema ja vanaema ja vanavanaema nimes on Trinidad sees. Gomis on ema perekonnanimi, Gutierrez isa. Ja nii lihtne see ongi....

Ja kui hispaania naised abielluvad, siis nad ei võta oma mehe nime, vaid jätavad oma nime samaks. Nende jaoks mehe nime võtmine imelik. 

Ja minu nimeks on siin saanud lihtsalt Trini. Hispaaniapärane tuletus Triinust. 

Clases de espanol

Veel häid uudiseid tänasest päevast. Homme on see päev, kui ma lõpuks ometi saan oma keeltekursustega alusatada.

Olin täna oma siestat nautimas, kui üks hispaania tädi helistas ja teatas rõõmsalt, et ma olen kursustel kirjas ja tulgu aga homme kell 9 kohale. Ma alguses ei suutnud uskuda, et tõesti, nii nüüd siis ongi. Ja siis helistasin Escarlatale ning rääkisin talle ka. Ta oli veel õnnelikum kui mina. Vahepeal juba tundus, et ma ei saagi omale kursust.... kuid nüüd hakkan homme tubliks õpilaseks. 

See hispaania tädi, kes täna helistas juba uuris, et kust ma küll pärit olen ja mis ma siin teen ja nii edasi. Väga tore tädi tundus olema. Eks ma siis homme kirjutan, kuidas esimene loeng tundus....

U2 - here i come!

Tänase päeva parim uudis on siiani olnud minu varajane sünnipäevakink emalt. Emad alati teavad, kuidas lastele head meelt teha!

Nimelt tahtsin ma väga väga minna 30. juunil Barcelonas toimuvale U2 tuuri "360" kickoff kontserdile. Ise ma seda piletit osta ei raatsiks elu sees. Aga näed, täna hommikul ootas mind postkastis e-mail koos piletiga!!!!

U2 here i come....

Veidrik kolibki välja!

Eile õhutl saime oma landlordilt kinnituse, et meie veidrikust korterikaaslane tõesti kolib välja! Me ei suutnud Maria Josega olla õnnelikumad! Ainult nädal veel ja siis oleme kahekesi! Pidu, pidu...

Vanainimeste elurõõm

Mulle meeldivad siinsed vanainimesed. Kui eestis leiavad pensionärid, et tuleb kodus istuda, seebikaid vaadata, igavusega võidelda ja raske elu üle kurta, siis siin on olukord hoopis teistmoodi. 

Sa võid igal pool näha vanatädisid jalutamas või kohvikutes istumas. Ja mitte niisama nagu hallid hiired nurgas, vaid kõik on viimseni üles mukitud! On hea näha, kuidas inimesed tunnevad elust rõõmu ka siis, kui nad on juba seitsekümmend, kaheksakümmend või üheksakümmend. Ja vanemaid paarikesi pargis kudrutamas ja üksteisele hellusi lausumas. Elurõõmsad, õnnelikud! Alati tuleb neist mööda kõndides naeratus näole. Väga tore! 

Seega vanaemad, uhked riided kapist välja ja tänavale patseerima! Elu pole veel lõppenud.